Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nime kuulnud; nad ei olnud talle lihtsalt tähelepanu pööranud.

      „Oh!” ütles ta. „Käes on halvad ajad – ajad, mil isegi niisugune nimi võib kuulmata jääda, mil see võib kivi kombel maha kukkuda! Kas kuulamine ei olegi vägi? Kuulake siis: tema nimi oli Aihal. Tema nimi surmas on Aihal. Lauludes hakatakse temast laulma kui Gonti Aihalist. Kui keegi enam üldse laule loob. Ta oli vaikne inimene. Nüüd on ta väga vaikne. Võib-olla laule ei tulegi, on ainult vaikus. Ma ei tea. Ma olen väga väsinud. Olen kaotanud isa ja armsa sõbra.” Tema hääl katkes, kurku nööris nuuksatus. Ta pöördus minekule. Siis märkas ta metsarajal Sambla-tädi tehtud väikest amuletipundart. Ta võttis selle üles, laskus surnu kõrvale põlvili, suudles vasaku käe lahtist peopesa ja pani nutsaka sinna. Niiviisi, põlvili, vaatas ta uuesti üles kahe mehe poole. Ta kõnetas neid vaikse häälega.

      „Kas te kannate hoolt,” küsis ta, „et tema haud kaevatakse siia, kuhu ta ise soovis?”

      Kõigepealt noogutas vanem ja siis ka noorem mees.

      Tenar tõusis püsti, tõmbas seeliku sirgu ja asus hommikuvalguses üle niidu tagasiteele.

      Kalessin

      „Oota!” oli talle öelnud Ogion, kes oli nüüd Aihal, vahetult enne seda, kui surmatuul oli teda raputanud ja ta elust lahti rebinud. „Möödas – täiesti muutunud,” oli ta sosistanud ja lisanud siis: „Tenar, oota…” Aga võlur ei olnud öelnud, mida ta pidi ootama. Võib-olla muutust, mida ta oli näinud või tajunud; aga millist muutust? Kas ta pidas silmas oma surma, oma elu, mis otsa sai? Ta oli rääkinud rõõmsalt, juubeldades. Ta oli manitsenud Tenarit ootama.

      „Mida muud mul teha ongi?” küsis Tenar endalt võluri maja põrandat pühkides. „Mida muud ma üldse kunagi teinud olen?” Ja ta küsis oma mälestuste Ogionilt: „Kas ma ootan siin, sinu majas?”

      „Jah,” vastas Aihal Vaikija vaikides ja naeratades.

      Nii pühkiski Tenar põranda puhtaks, puhastas kolde ja kloppis madratseid. Ta viskas minema mõne katkise savinõu ja aukliku poti, aga ta käis nendega hellalt ümber. Ta surus isegi ühe pragunenud taldriku vastu põske, kui ta selle välja prügihunnikusse viis, sest see oli tõend vana maagi möödunudaastasest haigusest. Ogion oli olnud küll range ja elanud niisama lihtsalt nagu vaene talumees, aga kui ta silmad olid veel selged ja tal jätkus jõudu, ei kasutanud ta kunagi katkist taldrikut ega jätnud potti parandamata. Need võluri nõrkuse märgid kurvastasid Tenarit ja tekitasid temas kahetsust, et ta ei olnud Ogioni juures elanud ega tema eest hoolitseda saanud. „Mulle oleks see meeldinud,” ütles ta oma mälestuste Ogionile, aga see ei vastanud. Ogion ei oleks lasknud kunagi kellelgi peale iseenda enda eest hoolitseda. Kas ta oleks Tenarile öelnud, et sel on parematki teha? Tenar ei teadnud. Ogion vaikis. Aga selles oli Tenar nüüd kindel, et siia võluri majja jäädes toimis ta õigesti.

      Shandy ja tema eakas mees Ojavesi, kes olid elanud Keskorus kauem kui Tenar ise, hoolitsevad karja ja puuviljaaia eest; teine abielupaar, Tiff ja Sis, koristavad põlluvilja. Kõik ülejäänu peab endaga natuke aega ise hakkama saama. Küllap naabrilapsed korjavad ära tema vaarikad. Sellest oli kahju, Tenar armastas vaarikaid. Siin üleval Overfellil, kus kogu aeg puhus meretuul, oli vaarikate kasvatamiseks liiga külm. Aga Ogioni lõunapoolse seina varjulises nurgas kasvava väikese vana virsikupuu otsas oli kaheksateist virsikut ning Therru jälgis neid nagu hiirejahti pidav kass, kuni ta tuli ühel päeval tuppa ja ütles oma käheda moonutatud häälega: „Kaks virsikut on üleni punased ja kollased.”

      „Ah nii,” lausus Tenar. Nad läksid koos virsikupuu juurde, noppisid kaks esimest küpset virsikut ja sõid need sealsamas koorimata ära. Mahl voolas neil mööda lõuga alla. Nad limpsisid sõrmed puhtaks.

      „Kas ma võin selle mulda panna?” küsis Therru oma virsiku kortsulist kivi vaadates.

      „Jah. Siin vana puu lähedal on hea koht. Aga ära liiga lähedale pane. Vaata, et neil mõlemal jääks juurtele ja võradele ruumi.”

      Laps valis koha välja ja kaevas väikese augu. Ta pani kivi auku ja kattis selle mullaga. Tenar jälgis teda. Ta mõtles, et nende mõne siin elatud päeva jooksul oli Therru muutunud. Ta oli ikka veel tuim, ei ilmutanud ei viha ega rõõmu, aga siiatulekust saadik oli tema jubedust tekitav valvsus, tema tardumus peaaegu märkamatult järele andnud. Ta oli ihanud virsikuid. Ta oli mõelnud virsikukivi muldapanekule, virsikute hulga suurendamisele maailmas. Tamme talus polnud ta peljanud ainult kahte inimest, Tenarit ja Lõokest, aga siin oli ta võtnud üsna kergesti omaks Kanarbiku, Re Albi valjuhäälse, kahekümneaastase, heasüdamliku ja poole aruga kitsekarjuse, kes kohtles last rohkem nagu mõnda kitse, vigast kitsetalle. See oli hea. Ja Sambla-tädil polnud ka midagi viga, haisegu ta pealegi, nagu ta haises.

      Kui Tenar oli kakskümmend viis aastat tagasi Re Albisse elama tulnud, ei olnud Sammal veel mitte vana, vaid noor nõid. Ta oli teinud niksu, kummardanud ja naeratanud „noorele daamile”, „Valgele Daamile”, Ogioni hoolealusele ja õpilasele, ning kõnetanud teda alati suure austusega. Tenar oli tundnud, et see austus oli võlts, et see oli mask, mis varjas kadedust, sallimatust ja umbusku, mis olid talle liigagi tuttavad naiste käitumisest, kellest ta oli kõrgemale positsioonile seatud, nende naiste käitumisest, kes pidasid ennast tavaliseks ja teda ebatavaliseks, privilegeerituks. Ükskõik kas Atuani haudade preestrinnana või Gonti Maagi hoolealusena, ikka oli ta erilises seisus, teistest kõrgemal. Mehed olid andnud talle võimu, mehed olid oma võimu temaga jaganud. Naised jälgisid teda kõrvalt, mõnikord rivaalitsevalt, tihti naeruvääristava varjundiga.

      Ta oli tundnud ennast kõrvalejäetuna, väljatõugatuna. Ta oli põgenenud kõrbehaudade Vägede juurest ning jätnud seejärel maha teadmiste ja oskuste Väed, mida tema eestkostja Ogion oli talle pakkunud. Ta oli keeranud sellele kõigele selja, läinud teisele poole, teise maailma, kus elasid naised, ja saanud üheks neist. Naisena, talumehe naisena, emana, majapidajana oli ta otsustanud väe kasuks, milleks naine on sündinud, võimu kasuks, mille talle oli andnud inimkonna elukorraldus.

      Ja seal Keskorus oli Ränikivi naine Goha naiste seas üldiselt teretulnud, muidugi oli ta võõramaalane, valge nahaga ja pisut veidra kõnega, aga tähelepanuväärne perenaine, suurepärane ketraja, tal olid hästi kasvatatud ja tugevad lapsed ning heal järjel talu; ta oli lugupeetud. Ja meeste silmis oli ta Ränikivi naine, kes tegi seda, mida naine tegema peab: magas mehega, sünnitas lapsi, tegi süüa, küpsetas, koristas, ketras, õmbles, teenis. Tubli naine. Mehed suhtusid temasse heakskiitvalt. Nad ütlesid, et Ränikivil on lõpuks ikkagi hästi läinud. Huvitav, missugune on valge naine, üleni valge, ütlesid nende pilgud, kui nad teda vaatasid, aga siis sai ta vanemaks ja nad ei pannud teda enam tähelegi.

      Nüüd siin oli kõik muutunud, kõigest eelnevast polnud jälgegi. Sellest ajast saadik, kui tema ja Sammal olid koos Ogioni kõrval surnuvalvet pidanud, oli lausuja talle selgelt mõista andnud, et ta hakkab Tenari sõbraks, jüngriks, teenijaks või kelleks Tenar iganes tahab. Tenar ei olnud sugugi kindel, kellena ta Sambla-tädi näha tahtis, sest tema meelest oli lausuja ennustamatu käitumisega, teda ei saanud usaldada, temast oli raske aru saada, ta oli äge, rumal, salalik ja kasimatu. Aga Sammal sai põlenud lapsega hästi läbi. Võib-olla oli just Sammal Therrus selle muutuse tekitanud. Therru käitus temaga nagu kõigi teistega – ilmetult, tuimalt, kuulekalt, nagu on kuulekas mingi elutu asi, näiteks kivi. Aga vana naine ei jätnud teda rahule, pakkus talle maiustusi ja väikesi kingitusi, meelitas, nurus, lipitses. „Tule nüüd, kullake, Sambla-tädiga kaasa! Tule kaasa ja Sambla-tädi näitab sulle kõige ilusamat vaatepilti, mida sa kunagi näinud oled…”

      Sambla nina ulatus üle tema hambutu suu ja kitsaste huulte, põsel oli kirsikivi suurune soolatüügas, juuksed kujutasid endast musta- ja hallisegust salkude ja nõiasõlmede sasi ning temast uhkas niisama vänget, ürgset, kõikehõlmavat СКАЧАТЬ