Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta tagasi Ogioni juurde. „Therru toob vaiba,” ütles ta.

      „Pole külm.”

      „Minul on külm.”

      Üle Tenari näo vilksatas naeratus.

      Laps tuli kitsevillast tekki tassides tagasi. Ta sosistas midagi Tenarile ja jooksis uuesti minema.

      „Kanarbik lubab tal kitsede lüpsmise juures abiks olla ja vaatab tema järele,” ütles Tenar Ogionile. „Nii et mina saan siia sinu juurde jääda.”

      „Sul ei ole kunagi ainult üks asi käsil,” ütles võlur käheda ja viliseva sosinaga, mis oli ainsana ta häälest alles jäänud.

      „Ei, alati vähemalt kaks, ja tavaliselt rohkemgi,” vastas naine. „Aga ma olen siin.”

      Ogion noogutas.

      Ta ei öelnud kaua midagi, istus ainult vastu puutüve toetudes, silmad kinni. Tenar jälgis tema nägu ning nägi, et see muutus niisama aeglaselt nagu valgus läänes.

      Ogion tegi silmad lahti ja vaatas läbi põõsastikus oleva ava läänetaevast. Näis, nagu oleks ta jälginud selles kauges selges kuldses valguses midagi, mingit sündmust või kangelastegu. Ta sosistas korra kõhklevalt, otsekui poleks ta päris kindel: „Lohe…”

      Päike oli loojunud ja tuul vaibunud.

      Ogion vaatas Tenarile otsa.

      „Möödas,” sosistas ta võidurõõmsalt. „Kõik on muutunud! – Muutunud, Tenar! Oota… oota siin…” Ta keha hakkas vappuma otsekui puuoks tugeva tuule käes. Ta ahmis õhku. Tema silmad vajusid kinni ja avanesid taas, vahtides midagi Tenarist kaugemal. Ta asetas oma käe Tenari käele; naine kummardus tema poole ning võlur ütles talle oma nime, et teda pärast surma päriselt tuntaks.

      Ogion pigistas Tenari kätt, pani silmad kinni ja alustas veel kord võitlust iga hingetõmbe eest, kuni hinge enam ei olnud. Siis lebas ta seal nagu üks puujuurtest, taevasse aga ilmusid tähed ja särasid läbi metsa lehestiku ja okste.

      Tenar jäi nii videvikus kui ka pimedas surnu juurde istuma. Teisel pool niitu hiilgas latern nagu jaaniuss. Ta oli katnud nad mõlemad villase tekiga, aga tema käsi, mis Ogioni kätt hoidis, oli läinud külmaks, otsekui oleks see hoidnud kivi. Ta puudutas veel kord laubaga surnu kätt. Siis tõusis ta kangena ja uimasena püsti, tema keha näis talle võõras, aga ta läks vastu, juhatama teed sellele, kes laternaga tuli.

      Sel ööl istusid naabrid Ogioni juures ja ta ei ajanud neid ära.

      Re Albi Isanda härrastemaja seisis mäekülje kaljupaljandil Overfelli kohal. Varahommikul, ammu enne seda kui päike oli mäe tagant nähtavale ilmunud, tuli selle isanda teenistuses olev võlur läbi küla alla, ning kohe pärast seda rühkis veel teinegi, juba pimedas teele asunud võlur Gonti sadamast mööda järsku teed üles. Neile oli kas sõna viidud, et Ogion on suremas, või oli nende vägi nii suur, et nad teadsid ise vägeva maagi lahkumisest.

      Re Albi külas ei olnud nõida, olid ainult küla maag ja lausuja, kes tegelesid niisuguste tühisemate asjadega nagu leidmine, parandamine ja luude-kontide paika panemine, millega inimesed maagi tülitama ei hakanud. Sambla-tädi oli sünge inimene, vallaline nagu enamik lausujaid ja räpane, hallinevad juuksed veidratesse nõiasõlmedesse seotud ja silmad taimesuitsust punetamas. Tema oligi tulnud, latern käes, üle niidu ning ta oli koos Tenari ja teistega öö otsa Ogioni juures surnuvalvet pidanud. Ta oli seal metsas vahaküünla klaasvarju sisse pannud ja saviliual lõhnavaid õlisid põletanud; ta oli lausunud sõnad, mida oli vaja öelda, ning teinud seda, mida oli vaja teha. Kui jõuti nii kaugele et surnukeha tuli matmiseks valmis sättida, oli ta heitnud Tenarile otsekui luba küsiva pilgu ning jätkanud siis oma toimetusi. Külalausujad hoolitsesid tavaliselt surnute viimsesse puhkepaika toimetamise eest, nagu nad seda nimetasid, ning tihti jäi nende hooleks ka matus.

      Kui härrastemajast tuli võlur, pikk noor mees, käes hõbejas männipuust sau, ja Gonti sadamast tuli veel teinegi võlur, tüse keskealine lühikese jugapuust sauaga mees, ei vaadanud Sambla-tädi oma punetavate silmadega nende poolegi, vaid tegi niksu, kummardas ja tõmbus oma armetuid talismane ja nõidumisvahendeid kokku korjates tagasi.

      Kui ta oli sättinud surnukeha lautsile nii, nagu see pidi enne muldasängitamist lebama – vasakul küljel, põlved kõveras –, oli ta pannud ülespidi pööratud vasaku käe pihku tillukese amuletipuntra, millegi, mis oli pehmesse kitsenahka mähitud ja värvilise paelaga kinni seotud. Re Albi võlur nipsas selle oma sauaotsaga minema.

      „Kas haud on kaevatud?” küsis Gonti sadama võlur.

      „Jah,” vastas Re Albi võlur. „See on kaevatud mu isanda maja kalmistule,” – ta osutas ülal mäel seisva härrastemaja poole.

      „Või nii,” kostis sadamavõlur. „Mina arvasin, et meie maag maetakse suure lugupidamisega linna, mille ta maavärisemisest päästis.”

      „Mu isand soovib seda au endale,” ütles Re Albi võlur.

      „Aga see jätaks mulje…” alustas sadamavõlur ja vakatas, sest talle ei meeldinud vaielda, aga ta ei olnud valmis ka noore mehe kergekäelisele nõudele järele andma. Ta vaatas surnud võlurit. „Ta tuleb nimetuna maha matta,” lausus sadamavõlur kahetsevalt ja kibedusega. „Kõndisin terve öö, aga jäin hiljaks. See teeb niigi suure kaotuse veel suuremaks!”

      Noor võlur ei öelnud midagi.

      „Tema nimi oli Aihal,” lausus Tenar. „Tema soov oli puhata siin, kus ta praegu lebab.”

      Mõlemad mehed vaatasid talle otsa. Noormees nägi keskealist külanaist ja pöördus lihtsalt kõrvale. Gonti sadamast tulnud mees vahtis Tenarit hetke ja küsis: „Kes sa oled?”

      „Mind hüütakse Ränikivi lesk Gohaks,” vastas Tenar. „Minu meelest on sinu asi teada, kes ma olen. Aga mitte minu asi öelda.”

      Seepeale pidas Re Albi võlur teda põgusa pilgu vääriliseks. „Vaata ette, naine, kuidas sa vägevate meestega räägid!”

      „Pea, pea,” ütles sadamavõlur, püüdes rahustava liigutusega noore võluri nördimust vaigistada ja vahtides ise ikka veel Tenarit. „Sa olid… sa olid kunagi tema hoolealune?”

      „Ja sõber,” ütles Tenar. Siis keeras ta pea kõrvale ja jäi vaikides seisma. Kui ta lausus sõna „sõber”, kuulis ta oma hääles viha. Ta langetas pilgu oma sõbrale, muldasängitamiseks valmis seatud surnukehale, igaveseks kaotatud ja liikumatule sõbrale. Võlurid seisid tema kõrval, elus ja väge täis, kuid ei pakkunud sõpruse raasugi, üksnes põlgust, kadedust ja tigedust.

      „Andke andeks,” ütles ta. „See oli väsitav öö. Olin tema juures, kui ta suri.”

      „See ei ole…” alustas noor võlur, aga ootamatult katkestas teda vana Sambla-tädi, öeldes valjusti: „Oli küll. Ta oli jah. Ainult tema üksi. Ogion laskis teda kutsuda. Ta saatis lambakaupmehe, noore Townsendi alla teisele poole mäge ütlema, et siia tuldaks, ning ta ootas suremisega, kuni see naine tema juurde jõudis, ja siis ta surigi, ning suri ta just siin, kuhu ta tahtis maetud saada, just siin.”

      „Ja,” ütles vanem mees, „… ja ta ütles sulle…?”

      „Oma nime.” Tenar vaatas neile otsa ning kuigi ta püüdis ennast valitseda, СКАЧАТЬ