Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sees sajaks aastaks magama ja ootama, et tuleks Kuninga Poeg, Võluprints, lõhuks kivi üheainsa sõnaga, ärataks neidise suudlusega ja tapaks kurja nõia…

      „Tule minuga kaasa, kullake!” Ja Sammal viis lapse niitudele ja näitas talle lõopesa rohelises heinas, või sohu pühalilli, piparmünti ja mustikaid korjama. Tal ei olnud vaja last ahju panna, teda koletiseks muuta ega kivisse aheldada. Seda kõike oli juba tehtud.

      Lausuja oli Therru vastu hea, aga see oli mingi lipitsev headus, ja näis, et kui nad koos olid, rääkis ta lapsega üsna palju. Tenar ei teadnud, mida Sammal Therrule rääkis või õpetas, ega ka seda, kas ta oleks pidanud lubama lausujal lapsele oma suhtumisi sisendada. Nõder nagu naisterahva nõiavõim, nurjatu nagu naisterahva nõiavõim – neid ütlusi oli ta sadu kordi kuulnud. Ja ta oli tõesti näinud, et sääraste naiste nagu Sammal või Luuderohi nõiavõim oli sageli mingis mõttes nõder ja mõnikord kas tahtlikult või teadmatusest nurjatu. Kuigi külalausujad võisid teada palju nõiasõnu ja manasid ja mõnda kuulsat laulu, ei õpetatud neile kunagi Kõrgeid Kunste ega võlukunsti põhimõtteid. Sellist väljaõpet ei olnud saanud ükski naine. Võlukunst oli mehe amet, mehe oskus; võlukunsti olid loonud mehed. Naismaage polnud kunagi olemas olnud. Kuigi mõni oli nimetanud ennast võluriks või nõiatariks, oli nende vägi olnud välja arendamata, jõud ilma kunsti või teadmisteta, pooleldi kergekaaluline, pooleldi ohtlik.

      Tavaline külalausuja nagu Sammal elas mõne Päris Keele sõna varal, mille olid talle suure aardena edasi andnud vanemad lausujad, või mille ta oli kalli hinna eest ostnud mõnelt nõialt, ning kasutas ka muid varusid, mis koosnesid tavalistest leidmis- ja parandamissõnadest, suurest hulgast mõttetutest rituaalidest, salapärasuse loomisest ja lobast, korralikust praktilisest ämmaemanda töö, luude paikapanemise ning loomade ja inimeste ravimise alasest väljaõppest, heast ravimtaimede tundmisest, millega segunes ka tublisti ebausku – see kõik rajanes neil sünnipärastel võimetel, mis lausujal võisid olla ravimise, laulmise, muutmise või sõnamise alal. Säärane segu võib olla hea või halb. Mõni lausuja oli tige ja kibestunud naine, valmis kurja tegema, sest ta ei teadnud mingit põhjust, miks ta ei oleks pidanud seda tegema. Enamik olid ämmaemandad ja ravitsejad, oskasid lisaks keeta armujooki, lausuda viljakusesõnu ja potentsiloitse ning suhtusid maailma tugeva ja rahuliku künismiga. Mõni, kellel oli küll tarkust, aga mitte haridust, kasutas oma annet ainult heategudeks, kuigi ta ei osanud oma tegusid põhjendada, nagu oskas iga võluri õpipoiss, kes võis lobiseda oma tegude või tegematajätmiste õigustuseks Tasakaalust ja Väe kulgemisest. „Ma käin oma südamehääle järgi,” oli üks niisugune naine öelnud Tenarile, kui Tenar oli veel Ogioni hoolealune ja õpilane. „Isand Ogion on vägev maag. Ta osutab sulle sind õpetades suurt au. Aga küll sa näed, laps, et kõik, mida ta on sulle õpetanud, tähendab lõpuks ikkagi seda, et sa pead käima oma südamehääle järgi.”

      Tenar oli siis juba arvanud, et teadjanaisel on õigus, aga mitte päriselt, selles suhtumises oli millestki vajaka. Ja nii arvas ta ka nüüd.

      Vaadates nüüd Sammalt ja Therrut, mõtles Tenar, et Sammal käib oma südamehääle järgi, aga see on sünge, metsik ja kummaline süda nagu vares, mis käib oma asju ajades oma rada. Ja ta mõtles, et võib-olla ei tõmmanud Sammalt Therru poole mitte ainult tema südameheadus, vaid ka Therru vigastused, see kuri, mida talle oli tehtud, vägivald ja tuli.

      Therru aga ei näidanud ühegi sõna ega teoga, et ta on õppinud Sambla-tädilt midagi peale selle, kus pesitsevad lõokesed, kus kasvavad mustikad ja kuidas kududa ühe käega kassikangast. Therru parem käsi oli tules nii viga saanud, et see oli paranenud mingiks köndiks, pöialt sai kasutada nagu krabisõrga ainult millegi hoidmiseks. Aga Sambla-tädi teadis hämmastavalt palju kassikangaid neljale sõrmele ja pöidlale ning nendega kaasas käivaid salmikesi –

      Keera, keera, veera nii!

      Lõõska, lõõska, lõõma nii!

      Tule, lohe, tule!

      – ja niit moodustas neli kolmnurka, millest sai hetke jooksul ruut… Therru ei laulnud kunagi valjusti, aga Tenar oli kuulnud, kuidas ta üksi maagi maja trepil istudes ja neid kujundeid moodustades endamisi seda salmi sosistas.

      Ja Tenar mõtles, mis see oli, mis peale haletsuse, peale pelga kohusetunde abitute suhtes teda selle lapsega sidus? Lõoke oleks lapse enda juurde jätnud, kui Tenar ei oleks teda oma majja võtnud. Aga Tenar oli võtnud ta kaasa, isegi endalt põhjust küsimata. Kas ta oli käinud oma südamehääle järgi? Ogion ei olnud lapse kohta midagi küsinud, kuid oli öelnud: „Nad hakkavad teda kartma.” Ja Tenar oli vastanud: „Nad kardavadki juba,” ning ta oli tõtt rääkinud. Võib-olla kartis ka ta ise last, nagu ta kartis julmust, vägistamist ja tuld. Kas hirm oligi see side, mis teda lapsega köitis?

      „Goha,” küsis Therru, kes kükitas kandadel virsikupuu all ja vaatas paakunud suvisel maapinnal kohta, kuhu ta oli virsikukivi istutanud, „mis asjad on lohed?”

      „Lohed on väga suured,” ütles Tenar, „nagu sisalikud, aga laevast pikemad – majast suuremad. Neil on tiivad nagu lindudel. Nad hingavad tuld välja.”

      „Kas nad mõnikord siia tulevad?”

      „Ei,” vastas Tenar.

      Therru rohkem enam ei küsinud.

      „Kas Sambla-tädi on sulle lohedest rääkinud?”

      Therru raputas pead. „Sina rääkisid,” vastas ta.

      „Ah nii,” ütles Tenar. Ja lisas kohe: „See virsikukivi, mille sa mulda panid, vajab kasvamiseks vett. Kord päevas, kuni vihma sadama hakkab.”

      Therru tõusis püsti ja lippas ümber nurga kaevu juurde. Tema sääred ja jalad olid täiuslikud ja vigastamata. Tenarile meeldis vaadata, kuidas ta kõndis või jooksis – tõmmud tolmused ilusad väikesed jalad maapinnal liikumas. Laps tuli tagasi, Ogioni kastekann käes, ta tassis selle kohale ja vallandas istutamiskohas väikese üleujutuse.

      „Nii et sa siis mäletad seda lugu ajast, mil inimesed ja lohed olid üks ja seesama rahvas… Ma rääkisin, kuidas inimesed tulid siia, ida poole, aga kõik lohed jäid kaugetele läänesaartele. Väga, väga kaugele.”

      Therru noogutas. Näis, et ta ei kuulagi, aga kui Tenar osutas läänesaari nimetades merele, keeras Therru näo kõrge helendava silmapiiri poole, mis paistis ülesseotud oataimede ja lüpsilauda vahelt.

      Lüpsilauda katusele ilmus üks kits ning sättis ennast küljega nende poole, pea uhkelt püsti; ilmselt pidas ta ennast mägikitseks.

      „Sippy on jälle lahti pääsenud,” ütles Tenar.

      „Assss! Assss!” hüüdis Therru Kanarbiku kitsekutsumise hüüet matkides ning Kanarbik ise ilmus ka oapõllu tara juurde, hüüdes katusel olevale kitsele assss!, kuid kits ei teinud teda märkamagi ning silmitses hoopis mõtlikult ubasid.

      Tenar jättis nad kolmekesi Sippy püüdmise mängu mängima. Ta kõndis oapõllust mööda kaljuservale ja hakkas seda mööda minema. Ogioni maja asus külast eemal ja lähemal kui ükski teine maja Overfelli mäerinnakule, mis moodustas siin järsu, rohtunud ning kaljueenditest ja rahnudest liigendatud nõlvaku, kus sai kitsi karjatada. Põhja poole minnes muutus langus üha järsemaks, mäesein langes püstloodis alla ning rajal paistis suure rinnaku kaljupind mullast läbi, aga umbes miili kaugusel külast oli Overfell ahenenud pelgaks punaka liivakivi eendiks mere kohal, mis kaks tuhat jalga allpool tema jalamit õõnestas.

      Seal Overfelli kaugeimas otsas ei kasvanud midagi peale samblike, kiviürdi ja siin-seal mõne tuulest kidurdatud СКАЧАТЬ