Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paistsid selle väliskaldad ja Essary udused madalikud. Neist kaugemal lõunas ja läänes polnud midagi peale mere kohal kummuva taeva.

      Re Albis elades oli Tenarile meeldinud seal kaljueendil käia. Ogion oli armastanud metsa, aga Tenar, kes oli elanud kõrbes, kus sadade miilide raadiuses võis kohata ainult jässakaid virsiku- ja õunapuid, mida lõpututel suvedel käsitsi kasteti, kus ei kasvanud hõlpsalt midagi rohelist ega niisket, kus polnud üldse midagi peale mäe, ääretu tasandiku ja taeva – temale meeldis kaljueend rohkem kui ahistav mets. Talle meeldis, kui tema pea kohal ei olnud üldse midagi.

      Talle meeldisid ka samblikud, hall kiviürt ja ilma varreta kirikakrad; need olid talle omased. Ta istus mõne jala kaugusel kaljuseinast laugele kivisele nõlvale ja vaatas merele, nagu tal oli olnud kombeks teha kunagi ammu. Päike oli palav, aga lakkamatu tuul jahutas higi tema näol ja käsivartel. Ta nõjatus kätele toetudes tahapoole ega mõelnud millestki, päike, tuul, taevas ja meri täitsid teda, muutsid ta päikesele, tuulele, taevale ja merele läbipaistvaks. Aga tema parem käsi tuletas Tenarile oma olemasolu meelde ning ta vaatas, mis tema peopesa torgib. See oli tilluke ohakas, mis lümitas liivakivi praos ja sirutas suure vaevaga oma värvituid ogasid valguse ja tuule poole. Ohakas noogutas jäigalt tuule käes ja seisis kivisse juurdununa tuulele vastu. Tenar silmitses ohakat tükk aega.

      Kui ta jälle merele vaatas, nägi ta seal sinavas hämus, kus meri taevaga kokku sai, saare sinetavat triipu – see oli Oranea, Sisesaartest kõige idapoolsem.

      Ta vahtis unelevalt seda nõrka unenäolist ilmutust, kuni tema pilku paelus läänes mere kohal lendav lind. See ei olnud kajakas, sest ta lendas sujuvalt, ning pelikani kohta lendas ta liiga kõrgel. Kas see oli metshani või oli saarte vahele tulnud albatross, see ulgumere suur ja haruldane rändur? Tenar jälgis aeglasi tiivalööke kõrgel eemal pimestavas õhus. Siis tõusis ta püsti, taganes pisut kaljuservast kaugemale ja jäi liikumatult seisma, süda rinnus pekslemas ja hing kinni, kui ta jälgis looklevat raudhalli keha, mida kandsid edasi pikad tulipunased lennunahkadega tiivad, väljasirutatud küüniseid ja suitsukeermeid, mis lohe taga õhus hajusid.

      Lohe lendas otse Gonti saarele, otse Overfellile, otse tema juurde. Tenar nägi sädelevaid mustjasruugeid soomuseid ja läikivat piklikku silma. Ta nägi punast keelt, mis oli tulekeel. Kui kaljueendile laskuma hakkav lohe sisiseva möirgega tuld ohkas, tõi tuul endaga kaasa kõrbelõhna.

      Lohe jalad puudutasid tärinal kaljupinda. Ogaline saba lõgises ja vingerdas ning erepunased tiivad vajusid neist läbi kumavas päikesevalguses kahinal ja kohinal soomustatud külgedele kokku. Pea pöördus aeglaselt. Lohe vaatas naist, kes seisis tema vikatiterasid meenutavate küüniste haardeulatuses. Naine vaatas lohet. Ta tundis lohe kehast õhkuvat kuumust.

      Tenarile oli öeldud, et inimesed ei tohi lohele silma vaadata, aga ta ei hoolinud sellest. Lohe vaatas talle otse näkku oma soomuskilbi varjus asuvate kollaste silmadega, mis paiknesid teineteisest kaugel kitsa nina ning puhevil ja suitsevate ninasõõrmete kohal. Ja Tenari väike pehme nägu ja tumedad silmad vaatasid talle otse vastu.

      Kumbki ei lausunud sõnagi.

      Lohe keeras pea natuke kõrvale, et ta naist rääkima hakates tuhaks ei põletaks, aga võib-olla ta hoopis naeris, lastes oranži tulepahvaku saatel kuuldavale valju haa!

      Siis tõmbas ta keha küüru ja hakkas küll rääkima, aga mitte Tenariga.

      „Ahivaraihe, Ged,” ütles lohe üsna leebelt ja suitsuselt, näitas korraks oma leegitsevat keelt ja langetas pea.

      Alles siis nägi Tenar meest kaksiratsa lohe seljas. Ta istus kaela taga kahe kõige pikema ogamõõga vahel, mis ridastikku lohe selgroost välja kasvasid, otse õlanukkide kohal, millest said alguse tiivad. Tema käed olid klammerdunud lohe kaela mustjasruuge soomuse külge ning tema pea toetus vastu ogamõõga juurt, otsekui oleks ta maganud.

      „Ahi eheraihe, Ged!” ütles lohe pisut valjemini oma pika suuga, mis näis pidevalt naeratavat, paljastades kollakad, valge ja terava otsaga hambad, mis olid niisama pikad nagu Tenari küünarvars.

      Mees ei liigutanud.

      Lohe pööras oma pikka pead ja vaatas uuesti Tenarile otsa.

      „Sobriost,” ütles ta sosinal, mis meenutas terase kriginat vastu terast.

      Seda Loomiskeele sõna Tenar teadis. Ogion oli õpetanud talle sellest keelest kõik, mida ta õppida tahtis. Mine üles, ütles lohe, roni selga! Ja ta nägi ülesmineku astmeid. Küünistega käpp, kõver tiivakont, õlaliiges, esimene tiivalihas: neli astet.

      Tenar ütles samuti haa!, aga mitte naerdes, vaid püüdes tagasi saada hinge, mis kippus tal kurku kinni jääma, ning ta langetas hetkeks pea, et saada võitu pead pööritama panevast nõrkusest. Siis astus ta edasi, möödus küünistest, pikast huulteta suust ja piklikust kollasest silmast ning ronis lohe õlale. Ta võttis mehel käsivarrest kinni. Mees ei liigutanud, aga ta ei olnud kindlasti surnud, sest lohe oli ta siia toonud ja temaga rääkinud. „Tule nüüd,” ütles Tenar ja lisas siis, nähes vasaku käe krampunud haaret lahti kangutades tema nägu: „Tule nüüd, Ged. Tule…”

      Mees kergitas pisut pead. Tema silmad olid küll lahti, kuid ei näinud midagi. Tenar pidi lohe tulisel soomuselisel nahal jalgu kriimustades teisele poole ronima ja kangutama ka tema parema käe lahti sarvja mügariku küljest ogamõõga juure juures. Ta sai Gedi niikaugele, et see võttis tema kätest kinni ning pooleldi tassis ja pooleldi tiris mehe mööda neid nelja kummalist astet maa peale.

      Ged virgus piisavalt, et katsuda Tenarist kinni hoida, aga temas ei olnud jõuraasugi. Ta vajus lohe seljast kaljule otsekui mahalaaditud kott ja jäi sinna lamama.

      Lohe pööras oma tohutu suurt pead ning nuuskis ja nuhutas täiesti loomaliku liigutusega mehe keha.

      Siis tõstis lohe pea ning ka tiivad kerkisid valju ja metalse heli saatel poolenisti üles. Ta nihkus Gedist eemale kaljuserva poole. Pöörates oma pead ogalise kaela otsas, vaatas lohe veel korra Tenarile silma sisse ning tema põletusahju kuiva praginaga sarnanev hääl ütles: „Thesse Kalessin.”

      Meretuul vilistas lohe poolavatud tiibades.

      „Thesse Tenar,” vastas naine selge väriseva häälega.

      Lohe vaatas üle mere läände. Ta väänas raudsete soomuste kilina ja ragina saatel oma pikka keha, lõi siis järsku tiivad lahti, võttis hüppeks hoogu ja kargas otse kaljult tuulde. Lohisev saba täkestas libisedes liivakivi. Punased tiivad vihisesid alla, kerkisid ja vihisesid veel kord, ning juba oligi Kalessin maast kaugel ning lendas otse edasi, lendas läände.

      Tenar jälgis lohet, kuni see polnud suurem kui metshani või kajakas. Õhk oli külm. Kui lohe oli olnud seal, oli tema sisemine tuli kütnud õhu palavaks nagu sulatusahjus. Tenar värises. Ta istus Gedi kõrvale kaljule ja hakkas nutma. Ta peitis näo käsivarte vahele ja nuttis valjusti. „Mida ma teha saan?” ahastas ta. „Mida ma nüüd küll teha saan?”

      Peagi pühkis ta silmad ja nina varrukaga kuivaks, lükkas juuksed mõlema käega tahapoole ning keeras end tema kõrval lebava mehe poole. Mees lamas paljal kaljul nii liikumatult, nii sundimatus poosis, otsekui oleks ta võinud sinna igaveseks lebama jääda.

      Tenar ohkas. Ta ei saanud midagi teha, aga alati oli midagi, mis tuli ära teha.

      Ta ei jaksanud Gedi kanda. Ta pidi abi kutsuma. See tähendas, et ta pidi mehe üksi jätma. Talle tundus, et Ged on liiga kaljuserva lähedal. Kui ta katsub end niiviisi nõrga ja uimasena püsti ajada, võib ta alla СКАЧАТЬ