Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu. Jessica Fellowes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ silmi. „Äsja värvatud või? Ma ei mäleta, et keegi oleks selle kohta midagi öelnud.”

      „Ei,” vastas Dulcie, „aga ta on ka samas äris. Ta ei lähe kitse panema.”

      „Hmh.” Näis, et naine jäi vastusega rahule, või siis ei tahtnud tüli üles kiskuda. Kell oli alles vähe. „Sina vastutad. Me hoiame sul silma peal.”

      „Ma tean.” Dulcie pigistas endast välja väikese naeratuse. „Ma tulin, nagu lubasin, et nägu näidata, eks ole? Ma ei ole mitte kusagile jalga lasknud.”

      Tümpsakas naine noogutas ja marssis minema, et baari tagumises otsas valvekoera positsioon uuesti sisse võtta, toetudes küünarnukkidele ning libistades õlut, samal ajal kui ta hoolikalt ümbrust jälgis.

      „Vabandust,” ütles Dulcie. „Asi ei ole alati nii hull, aga ma olen praegu veidi ebasoosingus.”

      „Miks?” Louisa oli jahmunud.

      „Sest ma tahan lahkuda. Mu õde abiellus väljapoole ja nad kardavad, et kui mina ka lähen, siis me anname nad üles. Nii et ma olen proovinud nendega üht tehingut sõlmida.”

      „Mis sorti tehingut?” Louisa ajas selja rohkem sirgu.

      „Ma pean ennast välja ostma. See on viimane asi, mis ma nende jaoks teen, ja siis olen ma vaba. Tegelikult ma mõtlesin, et …” Ta heitis ujeda pilgu.

      Louisa ei öelnud midagi. Ta ei olnud kindel, kas ta tahab kuulda, mis järgmiseks tuleb. Mõistus keelas teda, aga süda peksis rinnus ja elevus, mida ta sisimas tundis, oli parem kui miski muu, mida ta kaua aega tundnud oli.

      „Ma lootsin, et äkki sa saad mind aidata.”

      5. PEATÜKK

      Vähem kui kuu aega hiljem olid Pamela sünnipäevakutsed Nancy säravatele noortele sõpradele välja saadetud ning jaatavad vastused saadud. Majapidajanna proua Windsor oli selleks õhtuks lisatööjõudu palganud ja kokk proua Stobie oli veetnud mitmeid päevi tellimusi koostades ning valmistades ette nii õhtusööki kui ka hommikusööki, mida pidi serveeritama peo lõpus. See osa ettevalmistustest oli Pamile suurt huvi pakkunud ja ta hiilis alatasa kööki, paludes, et tal lubataks pajas toitu segada või teda õpetataks tainast rullima.

      Louisal ja Nanny Bloril olid käed tööd täis, sest nad püüdsid anda oma parima, et peoelevus ei jõuaks nooremate õdedeni, kes nõuaksid muidu, et nad saaksid alla tulla ja külaliste saabumist pealt vaadata nagu tavaliselt. Aga täna õhtul polnud seda plaanis. Lord Redesdale oli ootamatult lastetuppa ilmunud ja andnud Nannyle korralduse, et tema väikesed tütred ei tohi heita pilku Nancy „kohutavatele” sõpradele. „Kui mõni boheemlane ilmub kohale, nii et tal on kamm pintsakutaskus, siis on oht, et Farve saab rabanduse,” sõnas Nancy muiates, kui Louisa talle isa keelust teatas. Nooremad lapsed – viieaastane Debo, seitsmene Unity ja üheksane Jessica – lasid oma mõtted kergesti kõrvale juhtida, kui neile lubati enne voodisseminekut kuuma šokolaadi, aga peaaegu viieteistaastane Diana oli marus. Tom oli õnneks ikka veel Etonis ega pidanud koju saabuma enne kui jõulupühadeks kahe nädala pärast.

      Täna praksus õhus ootusärevus, isegi puud leegitsesid ägedalt mõlemas kaminas, mis asusid halli kummaski otsas. Karmiilmelised maalitud portreed seintel olid pabervanikutega kaunistatud ja kõikjal oli süüdatud palju küünlaid, mis tekitasid varajast pühademeeleolu. Lõppude lõpuks polnud advendini enam kuigi palju aega. Ka Louisa oli rakkesse pandud ja nüüd seisis ta koos kahe teise teenijatüdrukuga, käes kandik täidetud šampanjaklaasidega. Lord Redesdale sammus kannatamatult välisukse juures edasi-tagasi, samas kui tema abikaasa tõi kuuldavale vaikseid meeleheitehüüatusi, toimetades Pamela kleidinööpidega. Nancy oli veennud vanemaid, et nad korraldaksid Pamela täiskasvanuikka jõudmise balli kostüümipeona, ja kuigi see mõte oli Pamelale alguses meeldinud, leidis ta nüüd, et selles suures ja kohevas valges kleidis, mis tal seljas on, näeb ta välja – ja tunneb ennast – nagu pulmatort ning säbruliste lokkidega parukas on ebamugavalt palav ja liiga …

      „Aitab küll!” pahandas leedi Redesdale. „Sul tuleb võrratu pidu, kui sa lihtsalt ei mõtle enam sellele, milline sa välja näed.”

      Nancy võttis Louisa kandiku pealt klaasi ja pilgutas talle silma. Tal oli seljas 18. sajandi Hispaania krahvitari kostüüm ja pead kattis pikk juveelidega kaunistatud mantilja, mille alt tema lühikesed juuksed üsna sobimatult välja turritasid. Ta kandis varrukateta satiinpluusi, hiiglasuurt prossi, mis oli üsna väljakutsuvalt dekoltee juurde kinnitatud, ja seelikut, mille laiad, sirged küljesiilud hoidsid puusadest eemale, nii et ta ülakeha nägi sealjuures välja nagu kirikutorni tipp. Lord Redesdale oli heas vormis ja endiselt sale, hoolimata oma valgetest juustest ja laubale siginenud kortsudest. Ta kandis kostüümina oma tviidist jahiülikonda; Nancy kinnitas, et nii mugavalt pole ta end kindlasti veel ühelgi peol tundnud. Leedi Redesdale paistis oma mehest palju vanem ja paraku ei teinud asja sugugi paremaks ei erkkollane parukas, mis muutis ta veel kahvatumaks, ega halvasti istuv keskaegses stiilis kleit – Louisa kahtlustas, et see on otsitud välja karnevalirõivaste kirstust, mida kasutati jõulude ajal šaraadide mängimiseks. Nii paljud asjad vajasid korraldamist, et tõenäoliselt ei olnud tal meeles mõelda omaenda kostüümi peale enne kui alles sama päeva pärastlõunal.

      Minut hiljem paistis Nancyle meenuvat, kelle sünnipäev täna õieti on, ning ta võttis kandikult teise klaasi ja ulatas Pamelale. Noorem õde kõhkles, kui lord Redesdale neile range pilgu heitis.

      „Jäta nüüd, Farve,” ütles Nancy, „see aitab tal närve rahustada.”

      Farve puhkis ninaga ja kohendas kaminas tuld. Just sel hetkel, kui Louisale tundus, et ta käed hakkavad alla andma ja ta võib kandiku maha pillata, kuulsid nad, kuidas auto maja ees peatus, siis kostis samme kruusal ja hääli, mis valjult hõikasid. Proua Windsor, kes täitis ülemteenri aset, sest leedi Redesdale keeldus ühtegi meesteenrit palkamast, tõmbas ukse lahti, lastes sisse karge pahvaka külma õhku ja esimese külalise.

      Nagu märgusõna peale ruttasid leedi Redesdale ja Nancy tervitamiseks ukse poole ning Louisa silmas, et saabujad olid mõned neist, keda ta nägi Curtiste peol. Ilmselt jõudsid nad varakult kohale sellepärast, et olid majutatud naabrite, Watneyde juurde, kus neile pakuti ka ballieelset õhtusööki, sest lord Redesdale oli keeldunud Nancy sõpru enda juurde öömajale laskmast. Nancy lükkas Pamelat naabrite poja Oliver Watney suunas. Neid kahte üritati alatasa omavahel paari panna, kuigi Louisa ei mõistnud, miks, sest Pamela oli tervisest pakatav ja energiline, samas kui noormees oli kahvatu ja verevaene ning lapseeas põetud tuberkuloosi tagajärjel köhis pidevalt. Hullu kübarsepa kostüüm koos lapitud sabakuuega ei kaunistanud sugugi tema rangeilmelist nägu ja Louisa surus alla mööda kõri ülespoole tungida tahtva naeruturtsatuse, kui ta oma kandikuga lähemale astus.

      „Sinu sõbrad on täiesti naeruväärsed,” teatas noormees klaasi võttes.

      „Need ei ole tegelikult minu sõbrad,” protesteeris Pamela, kes ei olnud diplomaatilistes suhetes just kuigi osav.

      „Tahaks loota küll,” jätkas Oliver. „Eriti see Adrian Curtis. Õudne tüüp. Arvab, et kõik peaksid pidevalt tema soove täitma. Ausõna, kui ta mulle veel nina alla ronib, siis …” Edasist Louisa ei kuulnud, sest Oliver eemaldus koos klaasiga, Pamela närviliselt tema sabas.

      Sebastian Atlas oli samuti koos selle seltskonnaga saabunud ja haaras nüüd Louisa kandikult kaks klaasi, tema kuldsete kiharatega pea nõksatas, kui ta tühjendas ainsa sõõmuga kõigepealt ühe, siis teise, pani mõlemad tagasi, haaras kolmanda ja kõndis sellega minema, isegi väikese peanoogutuseta, justkui oleks Louisa СКАЧАТЬ