Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu. Jessica Fellowes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veel täidetud klaase, enne kui halli tagasi läks. Küllap oli vahepeal saabunud veel paar-kolm autot, sest ruum tundus olevat rohkem rahvast täis kui enne ning kõikjalt kõlas häälekaid tervitusi ja imetlushüüdeid kostüümide üle. Kaks Pamela enda sõbrannat seisid tema kõrval, rahvarohkusest pealtnäha üsna heitunud, ja Louisa märkas rõõmuga, et sünnipäevalaps näis olevat kindlalt otsustanud pidu nautida, kuigi kohendas alatasa oma kleiti.

      Louisa juurde tuli Clara, kes oli riietatud haldjas Tinkerbelliks, ümbritsetuna õhkõrnadest hõbedastest kangakihtidest, mida tema klaar ihu näis peaaegu seestpoolt valgustavat. Suured silmad ja ilus suujoon muutsid ta filmitähe Mary Pickfordi sarnaseks, niisiis uskus Louisa kuulujutte, et ta oli sellepärast Londonisse sõitnud, et teatrilaval tööd saada. Clara võttis endale šampanjaklaasi ja jäi mõneks minutiks Louisa kõrvale seisma.

      „On vast vägev pidu, mis?” ütles ta vaikselt, kusjuures tema New Yorgi kõnepruuk polnud enam nii silmatorkav kui varem, ning Louisal läks hetk aega, enne kui ta sai aru, et Clara räägib temaga.

      „Jah. Me oleme seda päevade kaupa ette valmistanud.”

      „Arvata võib. Kõik näeb vapustav välja,” sõnas Clara aeglaselt jooki rüübates. Siis hingas ta sügavalt sisse. „Oh, seal on Ted.” Ta naeratas vabandavalt. „Nojah, peaksin vist seltskonnaga liituma. Näeme!”

      „Näeme,” vastas Louisa ebakindlalt, kuid Clara oli juba eemaldunud, sest külalisi oli hakatud suunama Galeriisse, õues asuvasse võlvkäiku, mis viis ballisaali. Farve ei olnud seekord priimuseid süüdanud, nagu ta oli teinud Nancy sünnipäevapeoks kolm aastat tagasi, mistõttu käik oli pimedam ja jahedam, aga vähemalt ei pidanud seekord keegi suitsust läkastama.

      Louisa korjas parasjagu kokku üksikuid klaase, mis olid halli laudadele jäetud, kui välisuks avanes ja sisse kiirustas Adrian Curtis, kellele järgnes tema õde Charlotte. Louisa võpatas, sest see tuletas talle meelde lubadust, mille ta Dulciele oli andnud. Kuigi see oli tal mõistagi terve päeva mõtetes mõlkunud. Mees oli tusane ja kortsus kulmuga, samas kui õde rääkis talle midagi kõrgendatud toonil, tumedate silmade pilk ainiti vennale suunatud. Adrian oli kostümeeritud maa-vikaariks poolkuukujuliste prillide, laia valge krae ja vanamoodsa musta õlgkübaraga; see andis talle häirimatult rahuliku ilme, mis võis Louisa arvates tema õele vihaleajava ülbusena mõjuda. Charlotte, kes oli üsna ülejala kuninganna Victoriaks kostümeeritud, polnud ilmselgelt millegagi rahul. Siis nägid nad ootamatult Louisat ja Charlotte peatus poolelt sõnalt.

      Adrian viipas käega Louisa suunas, ilma tema poole vaatamata. „Noh, kallis õde. Kas sa soovid jätkata? Palun räägi edasi.”

      „Jää vait,” vastas kuninganna Victoria.

      Nad seisid kolmekesi kohmetult keset ruumi.

      „Kõik on juba ballisaali läinud,” ütles Louisa, nagu poleks midagi kuulnud ega näinud. „Kas ma juhatan teile teed?”

      Ta hakkas ees minema ja teised järgnesid talle mõne sammu võrra tagapool. Charlotte rääkiski edasi, ja kuigi ta ei karjunud, kuulis Louisa tema sõnu. Louisa teadis, et hea teenija ei kuula kunagi pealt, aga vahel oli võimatu mitte kõrvu teritada. Nad olid vanasti Adaga itsitanud juhuslikult pealt kuuldud lausekatkete üle, mis ei olnud nende kõrvadele mõeldud. Ta tundis neist hetkedest puudust, viimasel ajal tuli neid harva ette, aga võib-olla saab ta teha sedasama koos Dulciega. Kuid mitte täna.

      „Sa pead emale ütlema, kui palju sul võlgu on,” ütles Charlotte. „Tal pole aimugi ja kohe on jõulud käes.”

      „Kuidas see siia puutub?” sisistas Adrian talle vastu.

      Louisa ei näinud neid, sest nad kõndisid tema taga, aga ta kujutas ette, kuidas turris Charlotte’i kahvatud õlad ärritusest tõusevad.

      Nüüd jõudsid nad ballisaali ja Louisa astus ukse kõrvale, et nad mööda lasta. Kumbki ei heitnud talle teist pilkugi.

      Saalis oli pidu täies hoos. Samal ajal kui Charlotte ja Adrian olid vaieldes kogemata peauksest sisse tulnud, oli teisi külalisi autodega mööda sissesõiduteed kohale veerenud ja valgunud sealt otse ballisaali, mida tavaliselt kutsuti raamatukoguks. Peo jaoks oli diivan ajutiselt mujale tõstetud ja seinte äärde asetatud rida toole daamide jaoks, kes noori neiusid saatsid. Neid oli kohal ainult kolm või neli – emad, kelle jaoks oli põnev Mitfordide maja seestpoolt näha ja sõbrannadega värsket klatši vahetada. Louisa oli avastanud, et kõrgklassi kuuluvad inimesed käitusid, nagu oleksid tuttavad ja viitasid üksteistele kui sõpradele või headele tuttavatele isegi siis, kui nad polnud kunagi kohtunud. Kõik toimis tutvustamise meetodi abil, justkui mõne klubi liikmeks astumine – kui sind tutvustas ja soovitas kaks siseringi inimest, siis olid sa vastu võetud. Mõistagi ei olnud seda kusagil must-valgel kirjas, aga vaieldamatult oli tegemist liikmelisusega ja klubi reeglitega, mida tuli järgida, kui sa ei tahtnud, et sind välja visatakse ning enam kunagi sisse ei lasta.

      Mõned neist reeglitest olid muutumas, mis valmistas suurt meelehärmi „vanuritele”, nagu Nancy sõbrad vanemat põlvkonda kutsusid. Kunagi oli lahutus tähendanud seda, et sind on seltskonnast igaveseks kõrvale heidetud, vähemalt naiste puhul, aga sellest ajast, kui Marlborough’ hertsog ja hertsoginna pärast sõda oma abielu tühistasid ning neid kutsuti sama paljudele pidudele nagu varemgi, lubati tasahilju ka teistel seltskonda jääda. „See teeks elu lõpmata põnevaks, kui Muv ja Farve lahutaksid,” ütles Nancy kurbust teeseldes, „aga vaevalt, et nad seda kunagi teevad.”

      Kuid mõned reeglid olid siiski kivisse raiutud ja võrdselt olulised: ei mingeid vallaslapsi, pruunide kingade kandmist linnas ega lõikelillede toomist võõrustajale. Loomulikult ei piisanud üksnes nende reeglite teadmisest. Louisa mõistis, et isegi kui ta suudaks nende kõneviisi täiuslikult järele teha ning laenaks kleidi ja pärlid, viskaks iga kõrgklassi kuuluja ta jalamaid üle parda kui pööbli esindaja. Sest kõigi nende väljaöeldud seaduste kõrval, mille üle nad nalja viskasid, oli veel miljon kirjutamata reeglit. Sul tarvitses vaid korraks libastuda – kanda jahile minnes valest materjalist ülikonda või paluda salvrätti, selle asemel et omaenda taskurätikuga huultelt koogipuru pühkida – ja mäng oli läbi. Parimal juhul itsitasid su niinimetatud sõbrad salamisi su seltskondlike möödalaskmiste üle, halvimal juhul löödi uks kinni ning mitte mingisugune koputamine, raha ega anumine ei teinud seda enam lahti.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEB AQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgIC AgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCAM8Ak8DAREA AhEBAxEB/8QAHwAAAAYDAQEBAAAAAAAAAAAAAgMEBwgJAQUGCgAL/8QAixAA СКАЧАТЬ