Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu. Jessica Fellowes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeratas tänulikult. „Ei. Kindlasti mitte.” Ta hingeldus andis järele, aga poisi kõrvast ta lahti ei lasknud. Poiss – kes nägi välja umbes neljateistaastane – oli oma ea kohta väikest kasvu ja kiitsakas, aga oleks sellegipoolest võinud kergesti lahti rabeleda. Tõenäoliselt polnud tal midagi väikese puhkuse vastu kongis, kus pakuti suppi ja leiba. „Ma mõtlen, et paneme õige ta andmed kirja ja arutame siis ülemaga, mida edasi teha.”

      „Loomulikult, konstaabel,” vastas Guy ja see pani naise jälle heameelest naeratama, mis Guyle omakorda vägagi meeldis. Uhkustunne sundis teda oma pikka, kõhetut kogu veelgi enam sirgu ajama, nagu oleks ta kass, kes end edevalt sirutab. Viimane neiu, kes talle niimoodi mõjus, oli olnud Louisa Cannon, ja Guy raputas selle mõtte peale pead. Tagasi töö juurde asudes pani ta kirja poisi nime ja aadressi, mis olid ilmselt valed, ning kutsus teise konstaabli, kes ta kongi viis. Naispolitseinik lasti vabaks kohe, kui mundrimees saabus, ja Guy nägi, kuidas naise näole valgus pettumus.

      „Tubli töö,” ütles ta. „Juba üks vahistatu kirjas ja isegi lõunaaeg pole veel käes.”

      „Nojah, küllap vist,” vastas too nukralt. Guy silmitses tema kena figuuri laitmatult sirgeks pressitud politseivormis ja saledaid sääri, mis justkui ei sobinud kokku tema mustade rohmakate nöörsaabastega. Naine vaatas ringi, kontrollides, et keegi ei kuule. „Asi on lihtsalt selles, et …”

      „Milles?”

      „Mul ei lasta kunagi päris tööd teha. Teate küll, õiget politseitööd. Ma mõtlesin, et mul lubatakse ta vähemalt kongi viia, aga küllap nad lasevad ta niikuinii juba pärastlõunal välja, eks?”

      Guy kehitas õlgu ja otsustas siis, et liigne ilustamine mõjuks üleolevalt. „Jah,” tunnistas ta, „tõenäoliselt lasevad küll. Pole piisavat alust, et talle süüdistust esitada. Aga te tegite siiski õigesti. Kindlasti mõtleb ta nüüd järgmine kord järele, enne kui midagi niisugust teeb.”

      „Jah, võib-olla tõesti. Aitäh.” Naine kohendas end, justkui valmistudes lahkuma, kuid pöördus siis uuesti Guy poole. „Muide, kuidas teie nimi on?”

      „Seersant Sullivan,” ütles ta. Ja siis lisas vaiksemalt: „Aga mind võib ka Guyks kutsuda.”

      „Hea meelega,” vastas naine, „aga ainult siis, kui sina mind Maryks kutsud. Mina olen konstaabel Moon.”

      „Mary Moon?”

      „Jah, aga ära mitte üritagi. Ma olen kuulnud selle kohta kõiki nalju, mida sa suudad ette kujutada, ja peale selle veel mõningaid, mida sa ei suuda.”

      Hetkel, kui nad mõlemad selle peale naersid, tuli valvelaua juurde üks teine seersant, seekord Guy poole pealt. „Kui teil kahel pole midagi paremat teha, kui siin seista ja itsitada, võite koosolekuruumi tulla. Cornish kutsub kokku kõik, kes pole täna väljas patrullimas.” Seepeale eemaldus ta järgmist ettejuhtujat nurka suruma.

      Mary nägu lõi veelgi enam särama ja ta hakkas kohe minema, kuid siis peatus ja vaatas tagasi. „Kas sa ei tulegi?”

      „Ma ei saa,” vastas Guy, „ma ei tohi lauda valveta jätta.”

      „Ainult viieks minutiks?”

      Guy raputas pead, tundes end nagu viimane tola.

      Mary tuli tagasi. „Tead mis – mine sina ja ma seisan senikaua siin laua ääres. Ma olen kindel, et saan siin mõnda aega hakkama.”

      „Nojah, aga mis siis saab …?”

      „Nad ei lase mul niikuinii midagi teha. Käi seal ära ja räägi pärast mulle ka.”

      Guy püüdis veel veidi venitada, näitamaks Maryle, et too ei pea seda ohvrit tooma, kui ta ei taha, aga see oli puhas teesklus. Ta janunes meeleheitlikult selle võimaluse järele.

      Koosolekuruum oli rahvast täis ja inspektor Cornish, kes seisis kõige ees, oli juba alustanud oma pöördumist teotahteliste politseinike poole. Guy lipsas sisse ja jäi seina äärde seisma, kõrvad lausa laperdamas soovist paremini kuulda. Cornish oli tuntud oma karmide ja otsekoheste ütlemiste poolest, aga ta saavutas häid tulemusi, niisiis kannatati tema karune kõnepruuk välja ning paljud leidsid, et nende ameti juures see ongi paslik. „Kui see on sinu jaoks liig, siis mida sa üldse politseist otsid?” oli lause, mida Guy oli korduvalt kuulnud, õnneks mitte kunagi otseselt endale suunatuna. Cornishi ülikond oli parema lõikega, kui ühelt inspektorilt oleks võinud oodata, ja ta sõitis imekauni uue Chrysleriga, mis näis tema palka arvestades samuti pisut kummaline. Käis kõlakaid äraostmisest ja altkäemaksudest, aga ühtegi neist polnud suudetud kunagi tõestada ning nende kuulujuttudega käis sageli kaasas teatav ükskõikne õlakehitus, justkui tahtes öelda „ja mis siis?” – see refrään oli Guyle alati kuidagi masendavalt mõjunud. Aga pärast kolme aastat Londoni politseiteenistuses ei olnud ta näinud just kuigi palju sellist, mis viitaks inimeste õilsale loomule.

      „Teie siin arvate, et jõulud tähendavad seda, et üks paks mees ronib korstnast alla ja toob teile käpikud,” haugatas Cornish parasjagu, „või et Pisi-Tim³ saab eriti suure täidetud kalkuni,” – ta tegi pausi, et ise oma nalja peale naerda hirnuda –, „aga kõigi nende pättide jaoks seal tänavatel on see võtmise, mitte andmise püha. Ja nemad ei oota, kuni advendikalendril esimene luuk avatakse.” Mõned politseinikud pugistasid viisakalt naerda, justkui julgustades estraadiartisti esietendusel. „Nii, meil on põhjust uskuda, et preili Alice Diamond on kõigi jõududega väljas ja tegutseb koos oma „Neljakümne röövliga” Oxford Streetil, Regent Streetil ja Bond Streetil. Viimase aasta või kahe jooksul oleme teda kõvasti pitsitanud, nii et ta on selle asemel tegutsenud provintsis ja väiksemates linnades. Aga paistab, et ta on jõuludeks koju tagasi saabunud, ja seekord peame suurema võrgu välja heitma, et ta kätte saada. Ühesõnaga, ma tahan, et teid oleks tänavatel nii palju kui võimalik ja iga vahetuse lõpus kannate mulle ette. Selge?” Ta põrnitses kokkukogunenuid. „Tore. Võtke järjekorda, seersant Cluttock siin annab teile ülesanded kätte. Te peate töötama paarides ja erariietes.” Ta saatis veel viimase kõõrdpilgu sirgeselgsete meeste poole ja lahkus ruumist.

      Guy vaatas abitult ringi. Kõik leidsid endale ruttu paarilise, sageli üksnes kerge silmapilgutuse või noogutuse abil, mis kinnitas vankumatut partnerlust. Guy tundis teravat puudust oma endisest kaaslasest Harryst, kes oli küll jäänud Londoni, Brightoni ja Lõunaranniku Raudteepolitseisse tööle pärast seda, kui Guy Scotland Yardi üle toodi, aga loobunud sellestki tööst mõni kuu tagasi, et tegutseda džässmuusikuna ööklubides, mida kesklinna üha juurde sigines. Loomulikult oli Guyl jaoskonnas ka sõpru või vähemalt häid tuttavaid, aga siin polnud asi ju selles, kes on piisavalt kena inimene, et sööklas tema kõrval istuda ning hakklihavormi ja kartuliputru süüa. Siin oli küsimus selles, kes aitaks sul piisavalt suure suli kätte saada, et Cornishi tähelepanu püüda, milline partner tooks sulle tunnustust, kiitust ja ametikõrgendust. Seitse kuud valvelauas ei olnud andnud Guyle sellise politseiniku mainet, kes suudaks edukalt jälgi ajada ja luurata. Ta jälgis halvatuna, kuidas ruum tühjenes, ikka paarikaupa, nagu loomad astumas võidukalt Noa laeva pardale. Kui viimased olid väljunud, meenutades mõnevõrra kahte naeru haukuvat hüääni, hakkas seersant Cluttock oma pabereid kokku lappama ja valmistus lahkuma. Guy astus tema laua juurde ja hakkas rääkima, kuid ta suu oli kuiv ja hääl kõlas nagu krooksatus.

      „Vabandage, söör.”

      Cluttock vaatas teda ja ta vuntsid sädelesid. „Mis on?”

      „Ma mõtlesin, et kas mina saaksin ka ülesande, söör?”

      Cluttock СКАЧАТЬ