Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu. Jessica Fellowes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kauem kui sekundi murdosa. „Ta on praegu seoses ühe ülesandega väljas. Aga ta jõuab varsti tagasi ja siis me saaksime minna koos seda salaülesannet täitma.”

      „Nimi?”

      „Minu nimi, söör?”

      „Ei, Inglismaa kuninga saapapuhastaja oma. Jah, teie nimi.”

      „Seersant Sullivan, söör. Ja minu partner on konstaabel Moon.”

      Cluttock vaatas oma nimekirja üle. „Te võite minna Great Marlborough Streetile. Seal on väiksemad poed, mis pole kuigi tõenäolised sihtmärgid, aga ei või iial teada. Täpselt kella kuueks olete tagasi ja kannate ette. Loomulikult märkige üles, kui midagi kahtlast näete, rääkige müüjannadega ja nii edasi. Teate isegi, kuidas see käib.” Ta kergitas kulmu ja vaatas Guyle otsa. „Te ikka teate, kuidas see käib?”

      „Oh jah, söör. Tänan väga, söör.” Guy naeratas laialt, nagu ta oleks just oma jõulusoki sisse vaadanud ja leidnud, et seal on šokolaadimüntide asemel kullast mündid. Ta jättis järele, kui sai aru, et Cluttock põrnitseb talle otsa. „Ma olen ikka veel siin, jah, söör?”

      „Paistab nii, seersant Sullivan.”

      „Mitte enam kauaks, söör.” Guy tormas ruumist välja ja tagasi valvelauda.

      Mary lausa hüples rõõmust, kui Guy talle uudisest teada andis. „Sa ütlesid talle, mis mu nimi on?” küsis ta kolmandat korda järjest. „Ja ta ei keelanud mul seda teha?”

      Guy kinnitas talle veel kord. „Jah, ütlesin küll. Ei, ta ei keelanud. Aga meil on veel üks probleem.”

      „Mis siis?”

      „Ma peaksin ju valvelauas tööl olema.”

      „Noh … äkki saad öelda sellele, kes graafikut paika paneb, et sulle anti eriülesanne? Nad peavad siia siis kellegi teise leidma.” Ta ajas meelega oma silmad hästi suureks ja surus käed kokku. „Palun proovi. See on mu ainus võimalus ennast tõestada. Ma pean seda tegema.”

      Guy teadis väga hästi, mida Mary tunneb. Ta noogutas ja läks ruttu küsima, enne kui närvid võiksid teda alt vedada. Tema meeldivaks üllatuseks oli ülemus sellega nõus, esitamata liiga palju küsimusi. Küllap olid ka temani jõudnud kuuldused, et kõiki olemasolevaid jõude oli vaja Alice Diamondi ja tema Neljakümne röövli tabamiseks. Guyle ja Maryle tundus, et neil õnnestus rekordajaga kodust läbi käia ja politseivorm tavariiete vastu vahetada, ning peagi suundusidki nad Great Marlborough Streetile, et jahtida riigi üht kuulsamat naiskurjategijat ja tema jõuku.

      3. PEATÜKK

      Pärast pidu olid Nancy, Pamela ja Louisa naasnud Iris Mitfordi korterisse Elvaston Place’is. Nende hilist kojujõudmist reetis pikk uni järgmisel hommikul ja aeglased vastused Irise uudishimulikele küsimustele hilise lõunasöögi ajal. Louisa oli aidanud õdedel asju pakkida ja saatis nad Paddingtoni jaama, kus nad rongi peale istusid, et õhtusöögi ajaks koju jõuda. Seejärel oli ta vaba, et kohtuda toatüdrukuga, kellega ta eelmisel õhtul tutvus, Dulcie Longiga.

      Louisa oli juba varem sättinud asjad nii, et tal oleks võimalus selleks õhtuks Londonisse jääda, öeldes leedi Redesdale’ile, et soovib ühe nõbuga kohtuda, kuigi tegelikult ei olnud tal peaaegu ühtegi sugulast. Isa oli mitu aastat tagasi surnud, ema oli kolinud Londonist Suffolkisse ja onu Stephen oli astunud armeesse ning sellest ajast saadik polnud keegi temast midagi kuulnud – ja Louisal oli selle üle ainult hea meel. Ta oli pere ainus laps ja alustas töötegemist juba neljateistaastaselt, kohe pärast kooli lõpetamist. Asunud tööle Mitfordide juures, kelle kodu oli kaugel Peabody Estate’ist, kus ta üles kasvas, kadus tal side peaaegu kõigi oma endiste tuttavatega. Tema kõige kauaaegsem sõbranna Jennie liikus tänu oma jalustrabavale ilule nüüd hoopis kõrgemas seltskonnas, kuigi Louisa teadis, et Jenniel oleks alati hea meel teda näha. Kuid võimalus ühildada sõitu Londonisse ja oma igakuist vaba pühapäeva oli liiga hea, et seda raisku lasta. Ta igatses üle kõige taas linnaõhku hingata. Pärast seda, kui ta oli maal nädalate viisi poris sumbanud, mõjus sillutatud kõnnitee lausa tervendavalt. Udu ja tahma kibe segu võis küll tekitada õudust lord Redesdale’is, kes oli harjunud pastoraalse idülliga, aga Louisa jaoks mõjus see samasuguse nostalgilise naudinguna nagu tükk ema tehtud šokolaadikooki.

      Louisa oli põgusalt mõelnud, et võiks ehk Guy Sullivaniga kokku saada, aga mingit kindlat kokkulepet neil ei olnud. Ja siis oli ta Curtiste majas, kui Nancy ja Pamela istusid turvaliselt õhtusöögilauas, sattunud vestlema toatüdrukuga, kes oli neile ukse avanud.

      Võib-olla paelus teda tüdruku Londoni kõnepruuk, mis tekitas tunde, nagu nad oleksid õed. Või hakkas talle lihtsalt edevusest meeldima inimene, kes oli justkui tema enda peegelpilt. Louisa vaistlik sisetunne oli märki tabanud: täpselt nagu ta ise, töötas ka Dulcie teenijanna ja seltsidaamina, nimelt preili Charlotte’i heaks. Samal ajal kui mõlemad noored naised olid kokale õhtusöögi juures abiks, klatšisid nad kumbki veidike oma pererahvast ja rääkisid lugusid viimaste nõudmistest ja ekstsentrilistest harjumustest. Nad tunnistasid teineteisele ka seda, et kummalgi on seljataga sarnane minevik, millest tööandjad ei tea ja mida nad ei mõistaks. Louisal oli sealjuures palju kodusem tunne, kui ta oli eales kogenud ema majakeses Hadleigh’s, kus ta igal aastal ühe nädala veetis.

      Selle muheda lobisemise käigus olid nad kokku leppinud, et kohtuvad järgmisel õhtul kell kuus Trafalgar Square’i lõvide juures. Kohtumispaiga pakkus välja Dulcie ja Louisa oleks peaaegu palunud tal mõni muu koht valida, kuid veenis siis ennast, et see oleks totrus. Ta pelgas mälestust viimasest korrast, mil oli sinna sattunud, põgenedes koos Nancyga Savoys toimunud ballilt, hirmust, et üks mees, kes seal viibis, võiks paljastada Louisa asukoha onu Stephenile. Nad olid omavahel tülli läinud, kui Louisa püüdis Nancyle selgeks teha, et ta ei tohi peole tagasi minna, ning seejärel põrganud kokku mehega, kes väitis oma nime olevat Roland Lucknor. Sellest kõigest oli alanud nende kolme jaoks pikk ja pöörane sündmuste jada, millesse oli haaratud ka Guy ning mis oli seotud ühe halastajaõe, Florence Nightingale Shore’i mõrvaga.

      Vahepealsetel aastatel oli Louisa, kes küll enamjaolt nautis oma tööd, igatsenud taga sõprust Nancyga ja tundnud kadedust selle üle, kui kergesti too täiskasvanuellu libises. Nancy isegi ei maganud enam lastekorrusel, vaid oli kolinud maja peatiiba ja veetis oma nädalalõpud koos sõpradega Oxfordis ja Londonis, jõudes koju tagasi lugudega igasugu vempudest ja pidudest.

      Samuti ei olnud Louisa kohtunud kuigi sageli Guyga, kuigi nad kirjutasid teineteisele ja ta tundis rõõmu mehe naljakatest kirjadest, kus too kirjeldas hulle, pahasid ja ohtlikke inimesi, keda ta nüüd Londoni politseiteenistuses töötades kohtas. Ridade vahelt võis mõista, et need kohtumised olid märksa põgusamad, kui siis, kui Guy oleks ise olnud see, kes need tegelased arreteeris, aga mees ei haletsenud ennast neid lugusid jutustades kunagi ja Louisa meelest oli see imetlusväärne. Kuigi mitte just eriti põnev.

      Umbes kümme minutit pärast kella kuut seisis Louisa ikka veel kivist lõvide juures, seljas oma parim, tumesinine kleit, mille ta oli Nancy käest saanud ja endale parajaks kohendanud. Temast kiirustas mööda moodsalt riietatud mehi ja naisi, kes olid teel linna peale õhtut veetma, ning Louisa hakkas nihelema, mõeldes, et kas see kõik oli siiski hea idee. Siis aga saabus nurga tagant Dulcie ja viipas, et tema tähelepanu tõmmata.

      „Vabandust, et ma jäin veidi hiljaks,” ütles Dulcie ja kiirustas naeratades tema juurde. „Madame Charlotte ei leidnud oma kalliskividega prossi üles, aga see oli ainus, mis pidi sobima, nii et ma pidin seda koos temaga igalt poolt taga otsima …” Ta katkestas oma jutu, СКАЧАТЬ