Meditsiinimeedium. Энтони Уильям

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minu saatuseks nimetanud. Avan oma ukse haigetele inimestele, kes tulevad abi saama, avastan nende haiguse algpõhjused ja räägin neile, mida nad peavad tegema, et terveneda.

      Ja vaatamata mitmesuguste stresside haardele olen vastu pidanud, sest see on rahuldust pakkuv töö. Inimesi aidata tundub hea.

      Vahel on see, mida ma teha suudan, nii jõuduandev, et luban endal uskuda, et olen kõiketeadja.

      Hea näide on see, kui naaber pöördub minu poole oma naise pärast, sest too ei saa kõndida ega jalgu liigutada. Ta on tosina arsti juures käinud, kuid ükski neist pole aidanud. Mu naaber ütleb oma naisele: „Vaata, Anthony paistab niisugustest asjadest palju teadvat. Proovime õnne.“

      Minu hoole all suudab naine aasta pärast kõndida.

      Olen aias mõnd sibulat võtmas, kui naaber minu juurde tuleb. „Tahan sind lihtsalt tänada, Anthony,“ lausub ta. „Me käisime üle kogu riigi tippekspertidega kohtumas ja nad ei suutnud midagi teha. See on arusaamatu – kuidagi teadsid sina täpselt, mis viga on ja mida ta vajab. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Sa ei ole isegi arst.“

      Vaatan talle otsa, sibulad peos, ja ütlen: „See on sellepärast, et mul on alati õigus. Ma saan iga probleemi kõrvaldada, sest ma ei eksi milleski. Pea seda lihtsalt meeles – mul on alati õigus ja saab alati õigus olema.“

      Siis pööran ümber, teen paar sammu ja astun reha peale, mis laksab mulle nii kõvasti vastu nägu, et lööb mind pikali.

      Laman maas, murelik naaber ruttab minu juurde ja seisab minu kohal. Oma uimases seisundis arvan, et tema on minu alatine kaaslane. „Vaim?“ küsin.

      Kõigekõrgema Vaim vastab: „Minul on alati õigus. Sina eksid alati. Pea seda meeles. Minul on alati õigus. Sina eksid alati.“

      Iga kord, kui ma upsakaks muutun, mõtlen sellele hetkele. See meenutab mulle, et kuigi mõnd asja, mida ma tervendajana Vaimu abiga teen, võib pidada imepäraseks, olen siiski tavaline mees, kes omaette tegutsedes võib teha palju valeotsuseid.

      Pöördepunkt

      Kui olen noor täiskasvanu, eeldab Vaim, et olen üle saanud kriisihetkest, mis on sajandite kestel viinud teisi samasuguse andega inimesi oma elu lõpetamiseni. Ta eeldab, et olen omaks võtnud, et oma võimete kasutamine inimeste tervendamiseks on see, mida ma teen kogu ülejäänud elu.

      Mis näitab, et isegi Kõigekõrgema Vaim ei suuda kõike ette ennustada, kui mängus on vaba tahe.

      Ühel hilissügise päeval olen puhkamas vee ääres, seltsiks mitte kedagi teist peale mu tüdruksõbra – kellest hiljem saab minu naine – ja mu koera Augusti (lühend Augustinest).

      August on mul olnud ühe aasta ja ma olen temasse väga kiindunud. Ta asendab meie perekonna koera, kes oli minuga viisteist aastat. Nagu too koer, on ka August mu terve mõistuse jaoks oluline.

      Istume suure sügava lahe ääres. Vesi on jääkülm ja vool on tugev.

      See on meie viimane päev. Suure vastumeelsusega valmistume lahkuma selle paiga rahumeelsest eraldatusest.

      Äkki hüppab mu koer hoiatamata vette. Mõistan, et ta tabas mu tundeid. See on tema viis öelda: „Me ei pea minema. Jääme siia ja mängime edasi.“

      Õnnetuseks saavad külm ja vool tema üle võimu. Ta hakkab kohe meist eemale libisema.

      Seisame kaldal, hüüdes, et August tuleks tagasi. Loobin kive vette, püüdes koera enda juurde tagasi juhatada. See on meie eriline signaal – alati, kui ma kive madalasse vette loobin, pöördub ta tagasi kaldale. Aga täna veab vool teda üha kaugemale.

      August on viiekümne jala kaugusel. Näen, et ta heitleb, püüdes tagasi tulla, ja kaotab lahingu. Siis halvab külm ta nii läbinisti, et ta lakkab rabelemast… ja vajub otsejoones põhja poole.

      Viskan jaki seljast, saapad ja püksid jalast ja hüppan jäisesse vette. Olen ujunud viisteist jalga, kui Kõigekõrgema Vaim ütleb: „Kui sa ujumist jätkad, ei saavuta sa midagi.“

      „See ei loe!“ karjun. „Ma ei hülga Augustit. Pean päästma oma koera.“

      Ujun veel viisteist jalga – ja halastamatu külm saab minust võitu. Mu keha kangestub.

      Vaim ütleb: „Nüüd oled sa omadega läbi. Sa ei saa tagasi pöörduda ega edasi minna. See on kõik.“

      „Kas tõesti? Sa röövid minult rahuliku, normaalse elu, ma pühendan kogu oma olemuse sinu tervendamistööle, ja see on kõik, mis ma sinult vastu saan? Sa ütled „See on kõik“ ja jätad meid surema?“

      Kogu äng ja viha, mida olen nelja-aastasest peale maha surunud, purskab nüüd välja. Suunan Vaimule kogu aastate jooksul kuhjunud masenduse selle pideva piina pärast, mida olin sunnitud tunnistama kui „kingitust“: olles eraldatud kõigist teistest, teades liiga noore ea jaoks kõigist liiga palju ja lastes endale rääkida, mida ma oma elus tegema pean, ilma et mulle oleks jäetud väikseimatki valikut.

      Ma ütlen Vaimule: „Ma loobusin paljust – ohverdasin oma lapsepõlve, kogedes igaühe valu ja kannatusi, võttes vastutuse tuhandete võõraste tervendamise eest ja kurnates iga päev ennast füüsiliselt ja vaimselt. Ja nüüd ütled sa mulle, et ma ei saa kaitsta isegi oma perekonda?

      Ei, pagan võtaks!“ hüüan ma, kui jäised lained püüavad mind neelata. „Kui sa tahad, Vaim, et ma niimoodi lõpetaksingi, siis olgu nii. Ma kas saan oma koera tagasi või lähen koos temaga põhja.“

      Möödub väga pikk hetk. Kange ja kurnatud, mõistan, et olen liiga kaugele läinud. Veel mõni hetk ilma abita, ja ma järgnen oma koerale Augustile sügavikku.

      Pööran pea kalda poole viimaseks pilguks tütarlapsele, kellega koos kavatsesin veeta ülejäänud osa oma elust.

      Vaim ütleb: „Sa pead ujuma veel kakskümmend jalga.“

      Šokeerituna hüüan: „Kuidas?“

      Oma suureks üllatuseks tunnen uut energiat. Jätkan ujumist. Mõttes karjun Vaimu peale edasi, et väärin ellujäämist koos oma koeraga. Muidu sureme mõlemad.

      Vaim ütleb: „Viin sind su koerani. Vastutasuks pead minule pühenduma. Me läheme läbi elu nii, nagu oli kavatsetud. Sa pead omaks võtma, et Jumala püha väe läbi oled sa määratud tegema seda tööd oma elu lõpuni.“

      „Olgu nii!“ hüüan. „Oleme rääkinud. Lase mul leida August ja ma töötan sinu heaks iialgi enam kaeblemata.“

      Ujun veel kakskümmend jalga. Vaim ütleb: „Hoia hinge kinni ja sukeldu kaheksa jalga, siis ava silmad.“

      Hoian hinge kinni ja mu keha läbib jõusööst. Äkki tunnen jälle oma jalgu.

      Sukeldun ja ujun vee all oma tunde järgi kaheksa jalga, avan silmad – ja näen inglit.

      Ma pole kunagi varem ingliga kohtunud. Näen kedagi, kes näib olevat naine, kellel pole vee all hingamisega raskusi, tema silmadest kiirgab valgust ja ta seljast kasvavad välja suured, kaunid valgusetiivad. Pole kahtlust, et see on jumalik olend.

      Ja tema kätel on August, ümbritsetud kauni, rahuliku valgusega. Hetkeks tundub mulle, СКАЧАТЬ