Meditsiinimeedium. Энтони Уильям

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kaheksa-aastasena veedan terve nädala oma maja lähedal olevale ojale tammi ehitades. Vaim räägib mulle, et see on halb mõte, sest see ujutab naabri muru üle.

      „Pole viga midagi,“ ütlen.

      Kui tuleb paduvihm, siis oja kerkib – ja ujutab naabri muru üle. Kui naabrimees minu peale karjub, kuulen oma kõrvas häält: „Ma ütlesin sulle. Sa ei kuulanud mind.“ See teeb muidugi olukorra ainult halvemaks.

      Vaim jälgib pidevalt iga mu liigutust ja räägib mulle, mida ma peaksin ja mida ei peaks tegema. See muudab igasuguse normaalse lapsepõlve peaaegu võimatuks. Samal aastal, kui ma tammi ehitan, tunnetan üksikasjalikult oma parima sõbra – tüdruku, kellesse olen armunud – füüsilist ja emotsionaalset tervist – ja isegi oma õpetaja oma, kes kannatab kohutava suhte all oma partneriga. Tunnetan iga kübet sellest ja see on piinav.

      Vaim ei paku mulle tühja lohutust, vaid ütleb, et oodata on veel halvemat. „Sinu suurimad väljakutsed seisavad veel ees.“

      „Mida sa silmas pead?“ küsin.

      „See anne antakse sajandi jooksul ainult ühele või kahele inimesele,“ ütleb ta. „See ei ole tavaline intuitiivne või psüühiline võime. See on miski, mis enamasti ei jää ellu. Sa leiad, et võimatus elada normaalse inimesena, rääkimata normaalsest teismelisest, on peaaegu talumatu. Lõpuks ei näe sa peaaegu midagi peale teiste kannatuste. Sa pead kuidagi leidma viisi sellega leppida. Muidu võib juhtuda, et lõpetad ise oma elu.“

      Surnute tunnetamine

      Vaimust saab nii minu parim sõber kui ka vastutuskoorem. Hindan seda, et ta annab mulle õpetust tööks, milleks kõrgemad jõud on mind valinud. Siiski, pinge, mille ta minule paneb, on äärmuslik.

      Ühel päeval ütleb ta mulle, et läheksin suurde, ilusasse surnuaeda oma kodu lähedal. „Ma tahan, et sa seisaksid tolle haua juures,“ ütleb ta, „ja jõuaksid arusaamisele, kuidas see inimene suri.“

      On see vast ülesanne kaheksa-aastasele.

      Kuid selleks ajaks on mind nii palju pommitatud terviseinformatsiooniga nii sõprade kui ka võõraste kohta, et võtan seda kui veel üht juhtumit.

      Ja Vaimu abiga suudan teha, mida ta nõuab.

      See lisab mu andele veel ühe mõõtme: Vaim ei informeeri mind üksnes sõnaliselt sellest, mis kellegi tervisega halvasti on, ta aitab mul ka visualiseerida inimkeha füüsilist läbivaatust.

      Käin aastaid mitmetel kalmistutel, sooritades seda harjutust sadade surnukehadega. Saan selles nii oskuslikuks, et võin peaaegu silmapilkselt ära arvata, kas keegi suri infarkti, insuldi, vähi, maksahaiguse, autoõnnetuse, enesetapu või mõrva tagajärjel.

      Selle kõrval õpetab Vaim mind väga sügavalt elusate inimeste kehasse vaatama. Ta lubab mulle, et kui õpetamine on lõppenud, suudan ma igaüht suure täpsusega läbi näha ja tunnetada.

      Iga kord, kui ma ära väsin või tahan teha midagi lõbusamat, ütleb Vaim mulle: „Kunagi hakkad sa läbi vaatama inimesi, kelle jaoks see tähendab elu või surma küsimust. Sa oskad öelda, kas mõne inimese kopsud on kokku varisemas või on kellegi arter ummistumas ja südant sulgemas.“

      Ükskord vastan: „Keda see huvitab? Mis tähtsus sellel on? Miks mina peaksin hoolima?“

      „Sa pead hoolima,“ kostab Vaim. „Kõik see, mis me siin maa peal teeme, on tähtis. Hea töö, mida sa teed, on tähtis sinu hingele. Sa pead seda kohustust tõsiselt võtma.“

      Enesetervendamine

      Üheksa-aastasena, samal ajal kui teised poisid sõidavad jalgrattaga või mängivad pesapalli, olen mina pidevalt ümbritsevate inimeste haiguste tunnistaja ja kuulan Vaimu rääkimas, mida neile on vaja, et nad paraneksid. Saan teada, mida täiskasvanud oma tervisega valesti teevad ja mida täpselt nad tervenemiseks tegema peaksid… aga harva teevad.

      Selleks ajaks olen tervist puudutavate teadmiste ja õpetustega nii täidetud, et raske on mitte hakata neid rakendama.

      Üks võimalus tekib siis, kui ma ise haigestun. Ühel õhtul koos perekonnaga väljas süües eiran Vaimu tavalisi dieedisoovitusi ja söön rooga, mis põhjustab mul toidumürgistuse. Kaks nädalat leban voodis, suutmata midagi süüa. Mu vanemad viivad mind arsti juurde ja ühel ööl, kui mul eriti halb hakkab, isegi esmaabisse, aga palavik ja kõhuvalu ei lakka.

      Viimaks murrab Vaim mu sonimistest läbi ja ütleb mulle, et see on Escherichia coli. Ta annab mulle kindla käsu minna oma vanavanaisa maja juurde ja noppida iidselt pirnipuult kastitäis pirne. Vaim ütleb, et ma ei tohi süüa midagi muud peale nende küpsete pirnide, siis saan terveks.

      Teen, nagu ta ütleb, ja paranen.

      Vallanda ta, jumal

      Kümneaastasena püüan Vaimust mööda minnes kaubelda otse tema bossiga.

      Arvan, et ma ei saa oma soovi Jumalale palve kujul esitada, sest Vaim kuuleb mind.

      Niisiis ronin ühe kõrgeima puu otsa, mille leian, et olla Jumalale võimalikult lähedal, ja lõikan oma soovi selle tüvesse.

      Üks esimestest sõnumitest on: „Jumal, ma armastan Vaimu, aga on aeg vahendaja välja jätta.“

      Sellele järgnesid mõned avameelsed küsimused.

      „Jumal, miks inimesed peavad haiged olema?“

      „Jumal, miks sina ei võiks kõiki parandada?“

      „Jumal, miks mina pean inimesi aitama?“

      Kuigi need näivad olevat väga mõistlikud küsimused, mida esitada, ei saa ma vastust.

      Niisiis leian mõned veel ohtlikumalt kõrged puud ja ronin kõige kõrgematele okstele lootes, et mu hulljulgus köidab Jumala tähelepanu. Seekord lõikan taotluse otseseks tegevuseks.

      „Jumal, anna mulle vaikus tagasi.“

      „Jumal, ma ei taha enam Vaimu. Pane ta lahkuma.“

      Lõigates sõnu „Jumal, lase mind vabaks“, kaotan jalgealuse ja peaaegu libisen oksalt alla. Mitte niimoodi vabaks! mõtlen. Lööduna nihutan ennast tagasi ohutusse.

      Ükski neist sõnumitest ei muuda midagi. Vaim jätkab rääkimist.

      Kui ta teab mu katsetest tema autoriteeti õõnestada, on ta küllalt armulik, et seda mitte mainida. Käsil on tähtsam töö.

      Esimesed kliendid

      Üheteistaastaselt tahan teha midagi kasulikku ja lõbusat, mis viiks mu tähelepanu eemale häälest mu kõrva ääres, niisiis saan töö golfikeppide kandjana golfiväljakul.

      Kuid mu annet ei ole võimalik nii kergesti hüljata. Golfipoisina ei suuda ma vastu panna, et mitte rääkida mängijatele nende seisundist. Sageli tean nende jäikadest liigestest, haigetest põlvedest, valusatest puusadest, vigastatud pahkluudest, kõõlusepõletikest enne, kui nad ise teavad.

      Niisiis ütlen: „Teie käärlöök ei ole päris hea, aga see pole ime, arvestades teie karpaalkanali olukorda“ või „Teil läheks paremini, kui tegeleksite pisut СКАЧАТЬ