Meditsiinimeedium. Энтони Уильям

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ süüa, missuguseid muudatusi teha oma käitumises, missugust ravi proovida ja nii edasi.

      Olles mõne aasta golfipoiss olnud, ihkan muutust. Otsustan, et kui ma kavatsen tervendamiseks toite ja lisandeid soovitada, võiksin sama hästi töötada kohas, kus neid müüakse. Niisiis saan tööd laopoisina kohalikus supermarketis.

      Minu kliendid lähenevad mulle suvalisel ajal ja ma võtan riiulite täitmisest vaheaja, et neid aidata. Supermarketi omanik ei pane pahaks, et tema heaks tehtavat tööd aeg-ajalt katkestatakse, sest ma toon uusi kliente.

      Peale selle on ka tema ise klient.

      Pisut imelik on supermarketi riiuliridade vahel tervisekonsultatsioone anda. See on ka raske, sest toidulisandeid on napilt saada ja toitude valik piiratud. Vaim selgitab, et paari aastakümne pärast pakuvad poed palju rohkem võimalusi inimeste tervise heaks. Niikaua aitab ta mul tervendamisplaanidega loominguline olla – ja mulle meeldib juhatada klient täpselt selle juurde, mida tal on vaja osta, et paraneda.

      Suure võimuga kaasneb suur süütunne

      Neljateistaastasena istun vahel bussis või rongis, märkan minu ees istuva inimese terviseprobleemi ja koputan talle õlale, et sellest rääkida. Mõnikord on vastuseks tänulikkus. Teinekord on reaktsiooniks minu süüdistamine privaatsuse rikkumises, meditsiinidokumentide varastamises või hullemaski. See on suur kogus usaldamatust ja vaenulikkust, millega tuleb toime tulla – eriti puberteediealisel poisil.

      Vanemaks saades õpin olema ettevaatlikum ses osas, keda palumata aidata. Kui ma kedagi sageli näen, siis tunnen ikkagi sundi jagada seda, mida tean. Niisiis arendan võimet tunnetada kõigepealt inimese emotsionaalset seisundit, et teha kindlaks, kas ta on ligipääsetav. See vähendab ebamugavate olukordade hulka.

      Kui tegemist on võõraga, siis tavaliselt jätan nähtu oma teada. Kuid see muutub koormavaks. Teismelisena hakkan oma tegude eest veel rohkem vastutust tundma. Niisiis, kui kellelgi on neeruhaiguse oht või vähk ja mina ei tee midagi, siis tunnen end osaliselt süüdi olevat, kui inimene tõsiselt haigestub või sureb. Kui see kordub sadu kordi päevas, muutuvad süü- ja vastutusetunne tohutuks.

      Vabanemiskatsed

      Minu teismeliseaastate jätkudes muutub elu raskemaks. Näiteks vaatab suurem osa inimesi telerit selleks, et lõõgastuda ja vabaneda. Aga kui mina telerit vaatan, näen kõigi ekraanil olevate inimeste tervist läbi. Automaatselt skaneerin iga inimese seisundit, keda näen abi vajavat, ükskõik, kas nad ise oma olukorrast teavad või mitte. Kui see juhtub ikka ja jälle, on teler kurnav, mitte lõbustav.

      Kinos käies on veel halvem lugu. Tahtmatult tunnetan iga inimese tervist minu reas, minu ees olevas reas, minu taga olevas reas ja nii edasi.

      Ja sellega asi ei lõpe. Ma tunnetan filmitegelaste tervist. Suudan määratleda iga näitleja seisundit filmi tegemise ajal, nagu ka tema tervist praegusel hetkel. Kujutlege, kuidas on tunne olla kinokohtingul, kui sind pommitab meditsiiniline info inimeste kohta sinu ümber ja ülal suurel ekraanil.

      Arvestades seda, et viimane asi, mida enamik teismelisi tahab, on tunda end teistest erinevat, on see periood eriti okkaline. Võõrandumise ja vastutusega koormatuse tunne viib mõnede mässuliste teismeliseimpulssideni. Püüan mitmel viisil oma „kingitusest“ vabaneda.

      Hakkan veetma palju aega metsades. Leian, et loodus on rahustav, ja eriti kõrgelt hindan teiste inimeste puudumist. Vaimu abiga õpin päeva jooksul erinevaid linnuliike määrama. Õhtul õpetab ta mulle tähtede nimetusi – neid, millega teadlased tähti kutsuvad, ja Jumala antud nimesid. Kuid see ei ole siiski päris vabanemine, sest Vaim õpetab mulle samuti, kuidas ära tunda minu ümber kasvavaid taimi ja vilju – punast ristikut, teelehte, võilille, takjajuurt, kibuvitsa vilju ja õisi, metsikuid õunu ja metsamarju – ning kuidas neid tervendamiseks kasutada.

      Ühtlasi tekib minus huvi autoremondi vastu. Mulle meeldib mehaaniliste objektide parandamine, sest need ei nõua emotsionaalset osavõtlikkust. Isegi kui mul ei õnnestu rikkis mootoriga Chevy-romu parandada, ei tunne ma ennast kaugeltki nii kohutavalt nagu siis, kui ma ei saa aidata inimesi, sest nende haigus on ravimiseks liiga kaugelearenenud staadiumis.

      Aga ka see hobi ei lähe nii, nagu kavatsetud. Inimesed hakkavad märkama, mida ma teen, ja astuvad ligi: „Vau, see on hämmastav! Kas sa saad minu auto ära parandada?“ Ma ei söanda öelda ei – eriti sellepärast, et Vaim teeb raskema töö, arvates ära, milles on viga.

      Kui olen viieteistaastane, peatume emaga tanklas, et võtta bensiini. Lähen garaaži ja leian kamba mehaanikuid üht autot vahtimas, otsekui püüaksid nad mõistatust lahendada.

      „Mis toimub?“ küsin.

      Üks meestest ütleb: „Oleme terve nädala selle auto kallal töötanud. See peaks täiuslikult jooksma. Aga me ei suuda seda käivitada.“

      Vaim ütleb otsekohe mulle lahenduse. „Avage juhtmestik gaasipedaali taga,“ edastan mehaanikutele. „Tosinate muude juhtmete hulgast leiate valge juhtme, mis on katki. Pange see juhe kokku ja auto käivitub kohe.“

      „See on naeruväärne,“ ütleb üks meestest.

      „Mis kontrollimises halba oleks?“ küsib esimene. Niisiis hakkavad nad peale – ja tõepoolest, seal on valge juhe, mis on katkenud.

      Nad vaatavad mind, suu lahti.

      „Kas sa oled selle auto omanik?“ küsib skeptiline mehaanik. „Või oled omaniku sõber?“

      „Ei,“ vastan. „Mul on lihtsalt nende asjade peale taipu.“

      Ühe minutiga parandavad nad juhtme ja katsetavad uuesti. Auto käivitub perfektselt.

      Üks mehaanikutest hakkab ringi tantsima. Teine nimetab seda imeks.

      Sõnum läheb liikvele ja varsti kasutab hulk garaaže meie linnas ja ka mitmes naaberlinnas mind väljakutsutava veaotsijana näiliselt parandamatute autode puhul. Kui ma ilmun abistama, on mind kutsunud mehaanikud – minust palju vanemad, aastatepikkuse kogemusega mehed – alati umbusklikud. „Mida see viieteistaastane siin teeb?“ küsivad nad kõik. Aga kui ma töö tehtud saan, muudavad nad meelt.

      Niisiis, vastutusest vabanemise asemel saan seda juurde. Lisaks inimeste tervendamisele saab minust autoarst.

      Viimane õlekõrs on mõistmine, kui emotsionaalsed on inimesed oma autode suhtes. Paljudel juhtudel on nad investeerinud autode heaolusse rohkem kui enda tervisesse. Sel hetkel lakkavad autod olemast minu jaoks lõbu.

      Katsetan ka muid mässulisi tegevusi. Näiteks ühinen rokkansambliga, sest vali muusika aitab Vaimu häält summutada. Vaim ei kiida seda heaks. Ta ootab kannatlikult, kuni ma mürategemise lõpetan, ja esitab siis kommentaarid mind ümbritsevate inimeste tervise kohta.

      Tegelikult ei suuda miski mu annet lahkuma sundida. Üha selgemaks saab, et olen Vaimu ja oma võime küljes kinni – ega saa põgeneda teelt, mis on minu jaoks plaanitud.

      Tegutsema asumine

      Ajaks, kui olen noormeheks kasvanud, olen tänu treeningule koos Vaimuga lugenud ja skaneerinud tuhandeid inimesi ja aidanud selle käigus sadu.

      Ühel päeval mõtlen: Okei, see on asi, millega olen tegelnud. Mul on eriline eesmärk. Pean selle lihtsalt omaks võtma – praeguseks.

      Veel mõtlen: Arvatavasti ei saa see igavesti СКАЧАТЬ