Leegitsev rist 2. osa. Диана Гэблдон

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ... kas teate, kui palju rahvakaitseväelasi siia on koondunud?”

      „Tuhat kuuskümmend kaheksa meest, proua,” vastas ta üdini heitunult. „Arvestamata mõistagi kindral Waddelli väeosi. Aga mis ...?”

      „Ja teil on kahur?”

      „Oojaa, isegi mitu, proua. Meil on kaks suurtükkidega relvastatud jagu – kaks kuuenaelast, kümme pöördkahurit ja kaks kaheksanaelast suurtükki.” Niisugusele hävitusjõule mõeldes ajas Vickers selja uhkelt sirgu.

      „Teisel pool jõge on kaks tuhat meest, söör ... aga enamik vaat et relvitud. Paljudel on ainsaks sõjariistaks nuga.” Mu selja tagant kostis Jamie hääl, mis tõmbas Vickersi tähelepanu endale. Pöördusin ning nägin, et Jamie on sadulast maha tulnud ja seisab kuberneriga vastamisi, hoides käes tolle kübarat. Laksanud sellega endale hooletult vastu reit, ulatas ta peakatte omanikule, kes võttis selle vastu nii väärikalt, kui asjaolud vähegi lubasid.

      „Ma olen sellest teadlik, härra Fraser,” lausus kuberner kuivalt, „aga rõõm kuulda, et teie luureandmed langevad minu omadega ühte. Härra Vickers, kas olete nii kena ja toote mu hobuse?” Lillakas toon oli hakanud Tryoni näost taanduma ning kui tema maneeris võis ehk ikka veel aimata teatud jahedust, siis vihane ei paistnud ta olevat. Tryonile olid omane õiglustunne ja – mis praegu isegi tähtsam – huumorimeel, mida polnud kõigutanud isegi äsjane sõjalise valmisoleku demonstratsioon.

      Jamie noogutas.

      „Küllap on agendid rääkinud teile ka seda, et reguleerijatel õigupoolest ei olegi õiget juhti?”

      „Otse vastupidi, härra Fraser. Mulle on jäänud mulje, et juba päris pikka aega on selle liikumise peamine agitaator olnud – ja on praegugi – Hermon Husband. Ka James Hunter on nimi, mida olen näinud New Berni saadetud kaebekirjade ja lõputute petitsioonide all. Ja neid on teisigi: Hamilton, Gillespie ...”

      Jamie tegi kärsitu liigutuse ja peletas näo eest eemale sääseparve.

      „Mõnel teisel puhul, söör, arutaksin teiega meeleldi, kas sulg on võimsam relv kui mõõk, aga mitte lahinguvälja serval, ja just seal me praegu seisame. Mees, kes kirjutab julgeid pamflette, ei sobi juhtima vägesid, ning Husband on kveeker ja härrasmees.”

      „Olen sellest teadlik,” vastas Tryon. Kulm trotslikult kergitatud, osutas ta jõe teisele kaldale. „Aga ometi on ta siin.”

      „Ta on tõesti siin,” nõustus Jamie. Ta vaikis natuke aega, otsekui kombiks kuberneri meeleolu, enne kui edasi räägib. Kuberner paistis olevat löögivalmis, tema selg oli tõmbunud jäigalt sirgu ja silmad sädelesid. Aga ometi: lahingukäsku polnud veel antud ning pinget hoiti ohjes. Ehk võtab Tryon teda ikkagi kuulda.

      „Ma olen kostitanud seda meest oma katuse all, söör,” lausus Jamie sõnu otsides. „Olen ise einestanud tema pool. Ta ei püüagi varjata oma vaateid ega iseloomu. Kui ta viibibki täna siin, siis on see nõudnud temalt suurt eneseületust.” Jamie jäi vait ja kogus end. Ta oli libedal pinnal.

      „Saatsin ühe mehe vastaskaldale, söör, et ta otsiks Husbandi üles ja paluks tal tulla minuga kohtuma. Ehk suudan teda veenda kasutama oma märkimisväärset autoriteeti, et mõjutada neid mehi ... neid kodanikke,” ta osutas korraks jõe ja selle teisel kaldal peituvate töösipelgate armee poole, „loobuma sellest hukatuslikust ettevõtmisest, mis lõpeb paratamatult katastroofiga.” Ta vaatas Tryonile otse silma.

      „Söör, tohin ma paluda ... kui Husband tuleb, kas räägiksite temaga ise?”

      Tryon seisis vaikides ning keerutas, ilma et oleks seda märganudki, käes tolmust kolmnurkset kübarat. Hiljutise vahejuhtumi sünnitatud segadus oli settinud, meie pea kohal jalakaoksal laulis virelind.

      „Nad on selle koloonia kodanikud,” vastas ta viimaks, nooksates jõe teise kalda poole. „Mul oleks kahju, kui neile sünniks midagi halba. Nende nõudmised on osaliselt õigustatud, olen seda tunnistanud – sealjuures avalikult! – ning astunud samme ülekohtu heastamiseks.” Tryon vaatas Jamie poole, nagu tahaks näha, kas too tema seletust arvestab. Jamie seisis vaikides ja ootas.

      Tryon tõmbas sügavalt hinge ja laksas endale kübaraga vastu säärt.

      „Aga ma olen selle koloonia kuberner. Ma ei saa lubada, et siin häiritakse karistamatult rahu, rikutakse seadusi, õhutatakse mässu ja valatakse verd!” Kuberner heitis mulle külma pilgu. „Ma ei kavatse seda lubada.”

      Ta pöördus uuesti Jamie poole.

      „Ma ei usu, et ta tuleb, söör. Nende otsus on langetatud,” Tryon osutas uuesti Alamance’i kaldaid ääristavate puude poole, „ja minu oma samuti. Aga ...” ta kõhkles viivu, jõudis siis otsusele ja raputas pead.

      „Ei. Kui ta tõesti tuleb, püüdke teda pealegi veenda ning kui ta on nõus saatma oma mehed rahumeeli koju – alles siis tooge ta minu juurde ning me lepime kokku tingimustes. Aga ma ei saa selle võimalusega arvestada.”

      Härra Vickers oli toonud Tryonile ratsu. Poiss seisis natuke eemal, hoides mõlemat hobust ratsmetest. Nägin teda viimase lause peale noogutavat, otsekui kiidaks ta kuberneri sõnad heaks. Vickersil varjas kübar nägu päikese eest, ent ometi õhetas ta näost ning tema silmad särasid – poiss lausa kippus lahingusse.

      Tryon küll ei kippunud, kuid oli selleks ikkagi valmis. Jamie ei kippunud samuti, aga valmis oli temagi. Ta vaatas kuberneriga pikalt tõtt ning noogutas siis, leppides paratamatusega.

      „Kui kaua?” küsis ta vaikselt.

      Tryon heitis pilgu päikesele, mis polnud jõudnud veel päris keskhommikusse. Roger oli olnud ära juba peaaegu kaks tundi. Kui pikalt tal läheb, et leida Hermon Husband ja koos temaga tagasi pöörduda?

      „Kompaniid on lahinguvalmis,” vastas Tryon. Ta vaatas võsa poole ja tema suunurk tuksatas. Siis pööras kuberner morni pilgu Jamiele. „Mitte kaua,” sõnas ta. „Olge valmis, härra Fraser.”

      Ta pööras selja, surus kübara pähe, haaras ratsmed ja hüppas sadulasse. Abidest saadetuna ratsutas ta tagasi vaatamata minema.

      Jamie vaatas kubernerile tuima näoga järele.

      Astusin oma mehe kõrvale ja puudutasin tema kätt. Mul polnud tarvis öelda, kui väga ma loodan, et Roger kiirustaks.

      1 Ameerika kolonistide protestiaktsioon Briti võimude vastu 16. detsembril 1773. [ ↵ ]

      62

      „Hulgused ja kahtlased isikud”

       Punkt 12. Ükski ohvitser ega sõdur ei tohi väljuda laagri piiridest ja tunnimeeste nägemisulatusest.

       Punkt 63. Vägede juhtivohvitserid peavad hulguseid ja kahtlasi isikuid küsitlema, arreteerima need, kes ei oska oma käikude kohta mõistlikku seletust anda, ning teatama nendest staapi.

       „Laagri kohustused ja eeskirjad”: Tema Ekstsellentsi kuberner Tryoni korraldused Põhja-Carolina provintsile.

      Roger kobas püksitaskut, kuhu oli torganud tinast sõdurimärgi. See poolteisetollise läbimõõduga rinnamärk, mille ääred СКАЧАТЬ