Leegitsev rist 2. osa. Диана Гэблдон

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See muutis reguleerijad veel jultunumaks ning nad üritasid indiaani sõjahüüdude saatel tema meestele hirmu nahka ajada.

       Kindral, kelle meeste arv ei ületanud kolmesadat, kusjuures noodki ei ilmutanud valmidust vastupanu osutada ning paljud tunnimehed olid reguleerijate poole üle läinud, pidi lõpuks nende nõudmistele alla vanduma ning taandus järgmisel hommikul koos suurtükkide ja moonaga Yadkini taha, mispeale reguleerijad nõustusid laiali minema ja pöörduma tagasi oma paiknemiskohtadesse.

       Sõjanõukogu, kuhu kuulusid Tema Majesteedi nõukogust auväärt

       John Rutherford, Lewis DeRosset, Robert Palmer ja Sam Cornell ning kolonelid ja sõjaväe väliohvitserid, hakkas sedamaid virgatsi toodud teadet arutama ning otsustas, et armee peab plaanitud marsruuti muutma ja suunduma kapten Holti maadelt Hillsborough’st Salisburysse viivale teele, mööduma kõigi jõududega Väike- ja Suur-Alamance’i jõest ning marssima aega viitmata edasi, et ühineda kindral Waddelli vägedega; armee läkski liikvele ja heitis öö hakul laagrisse Väike-Alamance’i läänekaldal; kusjuures üks suur jagu saadeti ette hõivama Suur-Alamance’i läänekallast, et vaenlase väed ei saaks selles tähtsas punktis kanda kinnitada.

       Täna õhtul tuli teade, et reguleerijad saadavad oma asulatesse maakuulajaid ning kogunevad Hunteri valduste lähedal Sandy Creekis.

       Rännakmarsi järel ühinesime Suur-Alamance’i läänekaldale jõudnud vägedega ja püstitasime kindlustatud laagri. Sinna jäi armee pidama, kuni Hillsborough’st toodi juurde provianti, mistarbeks tühjendati mitu vankrit ja saadeti laagrist Hillsborough’sse.

       Tänaõhtuste luureandmete järgi valmistuvad mässajad öösel laagrit ründama; kokkupõrkeks on ettevalmistused tehtud; kolmandik armeed on saanud käsu püsida öö läbi lahinguvalmis, teised peavad magama, relvad käeulatuses. Häiret ei antud.

       Teisipäeval, 14. mail

       Peatus. Meestel käsk püsida laagris.

       Armee oli nagu eilegi kogu öö relvil. Häiret ei tulnud.

       Kolmapäeval, 15. mail

       Õhtul kella kuue paiku sai kuberner mässajatelt kirja, mille esitas sõjanõukogule, kes otsustas, et armee marsib järgmisel varahommikul mässajate peale, kuberner saadab neile kirja, milles esitab tingimused, ning kui need tagasi lükatakse, järgneb rünnak.

       Mehed jäid kogu ööks relvile. Häiret ei antud, ehkki mässajad on end sisse seadnud laagrist viie miili kaugusel.

       Unenäoraamatust

       Hillsborough, 15. mai

       „Läinud ööl jäin varakult magama ning ärkasin enne koitu keset halli pilve. Terve päeva olen kõndinud otsekui udus; inimesed räägivad minuga, kuid ma ei kuule neid; näen nende suud liikumas, noogutan ja naeratan, ent lähen eemale. Õhk on palav ja lämbe ning kõigel on kuuma metalli lõhn. Mu pea valutab, aga kokk kolistab kastrulitega.

      Olen püüdnud kogu päeva meelde tuletada, mida ma unes nägin, kuid ei suuda – on ainult hallus ja hirm. Ma pole eales viibinud lahinguvälja lähedal, aga mulle meenub, nagu oleksin näinud unes suurtükisuitsu.”

      1 Luuka 22:36. [ ↵ ]

      60

      Sõjanõukogu

      Jamie naasis sõjanõukogust hulk aega pärast õhtusööki ning andis meestele Tryoni otsustest lühidalt teada. Need võeti üldjoontes vastu heakskiidu, kui mitte suisa vaimustusega.

      „Ist gut, meie nüüd liigume,” lausus Ewald Müller, sirutades oma pikad käed välja ja naksutades korraga kõiki sõrmeliigeseid. „Meie kauemaks jääme, sammal peale kasvab!”

      Seda tähelepanekut tervitati naeru ja nõusolevate noogutustega. Mõttest hommikul lahingusse minna näis kompanii meeleolu märgatavalt paranevat; mehed kogunesid lõkete ümber juttu puhuma, tinapeekrid ja hoolikalt jalge ette aetatud musketite poleeritud torud lõid loojuva päikese kiirtes helkima.

      Jamie tegi kiire ringkäigu, vastates meeste küsimustele ja süstides neisse enesekindlust, ning tuli siis meie väikese omaette paikneva lõkke äärde. Uurisin teda tähelepanelikult, vahetust olukorrast tingitud pinge kõrval tabas mu silm iseäralikku allasurutud rahulolu, mis äratas minus sedamaid kahtlusi.

      „Millega sa hakkama oled saanud?” nõudsin, ulatades Jamiele suure kääru leiba ja kausi hautist.

      Jamie ei hakanudki puiklema, nagu poleks ta millegagi hakkama saanud.

      „Pärast nõukogu istungit õnnestus mul Cornelliga nii kauaks nelja silma alla jääda, et sain küsida temalt Stephen Bonneti kohta.” Jamie rebis leivakäntsakast hammastega suure tüki ja neelas alla, vaevumata õieti närimagi. „Püha taevas, kui näljane ma olen. Olen roomanud terve päeva nagu madu kõhuli läbi põldmurakate, ilma et oleks ivagi hamba alla saanud.”

      „Samuel Cornell nüüd küll kindlasti põldmurakates ei roomanud.” Cornell oli kuberneri kuningliku nõukogu liige, Edentonist pärit tüse jõukas kaubahärra, ning tema ameti, kere ja iseloomuga meest oli võimatu kujutleda läbi puhmaste vingerdamas.

      „Ei, see oli hiljem.” Torganud leivaviilaka hautisse, haukas Jamie sellest uue suure ampsu ja vehkis käega, suu liiga täis, et rääkida. Ulatasin talle peekri siidrit, millega ta leiva- ja hautisepudi alla loputas.

      „Me käisime luuramas mässajate kaitseliine,” seletas ta, kui takistus oli kõrvaldatud. „Nood ei ole siit sugugi kaugel. Ehkki liinideks on neid mõistagi palju nimetada. Niisugust putru ja kapsaid nägin viimati siis, kui sõdisin Prantsusmaal ning me hõivasime küla, kus elas jõuk veinismugeldajaid. Pooled mehed olid ametis hooramisega ja kõik olid nii purjus, et pidime nad maast üles upitama, kui tahtsime arreteerida. Niipalju kui minul õnnestus näha, pole siinne kamp suurt parem midagi. Libusid on, tõsi küll, vähem,” lisas ta õigluse huvides ja toppis ülejäänud leivatüki suhu.

      Kuberneri armeest oli praegu vähemalt pool samuti auru all, aga see oli nii tavapärane nähtus, et ei pälvinud tähelepanu. Andsin Jamiele uue leivaviilaka ja keskendusin tähtsale teemale.

      „Kas said siis Bonneti kohta midagi teada?”

      Jamie noogutas, mälus ja neelas.

      „Cornell ise ei ole teda näinud, küll aga on kuulnud temast räägitavat. Kuuldavasti nähakse teda mõnda aega rannikusaartel ning seejärel kaob ta kolmeks-neljaks kuuks. Siis on ta korraga jälle tagasi ning prassib Edentoni ja Roanoke’i kõrtsides, taskud kulda täis.”

      „Niisiis veab ta Euroopast kaupa ja müüb seda siin.” Kolm-neli kuud kulus laeval selleks, et seilata Euroopasse ja tagasi. „Oletatavasti salakaup?”

      Jamie noogutas.

      „Cornelli arvates küll Ja kas tead, kus ta oma kauba maale toob?” Jamie tõmbas käeseljaga üle suu ja tema näost võis välja lugeda, nagu teeks see СКАЧАТЬ