Leegitsev rist 2. osa. Диана Гэблдон

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on üldse võimalik aru saada, keda tuleb tulistada?” oli ta irooniliselt küsinud, kui Jamie talle selle märgi kahe päeva eest andis. „Kui minna piisavalt lähedale, et seda märki näha, kas ei jõua teine vennike sinust ette?”

      Jamie oli vastanud talle sama iroonilise pilguga, kuid hoidunud viisakuse pärast kommenteerimast Rogeri laskmisosavust ning tõenäosust, et ta on üleüldse suuteline oma musketiga kellelegi ohtlikuks saama.

      „Mina ei hakkaks ootama,” oli Jamie öelnud. „Kui keegi tormab püssiga sinu poole, siis tulista ja looda parimat.”

      Mõned lõkke ääres istuvad mehed hakkasid seepeale naerma, aga Jamie eiras neid. Ta võttis kepi ning tõmbas süte vahelt välja kolm mustaks tõmbunud maguskartulit, mis jäid jahedas õhtuses õhus aurates kõrvuti lebama. Ta tonksas üht jalaga, nii et see lõkkesse tagasi veeres.

      „See olime meie,” seletas Jamie. Ta tonksas teist. „See oli kolonel Leechi kompanii ning too,” kolmas läks saapaninast tõugatuna loperdades kaaslastele järele, „oli kolonel Ashe’i oma. Said aru?” Ta vaatas kulmu kergitades Rogerile otsa.

      „Iga kompanii liigub edasi oma teed pidi, nii et teiste kompaniidega sa tõenäoliselt ei kohtu – vähemasti esialgu. Kõik, kes meile vastu tulevad, on arvatavasti vaenlased.” Siis venis tema suu kergelt naerule ning ta osutas põgusa käeviipega ümberringi istuvatele meestele, kes olid ametis õhtusöögiga.

      „Neid mehi siin tunned sa ju hästi? Noh, ära nende pihta lase ja kõik on tipp-topp.”

      Tillukeste kollaste õitega üle külvatud nõlvakust ettevaatlikult alla minnes muigas Roger endamisi mõrult. See oli olnud hea nõuanne; mõte, et teda võidaks tulistada, valmistas talle märksa vähem hirmu kui see, et ta võiks eksikombel haavata kedagi teist või – ka see mure ei jätnud teda maha – laseb iseendal mõne sõrme küljest.

      Roger oli endamisi otsustanud, et ei tulista kedagi – milline ka poleks olukord või šanss kellelegi pihta saada. Ta oli küllaga kuulnud reguleerijate, olgu siis Abel MacLennani või Hermon Husbandi lugusid. Isegi kui suhtuda Husbandi liialdatud stiilisse reservatsioonidega, rääkisid need ometi kisendavast ebaõiglusest, mille eest oli võimatu end kaitsta. Kuidas saanuks Roger tappa või haavata meest, kes ei tee muud, kui protestib kuritarvituste ja korruptsiooni vastu, mis ajavad oma jultumuses harja punaseks igal õiglase meelega inimesel?

      Õppinud ajaloolasena oli ta näinud siinseid olusid piisavalt, et mõista, kui üldlevinud mainitud pahed on ja millest need võrsuvad, ning andis endale suurepäraselt aru, kui raske on neid välja juurida. Ta mõistis ka Tryoni hoiakut – mingil määral –, aga nii kaugele Rogeri sümpaatia ei ulatunud, et teinuks temast Inglismaa huvide, veel vähem siis kuberneri reputatsiooni ja jõukuse innuka kaitsja.

      Ta kuulis hääli, peatus korraks ja astus vaikselt suure papli tüve taha.

      Hetk hiljem ilmus nähtavale kolm meest, kes ajasid isekeskis muretult juttu. Kõigil kolmel oli püss ja padrunikarp, aga nad ei meenutanud kuidagi süngeid sõdalasi, kel seisab järgmisel päeval ees lahing; pigem nägid nad välja nagu kolm jänesejahile siirduvat sõpra.

      Ja just see siht neil paistiski olevat: hankida toidupoolist. Ühel rippus vööl punt karvaseid loomakesi, teise musliinkotil võis näha plekke, mis olid ilmselt tekkinud värskest verest. Papli tagant piiluva Rogeri silme all jäi üks mees seisma ja sirutas käe välja, et peatada ka kaaslased, kes tardusid mõlemad paigale nagu jahikoerad, nina umbes kuuekümne jardi kaugusel kasvavate puude poole pööratud.

      Isegi teades, et seal peab midagi olema, kulus Rogeril hetk, enne kui ta märkas väikest hirve seismas liikumatult noorte puude taustal, sest laiguti läbi lehtede langev looritatud valgus moodustas loomale peaaegu täiusliku maskeeringu.

      Esimene mees võttis tasakesi püssi õlalt ning sirutas käe varda ja padruni järele, aga kaaslased asetasid talle keelavalt käe käsivarrele.

      „Pea kinni, Abram,” ütles teine mees vaikselt, kuid selgelt. „Pole mõistlik tulistada jõele nii lähedal. Kuulsid küll, mis kolonel ütles: reguleerijad on võtnud selle punkti juures positsioonid sisse üsna kalda lähedal.” Ta osutas peaga napilt saja jardi kaugusel nähtamatult voolavat jõge märgitseva leppade ja pajude rivi poole. „Sa ei taha neid ju ometi praegu provotseerida.”

      Abram noogutas vastu tahtmist ja heitis püssi uuesti õlale.

      „Õige küll. Ei tea, kas madinaks läheb juba täna?”

      Roger vaatas uuesti puudetuka poole, aga hirv oli kadunud – hääletult nagu suits.

      „Ma ei mõista, miks sellega viivitada.” Kolmas mees tõmbas varrukast kollase kaelaräti ja pühkis nägu; ilm oli palav ja õhk lämbe. „Tryonil on relvad hommikust peale positsioonidel, tema pole mees, kes laseks end üllatada. Ootab võib-olla Waddelli mehi, ehkki võiks ju arvata, et saab ka nendeta hakkama.”

      Abram turtsatas põlastavalt.

      „Et sellest rämpsust jagu saada? Oled neid ju näinud, eks. Viletsamaid sõjamehi annab otsida.”

      Kaelarätiga mees muigas küüniliselt.

      „Olgu sellega kuidas on, Abie. Noid kolkast tulnud rahvakaitseväelasi oled sa ju ka näinud. Kui nüüd rämpsust rääkida. Ja mis reguleerijatesse puutub, siis – rämps või mitte – neid on palju. Kapten Neale’i jutu järgi kaks ühe vastu.”

      Abram mühatas ning heitis veel ühe kahetseva pilgu metsa ja selle taga peituva jõe poole.

      „Rämps,” kordas ta juba kindlamalt ja pöördus minekule. „Läki siis, vaatame ringi üleval nõlva peal.”

      Jahimehed olid samal pool kui tema; kokardit nad ei kandnud, aga Roger nägi nende rinnal ja mütsi küljes hommikupäikese käes läikimas rahvakaitseväe märki. Sellegipoolest jäi ta peitu, kuni mehed omavahel muretult vesteldes silmist kadusid. Ta oli üsna kindel, et Jamie saatis ta seda ülesannet täitma kellegagi kooskõlastamata; oli parem, kui ta ei pea oma käigust kellelegi aru andma.

      Suurem osa rahvakaitseväelasi suhtus reguleerijatesse parimal juhul põlastavalt. Halvemal juhul – kõrgemate ohvitseride seas – oli hoiak külm ja kättemaksuhimuline.

      „Nad tuleb purustada ühe korraga ja lõplikult,” oli Caswell eelmisel õhtul lõkke ääres kohvi rüübates öelnud. Koloonia idaosas paikneva suure istanduse omanikul Richard Caswellil ei jagunud reguleerijate muredele kaastunderaasugi.

      Roger kobas uuesti taskut ja mõtles. Ei, parem jäägu märk sinna. Kui nõutakse, võib ta selle välja koukida; ta ei uskunud, et keegi ta vähimagi hoiatuseta selja tagant maha laseb. Üle lopsaka rohuga jõeluha kõndides tundis ta end sellegipoolest elava märklauana ning ohkas tahtmatult kergendusest, kui jõe kaldal kasvavate pajude roidunult rippuvad oksad ta oma jahedasse varju võtsid.

      Musketi oli Roger Jamie nõusolekul maha jätnud ning tulnud relvituna, kui välja arvata vööl rippuv nuga, mis kuulus loomuliku osana iga mehe varustuse juurde.

      Peale selle oli tal kaasas veel üksnes suur valge rätt, mis praegu lebas kokkuvoldituna kuue põuetaskus.

      „Kui sind peaks ähvardatama – ükskõik kus –, lehvita seda ja karju „Vaherahu!”,” oli Jamie õpetanud. „Seejärel käsi kutsuda mind ja ära lausu sõnagi, enne kui olen kohale jõudnud. Kui keegi ei takista, too Husband vaherahulipu kaitse all minu juurde.”

СКАЧАТЬ