Leegitsev rist 2. osa. Диана Гэблдон

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saa ma väita. Aga selles, et maabumiskoht asub Wylie istanduse lähedal, pole kahtlust. Ja see pisike sitavares oli Bonnetiga ööl, kui too River Runi ilmus – ükskõik kuidas ta seda ka hiljem poleks seletanud,” lisas Jamie. Ta lõi käega, heites Wylie teema selleks korraks kõrvale.

      „Aga Cornelli jutu järgi on Bonnet jälle kadunud, teda pole juba kuu aega näha olnud. Niisiis on tädi ja Duncan esialgu tõenäoliselt väljaspool hädaohtu. Üks kivi seega südamelt langenud ja see on hea, sest muresid on selletagi rohkem kui küll.”

      Jamie ütles seda vähimagi irooniata, libistades pilgu üle meie ümber laiuva laagri. Sedamööda kuidas päevavalgus hääbus, hakkasid lõkketuled videvikus eredamalt esile tõusma otsekui Suur-Alamance’i jõge ääristavad sajad tulikärbsed.

      „Hermon Husband on siin,” lausus Jamie.

      Tõstsin pilgu hautisekausilt, mida olin asunud tema tarvis uuesti täitma.

      „Kas rääkisid temaga?”

      Jamie raputas pead.

      „Ma ei võinud talle ligi minna. Husband kuulub ju reguleerijate hulka. Olin väikesel künkal, vaatasin alla jõe teisele kaldale ja nägin teda eemalt; Husband seisis meestesumma keskel, aga riiete järgi tundsin ta kergesti ära.”

      „Mida ta ette võtab?” Ulatasin Jamiele kausi. „Ta ei hakka ju ometi võitlema – ei luba neil lahingusse tükkida?” Mina kaldusin nägema Hermon Husbandi kohalolekus head märki. Kui reguleerijatel üleüldse õiget juhti oli, siis andis selle mõõdu välja üksnes tema; teda nad kuulasid, olin selles kindel.

      Jamie vangutas murelikult pead.

      „Ma ei tea, inglismann. Ta ise relva kätte ei võta – seda mitte –, aga mis teistesse puutub ...” Jamie jättis lause lõpetamata ja vajus mõttesse. Siis näis ta milleski selgusele jõudvat. Andnud kausi mulle tagasi, pöördus ta kanna pealt ringi ja kõndis läbi laagri eemale.

      Nägin, kuidas Jamie Rogerit õlast puudutas ja ta kõrvale kutsus. Nad ajasid natuke aega juttu, siis pistis Jamie käe kuuehõlma alla, võttis sealt välja midagi valget ja ulatas Rogerile. Mis see ka poleks olnud, Roger vaatas seda korraks, noogutas ja torkas oma kuue vahele.

      Andnud väimehele matsu õlale, jättis Jamie ta sinnapaika ja hakkas läbi laagri tagasi tulema, seisatades aeg-ajalt, et vahetada Lindsayvendadega mõni siivutu lause ja naerda.

      Minu juurde jõudis ta juba naeratades ja võttis kausi, näol kergendustunne.

      „Ütlesin, et Roger Mac homme hommikul kohe läheks ja Husbandi üles otsiks,” lausus ta, asudes taas isukalt hautist sööma. „Võimaluse korral käskisin tal Husbandi siia tuua, et too saaks Tryoniga silmast silma rääkida. Kui tal ei õnnestu Tryoni veenda – ja selles võib olla kindel –, ehk teeb siis Tryon Husbandile selgeks, et tal on tõsi taga. Nähes, et sel juhul pole verevalamisest pääsu, käsib ehk Husband oma meestel tagasi tõmbuda.”

      „Kas usud seda tõesti?” Pärast lõunat oli pisut sadanud ja idataevas rippusid ikka veel rasked pilved. Nende servad hõõgusid punaselt, aga mitte viilitistes loojangukiirtes, vaid Alamance’i vastaskaldal silma eest varjule jäävas reguleerijate laagris süüdatud lõketest.

      Jamie pühkis kausi puhtaks ja torkas pead vangutades viimase leivatüki suhu. „Ma ei tea,” lausus ta lihtsalt. „Aga midagi muud ei jää ka enam üle, ega?”

      Noogutasin ning kummardusin, et panna lõkkesse puid, täna öösel ei pidanud keegi varakult sõba silmale saama.

      Laagrilõkked olid põlenud kerges vihmas turtsudes ja suitsedes terve päeva. Nüüd oli sadu lakanud ja pilved hargnenud hajusateks hobusesabadeks, mis moodustasid läänetaevas hõõguva tulekaare, lastes maistel leekidel paista hädise ja armetuna. Seda nähes puudutasin Jamie käsivart.

      „Vaata,” laususin. Jamie pöördus valvsalt, otsekui kardaks leida selja tagant järjekordset kurtjat, aga lõdvestus, nähes mind taeva poole osutamas.

      Kui olin õhutanud mingi keerdküsimusega kimpus olevat Franki vaatama üht või teist looduseimet, pühendas ta sellele parasjagu nii palju aega, kui viisakus nõudis, ütles „Oi, tõesti väga ilus!” ning pöördus oma mõttekäigu juurde tagasi. Jamie tõstis näo taevase hiilguse poole ja jäi liikumatult vaatama.

      Mis sul viga on, küsisin endalt. Kas sa ei võiks Frank Randalli rahule jätta?

      Jamie võttis mul ümbert kinni ja ohkas.

      „Šotimaal,” lausus ta, „oli taevas terve päeva tinahall ning isegi loojangu ajal nägid üksnes seda, kuidas päike nagu hõõguvkuum kahurikuul merre vajus. Seal polnud taevas kunagi niisugune.”

      „Mis sunnib sind praegu Šotimaast mõtlema?” küsisin, pannes imeks, et tema mõtted kulgevad nagu minu omadki mööda minevikuradu.

      „Koit ja hämarik ning üksteisele järgnevad aastaajad,” lausus Jamie ning tema suur suu kiskus mälestuste ajel kergelt naerule. „Kui mu ümber looduses midagi muutub, pean tahes-tahtmata mõtlema, mis oli enne ja mis on nüüd. Kodus ei juhtu seda just sageli, aga väljas näen tihti unes neid, keda olen kunagi tundnud, ning istun vaikides hämaruses, mõeldes teistele aegadele ja kohtadele. Ta kehitas kergelt õlgu. „Nüüd, kui päike loojub, meenub mulle Šotimaa.”

      „Aa,” laususin sellest seletusest rahustatuna. „Siis selles on asi.”

      „Mis asi?” Jamie vaatas mulle otsa; loojuv päike oli tema näo üle kullanud ja mahendanud selle pingeid.

      „Ka mina mõtlesin teistele aegadele ja kohtadele,” tunnistasin, toetades pea tema õlale. „Aga praegu ... ei suuda ma mõelda muule kui üksnes sellele.”

      „Tõesti?” Jamie vaikis viivu ning sõnas siis kõhklevalt. „Ma ei räägi sellest just sageli, inglismann – sest kui vastad jaatavalt, ei saa ma selle vastu suurt midagi ette võtta –, aga ... kas igatsed sageli taga ... noid teisi aegu?”

      Enne kui vastasin, viivitasin kolme südamelöögi jagu – kuulsin neid, Jamie süda tuksus aeglaselt mu kõrva all – ning pigistasin siis vasaku käe sõrmed aeglaselt rusikasse, nii et tundsin kullast sõrmuse siledat metalli.

      „Ei,” vastasin. „Aga ma mäletan neid.”

      61

      Ultimaatumid

       Alamance’i suur laager

       16. mai 1771

       Meestele, kes on koondunud

       relvade alla ja nimetavad end

       reguleerijateks

       Vastuseks teie petitsioonile teatan, et olen alati silmas pidanud riigi ja kõigi siinsete asukate huvisid. Kahetsen sügavalt seda kohustust, mille olete mulle pannud, väljudes riigi halastava kaitse alt ja oma maa seaduste raamidest, ning nõuan, et teie, kes te nimetate end reguleerijateks, paneksite relvad maha, annaksite välja seadusega vastuollu läinud ninamehed, alistuksite selle riigi seadustele ja jääksite СКАЧАТЬ