Küsimärk on pool südant. София Лундберг

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta silme ees helkima. Ta pilk peatus kogu sellel ilul.

      Selja tagant lähenesid sammud ja panid ta südame taguma, ta kuulis linoleumpõranda kriuksumist hoolimata suletud uksest. Kiiruga jooksis ta trepist alla ja kadus majanurga taha. Sealt nägi ta, kuidas Marianne uksest väljus ning maantee ja kodu poole kõndis. Õlal kandis ta pooleldi täis riidest kotti ja pilk püsis enda ees asfaldil.

      ***

      Gerd kükitas saiariiuli ees, kui Elin tagasi poodi astus. Ta sättis saiapakendeid üksteise otsa ja pillas uksekella helina peale ehmatades terve virna maha. Ta naeratas, kui ümber pööras ja nägi, kes tuli.

      „Tere, pisike. Tulid tagasi? Kas ema sai sinu peale väga kurjaks? Vabandust. Ega ta sind ometi löönud, nagu lubas? Ma pidin talle ära rääkima, saad ju aru?“

      Elin kehitas õlgu. Teksapükste taskust paistis välja pulgakommi pulk, ta võttis selle välja, tõmbas paberi ära. Seejärel istus ta Gerdi kõrvale põrandale, pulgakomm suus. Ta ulatas saiapakendid Gerdile, kes need õigele kohale seadis.

      „Mõtle, kui vahva, et mul täna abikäsi tuli. Just siis, kui seda kõige rohkem vaja läks. Nüüd on rukkileiba Grindele ja Skogaholmi saia Lindkvistidele ja Petterssonidele.“

      „Kust sa tead, kes mida ostab?“

      Gerd kõkutas naerda.

      „Ma tean paljutki. Siirupisai oli sinu isa lemmik. Ja äkki sinu oma ka? Kas on nii?“

      Elin noogutas, Gerd ulatas talle ühe pätsi.

      „Võta see endaga koju kaasa, selle kehtivusaeg lõpeb täna. Ma viin saia alati sel päeval koju, kui tähtaeg täis saab, ja panen sügavkülma. Siis see säilib. Ma võin sulle iga nädal saia anda, kui teil kodus keerulised ajad.“

      „Aga ema arvab siis, et ma lihtsalt võtsin selle.“

      Gerd silitas ta põske.

      „Siis mitte, kui mina talle ütlen, et see on sai, mille me muidu minema viskame. Te peate selle nelja viilu kaupa sügavkülma panema ja siis välja võtma, kui tarvis läheb.“

      Elin hoidis pätsi tihedalt põse vastas. Tõmbas õrna saialõhna sügavale kopsudesse.

      „Ma saan aru, et teil on praegu raske, kui isa on ära. Ta tuleb varsti koju, küll sa näed,“ jätkas Gerd.

      „Ema ütleb, et üle meie läve ei astu ta enam kunagi.“ Elin surus huuled kokku ja paistis nukker.

      „Kas ta ütleb sedasi? Nojah, võib-olla siis ongi nii. Aga tal saab kindlasti olema oma ukselävi. Ja sellest võid sina üle minna.“

      Elin noogutas.

      „Kas sa tahad sellest veidi rääkida?“

      Elin raputas pead. Gerd kallistas teda ega lasknud enne lahti, kui Elin ise ennast lahti väänas.

      „Räägitakse, et isa on mõrtsukas ega tule enam kunagi tagasi,“ ütleb ta pominal.

      „Kes sedasi räägib?“

      „Koolis. Nad ütlevad, et ta on kinni pandud ja võti on minema visatud. Et ta on seesamune kriminaal või kuidas seda öeldaksegi.“

      Gerd vangutas pead ja tõstis käe tüdruku põsele. Käsi tundus soe ja kare.

      „Ja mida sa ise arvad?“ küsis ta.

      Elin kehitas õlgu. Pulgakomm oli peaaegu otsas, ta tõmbas selle suust välja.

      „Mida ta nii hirmsat tegi? Miks keegi minule midagi ei räägi?“

      „Nojah, igatahes kedagi tapnud ta ei ole, selles võid sa kindel olla.“

      Gerd naeris ja kõõritas ukse poole. Otse selle taga pidurdas järsult üks sinine Volvo ja välja ronis pikk punase ruudulise särgi ja kauboikübaraga mees. Ta tuli trepist kahe suure sammuga üles ja tõmbas ukse lahti.

      Elin kallutas ennast Gerdi vastu ja sosistas.

      „Kas on tõsi, et Grindel süüakse igal laupäeval veisefileed?“

      „Eks sa küsi Micke käest. Või Fredriku.“

      Elin raputas pead.

      „Ei, ära midagi küsi, lihtsalt keegi ütles seda. See ei saa tõsi olla.“

      „Sa ei peaks nii palju kuulama, mida teised räägivad. See olgu tänane õppetund.“

      Gerdi nägu lõi särama, kui Micke uksest sisse tuli. Ta käis mehel riiulivahedes järel ja rääkis vahetpidamata. Elin jäi istuma ja saiapakendeid kohendama. Kui mees temani jõudis, ulatas ta talle rukkileiva.

      „Terekest, sõber. Kust sa tead, mida ma tahan?“

      Ta kükitas Elini kõrvale, üks käsi toetumas vastu riiulit. Suurel tumedal higiplekil kaenla all oli kirbe lõhn. Elin vaatas üles Gerdi poole.

      „Ta on hea äraarvaja, see pisike,“ naeris Gerd.

      „Jah, seda peab küll ütlema.“

      Mees pistis käe taskusse ja võttis sealt viiekroonise. Ta näppis seda ja viskas siis kõrgele õhku. Elin nägi, kuidas see pöörles ja päevavalguslampide käes säras. Münt kukkus tema poole ja ta sirutas käe välja, et see kinni püüda.

      „Võta see endale, osta midagi head, ainult enda jaoks.“

      Micke pööras talle selja, naeratas rahulolevalt Gerdile ja läks kassasse, korv toiduaineid täis. Gerd valas ta oma imetlusega üle ja kuulas tähelepanelikult, mida mees räägib. Elin istus paigal, kuni kuulis, kuidas mees poest lahkus ja sinisesse Volvosse ronis. Kui auto käivitus, läks Elin piimakülmkapi juurde ja võttis sealt punase tetrapaki. Ta võttis selle endaga Gerdi juurde kaasa ja asetas kassaletile.

      „Ma tahan selle osta. Kas sa kirjutaksid paberi peale ja selgitaksid emale, et ma ei varastanud seda? Ja leiva kohta?“

      NÜÜD

      NEW YORK, 2017

      Lift kriuksub ülespoole sõites, otsekui oleksid seda vedavad trossid kohe katkemas. Peeglid toovad Elini keha iga nurga alt nähtavale, ta näeb omaenda peegelpilti kõikjal. Ta tõmbab käega üle kumeruse seljal, mis kleidi alt välja joonistub, otse talje kohal. See ilmus sinna peale neljakümneseks saamist ja seda pole võimalik maha saada. Ta kummardub ettepoole ja uurib oma nägu. Otsib ilu, mis seal ennemalt oli, kuid näeb vaid tumedaid varje silme all ning kurdusid, mis põsenahale on tekkinud. Liftiuksed avanevad ja tema ees on läikiv valge põrand, mis kuulub talle. Elin astub sammukese ja keerab tule põlema. Diivanil istub Sam, toetudes tahapoole, käed põlvedel koos. Silmad on kinni, näos rahu. Isegi magades hoiavad ta suunurgad pisut ülespoole. Ta näeb alati rõõmus välja, kuidagi õnnelik. Sellesse Elin armuski. Õnne. Turvalisusesse.

      Ta hiilib mehest mööda, patakas kirju käes. Tipib kirjutuslaua juurde ja paneb Rootsist tulnud kirja ülemisse sahtlisse, ülejäänud selle peale virna. Seejärel hiilib ta tagasi ja poeb mehe kõrvale. Mees oigab СКАЧАТЬ