Küsimärk on pool südant. София Лундберг

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kus okkad torkisid jalataldu, kui ta oli paljajalu. Ta oli nüüdseks juba pool oma elust seda peidupaika kasutanud. Viieaastasest saadik. Kui oli vaja omaette olla. Või kui keegi tema peale kurjaks sai. Kui isal oli keel pehme. Kui ema nuttis.

      Ta oli endale okstest tooli ehitanud ja see ootas teda seal seina vastu toetudes alati. Sellel võis ta istuda ja mõelda, ta kuulis oma mõtteid palju paremini üksinda olles. Katus ja plastmassist vihmaveetoru kaitsesid ta pead vihma eest, kuigi ainult siis, kui ta istus tihedasti seina vastu surutult. Ta toetas pea tahapoole, sulges silmad, lastes vihmapiiskadel kulunud teksapüksid märjaks teha. Pükstele tekkisid tumedad laigud ning külm levis jäise tekina mööda reisi. Ta jättis jalad üha tugevneva vihma kätte, lasi neil ikka märjemaks saada, üha rohkem külmetada. Tünni langevad piisad krabisesid üha kiiremini. Ta keskendus sellele helile, loendas ja pidas numbreid meeles. Koolis oli keerulisem. Sealsed helid ei olnud kunagi puhtad, mitte kunagi nagu siin. Seal oli alati teisi segavaid hääli: kisa, juttu, sahinat, kehade hääli. Elini aju registreeris kõik, kuulis kõike. Numbrid peas segunesid, ta kaotas järje, ei suutnud keskenduda. Ta oli lootusetu juhtum, ta oli kuulnud, kuidas õpetaja seda arenguvestlustel Marianne’ile ütles. Matemaatikas lootusetu. Lootusetu kirjutamises, nii et õpetaja aru saaks, mis kirjas on. Lootusetu enamikus asjades. Pealegi kriminaali tütar. Kõik lapsed koolis rääkisid sellest, õpetajad ka, kui nad arvasid, et ta ei kuule. Nad sosistasid, kui ta möödus. Ta isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab.

      Ainus, kes teda alati kaitses, oli Fredrik. Tema oli kooli kõige tugevam ja kõige targem poiss. Ta võttis Elinil ikka käe alt kinni ja tiris ta endaga kaasa, sajatas midagi neile, kes liiga tegid. Kord küsis Elin ta käest, mis sõna see selline on, see kriminaal, kuid tema vaid naeris ja ütles, et mõelgu parem millelegi muule. Millelegi, mis teda rõõmustab.

      Ta aimas, et siin oli midagi pistmist sellega, et isale tuldi järele ja ta viidi minema. Politseist. Ja et ta enam kodus ei ela. Elin tundis temast iga päev puudust. Isa arvates ei olnud Elin kunagi lootusetu, tema ei saanud aru, mis mõtet on koolis tubli olla. Tüdruk oli talle ikka töökojas abiks ja sellega sai ta alati hästi hakkama. Vähemalt isa ütles nii.

      Nüüd aga ei ole enam võimalik teda aidata. Mitte kunagi enam.

      Maja taga oli hea istuda. Seal, kus oli kuulda vaid veepiiskade tuhmi tärinat tünnivee pinnal ja männilatvu sasiva tuule sahinat, kuulis ta omaenda mõtteid.

      Ta vajas aega. Seda vaikset aega. Mõtlemiseks. Arusaamiseks. Ta mõtles põhiliselt sellele, kuidas elu vanglas on. Seal, kus isa elab. Ta mõtles, kuidas helid seal kõlavad. Kas isa on täiesti üksi oma mõtetega nende trellide taga, mis kaitsevad ümbritsevat maailma tema eest. Kas seal on üldse trellid või lihtsalt tavalised uksed? Võib-olla on nad paksust rauast ja läbistamatud. Sellised, mida ühegi maailma pommi jõud ei suudaks avada. Uksed, mis püsivad ka siis, kui kogu maailm nende kõrval kokku vajub.

      Ta mõtles, mis tunne võib olla, kui isa kurjaks läheb ja rusikatega vastu ust virutab. Kas see teeb haiget, kas ukse sisse tuleb auk nagu kodus.

      Pühapäeviti oli külastusaeg, seda oli Elin ühest Marianne’ile tulnud kirjast lugenud. Nii ootas ta igal pühapäeval, et nad sõidaksid praamile. Et see viiks nad teisele poole merd mandrile ja vanglasse. Et valvurid võtaksid oma suured kõlisevad võtmekimbud välja ja keeraksid selle raske ukse lukust lahti ning laseksid isa vabadusse. Nii et Elin saaks talle sülle joosta ja tunda ta suurte käte soojust, kui isa ta selga paitab ja liiga paljudest sigarettidest kähedal häälel sosistab: „Tere, mu Esimene“.

      Ta ootas asjata.

      Nad ei sõitnud mitte kunagi. Marianne’il oli saanud villand, sedasi ütles ta kõikidele, kes küsisid. Ta ütles, et ei tunne mehest puudust, mitte kõige vähematki. Kord, kui üks naaber küsis, ütles ta suisa, et oleks parem, kui mees seal vanglas mädaneks. Et ei peaks teda enam nägema. See tõi Elinile silme ette hirmsad pildid, mis ei tahtnud kaduda. Ta nägi, kuidas keha hallitusest roheliseks tõmbub ja aeglaselt külmal hallil betoonpõrandal loiguks kahaneb.

      Õnn oli, et tal oli oma võlupaik. Seal ta istus, päev päeva järel, seltsiks vihmapiisad, tuul, päike, pilved, puud ja sipelgad, kes ta jalgu hammustasid. Ta mõtles tihtipeale, mida isa tegi, mis oli nii hirmus, et nad pidid ta trellide taha panema. Kas ta tõepoolest oli päris pätt.

      Silk, solk, silk, solk. Nelisada seitse, nelisada kaheksa, nelisada üheksa. Ta loendas ja mõtles. Aeg jäänuks justkui pisut seisma. Äkki oli isal sama lugu, seal kaugel vangimajas. Elin pidas aru, mida isa sellisel juhul kogu oma ajaga teeb. Kas ka tema loendab katuselt langevaid piisku.

      NÜÜD

      NEW YORK, 2017

      Valge külm vedelik on kontrast äsja keelt puudutanud veinile. Elin liigutab keelt suulael. Kogu suu on seda venivat kelmet täis. Restoranide piim on nii rasvane, nii teistmoodi. Sugugi mitte see toorpiim, mida tema mäletab ja mille järele igatseb. Ta lükkab pooliku klaasi kõrvale ning võtab kinni veiniklaasi jalast, tõmbab selle lähemale, ent jätab lauale. Tema ees on kiri, tähekaart on tagasi ümbrikku pistetud. Ta libistab käe üle selle ja käsitsi kirjutatud aadressi.

      Hingab sisse. Hingab välja.

      Ta on seal, nendes pliiatsitõmmetes, tema sõrmed on need tähed vorminud, millest tuleb kokku ta nimi. Ta pole teda unustanud. Elin hingab üha kiiremini. Süda punase kleidi all taob. Ühtäkki tunneb ta külma, kananahk tõmbub ihule.

      „Me sulgeme varsti.“ Kelner on jälle seal. Ta nõuab visalt Elini tähelepanu. Noogutab pudeli suunas, mis on endiselt enam kui pooltäis.

      „Olge nüüd. Me oleme New Yorgis. Ja te tunnete mind. Las ma istun hetke, ma ei taha veel koju minna,“ pomiseb naine, vaatamata kelneri poole. Ta kallab klaasi sisu kahe lonksuga sisse ja täidab selle uuesti. Pudelit hoidev käsi väriseb ning mõned punased tilgad langevad valgele paberlaudlinale. Vedelik valgub laiali, imbub sisse. Ta jälgib tekkivat mustrit.

      „Raske päev tööl, mis?“ Kelner turtsatab vaevukuuldavalt ja koristab kõrvallaualt nõusid.

      Elin noogutab ja pöörab ümbriku ringi. Näeb nime, mida ta pole palju aastaid suhu võtnud, vaevu isegi mõttes. Fredrik Grinde. Fredrik. Ta ütleb seda nime vaikselt endamisi üha uuesti, tundes alahuulel hammaste puudutust.

      „Olgu, kui soovite, istuge seni siin, kuni ma kinni panen ja koristan. Ma ei viska teid välja. Aga ainult sellepärast, et see olete teie.“

      Kelner kaob baarileti taha. Ta vahetab muusikat. Üksildast saksofoni saadab nõudeklirin köögist. Laes süttivad lambid ja valgus ruumis läheb teravaks. Elin peidab näo kätesse. Silmist valgub pisar, mis tilgub lauale. See maandub punasel plekil, mis laieneb veelgi.

      Mobiiltelefon jala vastas vibreerib, ta võtab selle kleiditaskust välja. Veel üks sõnum. See on Samilt ja talle vaatab vastu vaid kaks sõna.

      Head ööd.

      Kui nad abiellusid, lubasid nad teineteisele, et ütlevad alati „head ööd“ ega uinu kunagi tülis olles. Elin on seda lubadust palju kordi rikkunud. Mees mitte. Tema ei vea kunagi alt, alati Elin. Alati on tema töö see, mis kogu aja ära võtab.

      Ka täna murrab ta lubadust. Nii lihtne oleks vastata. Ööd! Kuid ta ei tee seda sellegipoolest. Ta pühib mehe sõnad minema ja suundub selle asemel otsingumootorisse, mõtteis keegi teine. Ta kirjutab Fredriku eesnime sisse, vaat et lootes näha poisi tedretähnilist nägu ja naeratust, nagu tema seda mäletab. Ent ekraani täidavad vaid ülikonda riietunud mehed, ta nimekaimud.

      Ta СКАЧАТЬ