Küsimärk on pool südant. София Лундберг

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seisab kelner ta laua ääres. Mees tõstab pudeli üles ja vaatab seda. Seejärel ulatab ta selle Elini poole.

      „Tegelikult ei ole see lubatud,“ ütleb ta, „aga võtke see kaasa, kui soovite. See on liiga kallis, et minema visata. Teil tuleb nüüd lahkuda.“

      Elin raputab pead ja taganeb temast mõned sammud. Seejärel pöörab ta ringi ja hakkab ukse poole minema.

      „Kuulge, halloo, enne kui lähete, maksta tuleb ka!“ Mees haarab tal käsivarrest ning tõmbab enda poole. Elin noogutab innukalt.

      „Vabandage, ma …“

      Ta sobrab kotis kaarti otsides.

      „Kas teiega on kõik hästi? Kas Samiga on kõik hästi?“

      „Jah, ma arvan küll. On hästi … veidi segased ajad. Ilmselt on mul lihtsalt magada vaja.“

      Kelner noogutab ja naerab laginal.

      „Seda on meil kõigil. Isegi siin, New Yorgis. Koju nüüd, homme on jälle uus päev. The sun will come out, tomorrow, so you gotta hang on ‘til tomorrow.“^[1.] Viimase lause ütleb mees valjuhäälselt lauldes.

      Elin naeratab sunnitult ja noogutab. Ta astub tänavale, kuid jääb uksele seisma, seltsiks kõik peas keerlevad mõtted. Ta võtab telefoni uuesti välja. Kirjutab mõned sõnad otsingumootorisse, sõrmed värisevad, ja vajutab kiirustades „Enter“.

       Aegumistähtaeg tapmine Rootsi.

      1 Tsitaat laulust „Tomorrow“, mis pärineb Charles Strouse’i ja Martin Charnini muusikalist „Annie“ (1977): ’Homme tuleb päike jälle välja, nii et pea homseni vastu.’ (Tlk) [ ↵ ]

      TOONA

      HEIVIDE, GOTLAND, 1979

      „Ta oli eile ka siin.“

      Nähes Marianne’i ja Elinit klaasuksest sisenemas, tõusis poeomanik Gerd püsti. Elini liigutused kangestusid, ta jäi ukseavas seisma. Marianne läks edasi sisse.

      „Jah, mis siis sellest? Mina saatsin ta, see pole ju ometi esimene kord, kui ta üksi siia lippab,“ torises Marianne ja võttis virnast ostukorvi.

      Gerd astus Elini juurde ja võttis tal hellalt õlgade ümbert kinni.

      „Kas sina räägid või mina?“ sosistas ta Elinile kõrva, hingeõhk lõhnas kohvi järele.

      Elin raputas pead ja vaatas anuvalt tema poole, kuid Gerd ei teinud sellest välja.

      „See preili siin püüdis liitrit piima varastada.“

      „Elin! Tema ei varastaks ealeski midagi, tal oli maksmiseks rahagi kaasas.“

      „Tõesti, ühe liitri eest ta maksis. Aga selle eest mitte, mille ta kampsuni alla peitis.“

      Elin nägi, kuidas Marianne’i suu kriipsuks muutus. Ema kõndis poes ringi ja valis hoolikalt, milliseid kaupu korvi panna. Huultelt oli näha, kuidas ta maksumust peas hoolega kokku liidab. Need liikusid iga numbriga, mis eelmisele lisandus. Elin seisis endiselt Gerdi embuses, tihedalt tema vastas. Naine oli soe ja pehme ning hingas raskete aeglaste hingetõmmetega. Gerd lõhnas juukselaki järele, hallid lokid katsid korrapärase lainelise vaibana ta pead. Nad mõlemad saatsid Marianne’i pilguga. Lõpuks tuli Marianne tagasi ja asetas korvi põrandale. Selles oli pakk makarone, sai, porgandid ja sibul.

      „Kuradi jõmpsikas,“ sisistas ta ja puuris oma pilgu Elini omasse. „Me oleme vaesed, aga me ei varasta. Ja mul on tõsi taga.“

      „Kuidas teil kodus on? Kas on raske olla omapead? Sul on ometi söögi jaoks raha?“ Gerd silitas Elini pikki juukseid.

      Marianne pööras pea ära.

      „See oli ainult üks koerustükk. Eks ole, Elin? Ühe korraliku keretäie peaksid sa saama. Ja saad kah,“ sisistas ta.

      Elin noogutas ja vaatas kohmetult maha. Naiste jutt käis üle tema pea.

      „Sa ikka hoolitsed tüdrukutirtsu eest korralikult? Nii et ta ei muutuks temasarnaseks.“

      „Temasarnaseks? Mida sa sellega mõtled?“

      „Noh, kriminaaliks. See võib edasi kanduda.“

      „Elin ei ole kriminaal. Ta eksis, aga kriminaal ta ei ole. Millest sa räägid? Lõpeta see pidev muretsemine.“

      Gerd toksis Marianne’i kaubad vaikides kassast läbi. Marianne jälgis kasvavat summat ja näppis münte oma tillukeses rahakotis. Kimbatuses tõstis ta saia välja.

      „Ma unustasin, meil kodus on veel saia, mis tuleb enne ära süüa. Võta see maha.“

      „Sul on kõiges selgus majas.“ Gerd naeratas ja parandas summa kassaaparaadis ära. Marianne ulatas hunniku münte.

      „Kui seda veelkord juhtub, kui Elin mõne rumaluse teeb, võid mulle ju kohe helistada. Nii et ma sellest teada saaksin.“

      „Jah, ma oleksin pidanud helistama. See läks mul lihtsalt meelest. See oli vaid liiter piima. Aga selge see, et varastada ta ei tohi.“

      Elin kogus kaubad kokku ja pistis need riidest kotti. Ta pea oli longus. Gerd ulatas talle pulgakommi, ta kõhkles seda vastu võttes, kuni nägi Marianne’i noogutust.

      „Muide, kuidas armastuses läheb kah? Püüad ometi kellegi teise leida, kui nüüd Lassest lahti said? Üksi elamine ei saa tervisele hästi mõjuda.“

      „Kellegi leida? Kust ma sinu arust otsima peaksin?“

      „Küllap keegi välja ilmub, küll sa näed. Muidu tuleb ilmselt Lasse tagasi võtta, kui ta jälle välja saab.“

      „Tagasi võtta? Mida? Aga ta ei ole ju …“ Marianne sai pidama ja noogutas ukse suunas. „Elin, mine sa ees, ma tulen kohe.“

      Elin kadus uksest välja ja enne, kui uks kinni paugatas, kuulis ta naiste jutu jätkumist, innukat sosinat.

      „Ta on arust ära, ta on lihtsalt üks jälk röövel, kes hirmutab inimesed surmani ära. Ta oleks selle naise peaaegu ära tapnud ja sellepärast ta kinni istubki. Minu arvates on see ta õige koht.“ Marianne’i hääl kõlas ärritunult.

      „Jah, sul on õigus. Ilmselt oli ta purjus, mehed teevad nii palju lollusi, kui nad joonud on.“ Gerd püüdis teda rahustada.

      „Meil on nüüd parem, et sa teaksid, pole kedagi, kes ringi tuigerdaks ja meile surmahirmu peale ajaks.“

      Uks läks Elini järel kolinal kinni. Hääled vaikisid. Ta istus poetrepi ülemisele astmele. Mört oli seina küljest lahti tulnud, paljastades punased klinkerplaadid, samasugused nagu sahvripõrandal. Ta näppis seda, tõmbas väikseid tükke lahti ja viskas neid tee peale veelompide suunas. Lompide taga laiusid põllud ja mets ning nende taga asus ümbruskonna kõige suurem talu. Kus oldi nii rikkad, et ühes majatiivas oli bassein.

      Mõned СКАЧАТЬ