Küsimärk on pool südant. София Лундберг

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Erik ja Edvin sõid vaikides. Keeduvorsti, igaüks kaks viilu, ja suurteks klompideks kokku kleepunud külmi makarone. Korralik ports ketšupit aitas need üksteise küljest lahti saada. Klaasid olid tühjad, Elin tõusis püsti, et vett tuua. Marianne saatis teda pilguga. Nägi, kuidas ta kolm klaasi täitis ja need lauale asetas.

      „Kas te olete nüüd head?“ Ta hääl oli kärisev, justkui oleks ta alles ärganud.

      Elin ohkas, vennad nihelesid tema taga köögisohval.

      „Meil läks kogemata maha, emme, see polnud meelega.“

      „Ninatarka mängid nüüd?“

      Ta raputas pead.

      „Ei, ei mängi, aga …“

      „Jää vait. Vait. Mitte üht sõna selle kohta enam. Söö oma toit ära.“

      „Palun vabandust, emme, see polnud meelega. Meil läks kogemata maha ja see oli minu süü, et taldrik puruks läks. Ära ole Eriku ja Edvini peale pahane.“

      „Te tülitsete nii palju, kas te peate tülitsema? Alati. Ma ei suuda enam.“ Marianne oigas valjult.

      „Meil pole täna piima vaja. Vesi sobib.“

      „Ma olen nii kohutavalt väsinud.“

      „Vabandust, emme. Meil on kahju. On ju, Erik? Eks ju, Edvin?“

      Vennad noogutasid. Marianne kummardus kastruli kohale, kraapis seda veidi ja pistis lusika makaronidega suhu.

      „Kas sa taldrikut tahad, emme?“ Elin tõusis jälle püsti ja läks kapi juurde, kuid Marianne peatas ta.

      „Pole tarvis, teie sööge. Ainult lubage mulle, et te lõpetate tülitsemise. Peate kuu lõpuni vett jooma, rohkem meil raha pole.“

      Erik ja Edvin liigutasid toitu taldrikul ja kahvel kriipis teravalt vastu pruune savinõusid.

      „Sööge korralikult.“

      „Aga emme, segada ju ikka võib? Makaronid on külmad ja kleepuvad.“

      „Ja poleks olnud, kui te poleks tülitsenud. Sööge korralikult, ma ütlen.“

      Edvin lõpetas söömise, Eriku pea vajus longu ja ta suskas makarone ettevaatlikult ja vaikselt kahvli otsa. Iga haru otsa ühe.

      „Miks sa nii vihane pead olema?“ Erik sosistas ja vaatas Marianne poole.

      „Te peate oskama süüa koos kuningaga. Kuulete. Minu jõnglased peavad ennast nii hästi üleval pidama, et nad võiksid ükskõik millal kuninga juures õhtustada.“

      „No lõpeta ära. See on lihtsalt mingi asi, mida issi purjus peaga ütles. Me ei õhtusta kunagi kuningaga koos. Kuidas see sündida saaks?“ Elin ohkas ja pööras pilgu ära.

      Marianne kahmas talt kahvli ja noa käest ning virutas need jõuga vastu lauda, nii et need põrkusid ning põrandale kukkusid.

      „Ma ei jaksa. Ma enam ei jaksa. Kuulete või.“

      Marianne korjas noa ja kahvli üles ja viis need kraanikaussi. Ta kolistas valjusti nõudega. Sedamoodi tõsiselt kurjaks läks ta siis, kui oli näljane, Elin teadis seda. Ta takistas vendi, kui need sirutasid käe, et makarone juurde võtta.

      „Meie oleme söönud, emme, sulle jäi ka.“

      Elin kõõritas vendade poole, kes istusid rõhutud vaikuses laua ääres, puhtaks kraabitud taldrikud ees. Edvin oma lopsakate rukkiblondide lokkidega, mida ei olnud veel maha lõigatud, kuigi ta oli seitsmene ja oli just kooli läinud. Need langesid kuldse joana kõrvadele ja kuklale. Ja Erik, vaid aasta jagu vanem, aga nii palju suurem, ka oma loomult. Tema juustes ei olnud kunagi olnud märkigi lokkidest. Marianne suges neid regulaarselt pardliga. Paljaks pöetud pea jättis nähtavale ta peast eemale hoidvad kõrvad.

      „Teil on nüüd kõhud täis.“ Elin vaatas neid nõudlikul pilgul. Nad noogutasid vastumeelselt ja libistasid end põrandale.

      „Kas tohib lauast lahkuda?“

      Elin noogutas. Vennad kadusid ülakorrusele. Tema jäi sinna ja kuulas nõudepesukolinat. Jälgis kühmus selga, mis küürutas liiga madala tööpinna kohal. Ühtäkki liigutused seiskusid.

      „Meil on ju ikkagi hea, on ju?“

      Elin ei vastanud. Marianne ei pööranud ringi. Nende pilgud ei kohtunud. Kolistamine jätkus.

      „Mida ma ilma sinuta teeksin? Ilma su vendadeta? Teie olete minu E-de kolmikvõit.“

      „Oleksid äkki vähem vihane?“

      Marianne pööras ümber. Päike paistis köögiaknast sisse, mistõttu ta prilliklaaside pind nägi määrdunud välja. Ta vaatas Elinile otsa, neelatas pingutatult ja läks siis kastruli juurde. Ajas suust lusikatäite kaupa külmi makarone sisse.

      „Kas teil said kõhud täis? Kindel?“

      Marianne pressis ennast köögisohvale tema kõrvale, silitas käega pehmelt ta juukseid.

      „Sa oled mulle suureks abiks, ma ei saaks ilma sinuta üldse hakkama.“

      „Kas meil päriselt ei ole raha? Isegi natukeseks piimaks? Sa ju ostad suitsu.“ Elin ütles viimased sõnad pominal, pilk laual.

      „Ei. Sellel kuul mitte. Suitsud on varsti otsas, mul pole raha, et neid juurde osta. Lasin auto ära parandada, seda on meil vaja. Süüa tuleb seda, mis sahvris on, seal on veidi konserve. Ja kraanist tuleb vett, joo, kui näljane oled.“

      „Helista siis vanaemale. Küsi abi.“ Elin vaatas talle anuvalt otsa.

      „Mitte eluilmaski,“ ta raputas pead, „kuidas tema aidata saaks? Nad on ju sama vaesed kui meiegi. Mul pole mõtteski kurta.“

      Elin tõusis püsti ja urgitses sügavalt kitsaste teksapükste taskust. Ta koukis sealt välja kaks kapslit, ühe kollase pliiatsijupi, kaks määrdunud ühekroonist ja kaks viiekümneöörilist.

      „Mul on see.“ Ta asetas need ükshaaval Marianne’i ette üksteise otsa.

      „Selle eest saab ühe liitri. Mine homme poest läbi, kui tahad. Aitäh. Saad pärast neli krooni tagasi, kui ma raha saan. Ma luban.“

      Elin hiilis majast välja. Õue jahedasse videvikku. Marianne jäi vaikselt köögilaua taha istuma. Järgmine sigaret sõrmede vahel.

      ***

      Elin luges vihmaveetorust tilkuvaid piisku. Need nirisesid pikkamisi läbi männiokaste, mis olid vooluava ummistanud. Kostis tuhmi solinat, kui need sinisesse plastmasstünni langesid, mille Marianne mingist naabertalust kohale oli vedanud. Selles oli hoitud tõrjevahendit. Tõrje. Elinile meeldis see sõna ja selle tähendus. Ta soovis, et tünnis oleks säilinud veel ivake tõrjet, mida võiks vajadusel laenata. Ta heitis nähtamatu loitsu tünni suunas ja sisistas kähedalt:

      „Tõrju nüüd. Lase käia ja tõrju СКАЧАТЬ