Zoe lugu. John Scalzi
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Zoe lugu - John Scalzi страница 8
Название: Zoe lugu
Автор: John Scalzi
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная фантастика
isbn: 9789949661060
isbn:
Lennumasina uks avanes. Kindral peatus, vaatas otse minu suunas ja viipas käega. Enne kui ma aru sain, mida ma teen, viipasin vastu.
„See oli targasti tehtud,” ütlesin endale. Sõiduk koos kindral Rybickiga tõusis õhku, et viia ta tagasi sinna, kust ta tulnud oli.
Mida sa meist tahad, kindral? mõtlesin ja imestasin ise ka selle „meie” üle. Aga nii see ju oli. Mis iganes ta tahtis mu vanematest, olin selles osaline.
Kolmas peatükk
„Kuidas sulle siin meeldib?” küsis Jane mult, kui pärast õhtusööki nõusid pesime. „Huckleberrys, ma mõtlen.”
„See pole esimene kord, kui mult täna seda küsitakse.” Võtsin talt taldriku ja asusin seda kuivatama.
See pani ema pisut kulme kergitama. „Kindral Rybicki küsis sult seda?”
„Jep.”
„Ja mida sa talle ütlesid?”
„Ma ütlesin talle, et mulle üsna meeldib siin.” Ma panin kuivatatud taldriku kappi ja ootasin järgmist.
Jane hoidis sellest kinni. „Aga päriselt?”
Ma ohkasin, õige pisut dramaatiliselt. „Olgu, annan alla. Mis toimub? Te issiga mõlemad olite õhtusöögil nagu zombid. Ma saan aru, et sina seda tähele ei pannud, sest sa olid samamoodi endasse uppunud, aga ma nägin terve õhtusöögi vaeva, et teilt midagi peale mühatuste kätte saada. Babar rääkis rohkem kui teie kaks kokku.”
„Vabandust, Zoë,” ütles Jane.
„Sa said andeks. Aga ma ikka tahan teada, mis toimub.” Osutasin sõrmega Jane’i käele, andes märku, et ootan endiselt seda taldrikut.
Ta andis selle üle. „Kindral Rybicki tegi meile su isaga ettepaneku hakata uue koloonia juhtideks.”
Nüüd oli minu kord taldrik unustada. „Uus koloonia?”
„Jah.”
„Nagu koloonia, mis asub mõnel teisel planeedil?”
„Jah.”
„Uau.”
„Jah.” Jane oskas mõnikord ühe sõnaga väga palju edasi anda.
„Miks ta teid tahtis?” küsisin kuivatamist jätkates. „Ära pane pahaks, emme, aga sa oled imepisikese küla konstaabel. Ja isa on ombudsman. Tõsine karjäärihüpe.”
„Ei pane. Meil oli sama küsimus. Kindral Rybicki ütles, et meie sõjalised kogemused teevad selle tasa. John oli major ja mina olin leitnant. Ja ükskõik mis muid oskusi me vajame, usub Rybicki, et saame kõik kähku selgeks, enne kui uude kolooniasse jõuame. Just meie sellepärast, et tegu pole normaalse kolooniaga. Kolonistid ei ole Maalt, nad on Kolooniate Liidu kümnelt vanimalt planeedilt. Kolooniate koloonia. Esimene selline.”
„Ja mitte ükski planeetidest, kes koloniseerimisel osalevad, ei taha, et juht oleks mõnelt teiselt neist?” pakkusin välja.
Jane naeratas. „Nii see on. Oleme kompromisskandidaadid. Kõige vähem ebameeldiv lahendus.”
„Jõudis kohale. Tore, kui sind millekski vaja läheb.”
Mõne minuti jätkasime nõudepesemist vaikides.
„Sa ei vastanud mu küsimusele,” ütles Jane lõpuks. „Kas sulle meeldib siin? Kas sa tahad jääda Huckleberryle.”
„Mul on hääleõigus?” küsisin.
„Loomulikult on. Kui me nõustume, tähendab see Huckleberrylt lahkumist vähemalt paariks aastaks – kuni saame koloonia püsti ja tööle. Kuid reaalselt tähendab see minekut alatiseks. See tähendab meile kõigile minekut alatiseks.”
„Kui?” märkisin veidi üllatunult. „Te ei öelnud jah.”
„See pole otsus, mida tehakse keset sorgopõldu,” sõnas Jane mulle otse otsa vaadates. „Sellise asja peale ei saa lihtsalt jah öelda. See on keeruline otsus. Oleme terve õhtu infot kogunud, et mõista, mis plaanid Kolooniate Liidul selle uue kolooniaga on. Ja siis peame mõtlema oma elust siin. Minu, Johni ja sinu.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.