Zoe lugu. John Scalzi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Aga ma polnud sugugi kindel, kas ma tahaksin seda kõike rääkida sellele rohelisele kutile, kes oli hakanud natuke kahtlane tunduma. Rohelised taevast kukkuvad mehed, kes hakkavad uurima su pere ja su enda psühholoogilist seisundit, peavadki tütarlastele kahtlustäratavad tunduma. Eriti, kui ma järsku taipasin, et ma ei tea tolle tüübi nime. Ta oli tunginud päris sügavale mu pereellu, ütlemata, kes ta selline on.

      Võib-olla ta lihtsalt unustas selle, üldse midagi halba mõtlemata – lõpuks polnud see ju mingi ametlik vestlus –, kuid seda kõike kokku oli piisavalt, et panna mul kõik häirekellad tööle, ja ma otsustasin, et ta on ühe päeva kohta juba piisavalt tasuta infot saanud.

      Roheline mees vaatas mind tähelepanelikult, oodates, et ma vastan. Vastasin oma parima ükskõikse õlakehitusega. Ma olin viisteist aastat vana. Parim aeg õlakehitusteks.

      Ta tõmbus pisut tagasi. „Mulle tundub, et su isa pole kodus.”

      „Mitte veel.” Ma kontrollisin oma PDA-st ja näitasin talle. „Tema tööpäev lõppes mõni minut tagasi. Ilmselt jalutab ta koos emmega kodu poole.”

      „Hästi. Ja su ema on siin konstaabel, eks?”

      „Õige.” Jane Sagan, vesterni piirialade seadusesilm. Miinus piiriala. See sobis talle. „Kas sa tundsid emmet ka?” küsisin. Erijõud olid hoopis teine asi kui tavaline jalavägi.

      „Ainult kuulu järgi,” ütles ta ja jälle oli selles mingit kunstlikku ükskõiksust.

      Kuulge, miski ei anna sind rohkem ära, kui ebaõnnestunult ükskõiksuse teesklemine. Minu roheline sõber eksis imevähe ja mul tekkis tunne, et muutub tüütuks, kuidas ta üritab mult infot välja pressida.

      „Ma arvan, et lähen jalutan veidi,” ütlesin. „Emme ja issi on ilmselt juba üsna lähedal. Ütlen neile, et sa ootad neid siin.”

      „Ma tulen kaasa,” pakkus roheline mees.

      „Pole vaja.” Viipasin meie veranda ja sealsete ripptoolide poole. „Sa tulid reisilt. Istu ja puhka.”

      „Olgu. Kui sa julged mind siia jätta, kui ise ära lähed…” Ma arvan, et ta proovis nalja teha.

      Naeratasin talle. „Sellest pole midagi. Sa ei jää üksi.”

      „Jätad mulle siia koera.” Ta istus.

      „Hulga parem. Ma jätan su siia koos oma kahe sõbraga.” Ja siis ma hüüdsin Hickoryt ja Dickoryt, et nad välja tuleksid, tõmbusin ukse eest kõrvale ja jälgisin oma külalist, et miski tema ilmes kaduma ei läheks, kui need kaks välja tulevad.

      Ta oleks peaaegu püksi teinud.

      Mis, kõike arvesse võttes, oli saavutus. Obinlased – seda Hickory ja Dickory on – ei ole just päris ämbliku ja kaelkirjaku ristandid, kuid sellele piisavalt lähedal, et lüüa kõik häirekellad käima ka selles aju osas, mis ütleb, et nüüd tuleb ballast lahti lasta. Natukese ajaga harjud sa nendega ära. Aga, nagu öeldud, see võtab natuke aega.

      „See on Hickory,” ütlesin, osutades endast vasakule, ja seejärel osutasin paremale. „Ja see on Dickory. Nad on obinlased.”

      „Jah, ma tean,” ütles mu külaline toonil, millega väga väike loom üritab teeselda, et sellest pole midagi, et suured kiskjad on ta nurka ajanud. „Uh. Nii. Need on sinu sõbrad.”

      „Parimad sõbrad.” Tundus, et see tuli välja piisavalt kerglaselt ja ajuvabalt. „Ja nad armastavad külastajaid lõbustada. Neil on hea meel sulle seltsiks olla, kuni ma lähen oma vanematele vastu. Eks ole ju?” Seda ütlesin ma Hickoryle ja Dickoryle.

      „Jah,” laususid nad koos. Hickory ja Dickory on enamasti üsna vähese jutuga; kui nad on seda stereos, lisab see vaimustavalt tontliku nüansi.

      „Palun öelge külalisele tere.”

      „Tere,” ütlesid nad uuesti stereos.

      „Uh,” poetas roheline mees. „Tere.”

      „Tore, kõik on sõbrad.” Ma laskusin verandalt alla. Babar hülgas oma rohelise sõbra, et minuga tulla. „Ma siis läksin.”

      „Oled ikka kindel, et sa ei taha, et ma kaasa tulen?” küsis roheline mees. „Mul oleks hea meel.”

      „Ei, palun. Ära üldse muretse, nagu sa peaksid minu pärast midagi tegema.” Lasin silmad korraks Hickoryst ja Dickoryst üle, justkui andes mõista, et oleks kahju, kui nad peaksid ta salatiks hakkima.

      „Tore.” Ta istus kiiktooli. Ma arvan, et ta sai vihjest aru. Näete, kuidas õpitakse tsiviliseeritult suhtlema.

      „Tore,” ütlesin ka mina ja me Babariga suundusime teele, mu vanematele vastu.

      Teine peatükk

      Ma ronisin läbi magamistoa akna katusele ja vaatasin tagasi Hickory poole. „Anna mulle binokkel,” palusin. See tegi seda –

      (Obinlane: „see”, mitte „tema”. Pealegi on nad hermafrodiidid. See tähendab, et neil on nii meeste kui naiste suguelundeid. Eks naera, kui tahad. Ma ootan. Olgu, tehtud? Hästi.)

      – ja ronis siis aknast välja minu juurde. Neile, kes seda kunagi näinud ei ole, märgin ära, et see on üsna muljetavaldav vaatepilt, kuidas obinlane end aknast läbimahtumiseks lahti voldib. See on väga graatsiline ja inimese liikumises ei ole tegelikult midagi analoogset. Universumis on võõraid. Ja veel milliseid.

      Hickory oli minuga katusel; Dickory oli õues, enam-vähem minu all, et mind kinni püüda, kui juhtuksin libisema või mind tabaks äkiline nõrkushoog. See on nende tavapärane taktika, kui ma aknast välja ronin: üks minuga, üks all. Ja nad võtavad seda rangelt; kui ma väike olin, nägid emme ja issi alailma Dickoryt uksest välja lendamas ja siis mulle teisele korrusele karjumas, et ma sisse tagasi läheksin. Paranoilistel võõrplaneetlastest kaaslastel on omad miinused.

      Lubatagu märkida: ma pole kunagi katuselt alla kukkunud.

      Noh, üks kord. Kui ma olin kümme. Kuid olid kergendavad asjaolud. See ei loe.

      No vähemalt polnud mul vaja muretseda, et John või Jane mu sisse tagasi käsutavad. Nad lõpetasid selle, kui sain teismeliseks. Pealegi olid nemad süüdi, et ma üldse katusele ronisin.

      „Seal nad on,” ütlesin ja viipasin ka Hickoryle suuna kätte. Emme ja issi ja mu roheline sõber seisid mõnesaja meetri kaugusel keset meie sorgopõldu. Ma tõstsin binokli ja nüüd nägin täppide asemel inimesi. Roheline mees oli seljaga minu poole ja rääkis midagi, sest nii Jane kui John jälgisid teda tähelepanelikult. Kõrred kõikusid Jane’i jalgade juures ja sinna ilmus Babari pea. Emme kummardus teda sügama.

      „Huvitav, mida ta neile räägib?” sõnasin.

      „Nad on liiga kaugel,” ütles Hickory. Ma pöördusin selle poole, et kommenteerida stiilis tõepoolest, geenius. Mu pilk langes teadlikkusekraele ta kaela ümber ja mulle meenus, et lisaks sellele, et need andsid Hickoryle ja Dickoryle teadlikkuse – enesetunnetuse –, avardasid need ka nende meeli, et nad saaksid efektiivsemalt mind hädade eest hoida.

      Mulle meenus ka, et need kraed olid põhjus, miks nad üldse siin olid. Minu isa – minu bioloogiline isa – lõi neid obinlastele. Mulle meenus СКАЧАТЬ