Zoe lugu. John Scalzi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puudutas seda kergelt. „Kraed teevad palju asju. Sadu meetreid eemal keset viljapõldu toimuva vestluse pealtkuulamine ei ole üks neist.”

      „Nii et sa oled kasutu,” märkisin.

      Hickory noogutas pead. „Nagu ütled,” nõustus ta oma mittemidagiütleval viisil.

      „Sind pole üldse lõbus tögada.”

      „Vabandust.”

      Ja häda oli, et Hickory mõtles seda tõsiselt. Pole kuigi lihtne olla lõbus ja sarkastiline olevus, kui enamiku su minast teeb masin, mida sa kaela ümber kannad. Omaenese kunstliku mina genereerimine nõuab enda kõvemat kokkuvõtmist, kui sa arvata oskad. On palju tahta, et sa selle kõrvalt suudaksid veel majandada kenasti tasakaalustatud huumorisoont.

      Küünitasin end Hickoryni ja kallistasin seda. See oli naljakas asi. Hickory ja Dickory olid siin minu pärast; et mind tundma õppida, mind mõista, mind kaitsta ja kui vaja, minu eest surra. Ja mina tundsin neile natuke kaasa ja üritasin neid kaitsta. Minu isa – minu bioloogiline isa – andis neile teadlikkuse, midagi, millest obinlased olid puudust tundnud ja mida nad olid otsinud kogu oma liigi eksisteerimise aja.

      Kuid ta ei teinud teadlikkust neile lihtsaks.

      Hickory lasi mul ennast kallistada ja puudutas õrnalt mu pead; kui mina muutusin emotsionaalseks, muutus see häbelikuks. Püüdsin obinlastega mitte liiga hoogu minna. Kui ma läksin liiga emotsionaalseks, võis see nende teadvuse segi keerata. Need ei talunud üldse, kui ma ägestusin. Nii ma siis parem tõmbusin tagasi ja vaatasin uuesti binokliga oma vanemate poole. Nüüd ütles John midagi oma erilise kõvera muigega. Tema naeratus kustus, kui meie külaline hakkas uuesti rääkima.

      „Huvitav, kes ta on?”

      „Ta on kindral Samuel Rybicki,” ütles Hickory.

      See pani mind uuesti selle poole vaatama. „Kuidas sa seda tead?”

      „On meie asi teada, kes külastavad sind ja su perekonda,” sõnas Hickory ja puudutas uuesti oma kraed. „Me skaneerisime teda kohe, kui ta maandus. Info tema kohta on meie andmebaasis. Ta on teie Kolooniate Kaitseväe ja Koloniseerimise osakonna vaheline side. Ta koordineerib uute kolooniate kaitset.”

      „Huckleberry ei ole uus koloonia.” Ei olnud; see oli koloniseeritud viiskümmend või kuuskümmend aastat enne meie saabumist. Rohkem kui piisavalt aega, et laiaks lüüa kõik jõledused, millega uued kolooniad silmitsi seisavad, ja et inimasustus jõuaks paisuda nii suureks, et ründajad ei suudaks seda enam planeedilt minema pühkida. Loodetavasti. „Mis sa arvad, mida ta mu vanematest tahab?”

      „Me ei tea,” ütles Hickory.

      „Ta ei öelnud teile midagi Johni ja Jane’i oodates?”

      „Ei. Ta hoidus omaette.”

      „Noh, ilmselt. Tõenäoliselt sellepärast, et hirmutasite tal sita lahti.”

      „Temast ei jäänud väljaheiteid maha,” lausus Hickory.

      Ma norsatasin. „Ma mõnikord testin teie huumorisoone täielikku puudumist. Ma mõtlesin, et ta oli liiga hirmunud, et midagi öelda.”

      „Me eeldasime, et see oli põhjus, miks sa jätsid meid tema juurde.”

      „Noh, jah. Kuid kui ma oleksin teadnud, et ta on kindral, oleksin temaga ehk leebemalt ümber käinud.” Osutasin oma vanematele. „Ma ei tahaks, et neil tuleb jama sellepärast, et mulle meeldis selle tüübi närvidel kannelt mängida.”

      „Ma arvan, et keegi tema auastmes ei tule siia selleks, et sul end heidutada lasta.”

      Mulle kargas pähe terve nimekiri teravaid vastuseid, mis lausa nõudsid kasutamist. Ma ignoreerisin neid kõiki. „Sa arvad, et tal on siin tõsine asi ajada.”

      „Ta on kindral. Ja ta on siin.”

      Ma vaatasin jälle läbi binokli. Kindral Rybicki – nagu ma nüüd teadsin – oli pisut pöördunud ja nägin ta nägu natuke selgemalt. Ta rääkis Jane’iga, kuid siis keeras end natuke, et midagi issile öelda. Uurisin emmet pisut pikemalt. Tal oli kinnine ilme; ükskõik millest oli jutt, talle ei meeldinud see üldse.

      Emme pööras natuke pead ja äkki vaatas ta otse minu poole, nagu teaks, et ma teda jälgin.

      „Kuidas ta seda teeb?” küsisin. Eriüksuses teenides oli Jane’il veel hulga geneetiliselt modifitseeritum keha kui tavalistel sõduritel. Kuid nagu issigi, sai ta teenistusest lahkudes tavalise inimkeha. Ta ei ole enam üliinimene. Ta on lihtsalt hirmutavalt tähelepanelik. Mis on ligikaudu sama asi. Kogu oma lapsepõlve jäin ma peaaegu kõigega vahele.

      Ta tähelepanu pöördus tagasi kindral Rybickile, kes talle midagi rääkis. Ma vaatasin Hickory poole. „Tahaksin väga teada, miks nad räägivad keset sorgopõldu.”

      „Kindral Rybicki küsis su vanematelt, kas siin on mingi koht, kus nad saavad privaatselt rääkida. Ta rõhutas eriliselt, et eemal minust ja Dickoryst.”

      „Kas te salvestasite tema juures olles?” Hickoryl ja Dickoryl olid kraedes salvestusseadmed, mis jäädvustasid helisid, pilte ja emotsioone. Need salvestised saadeti teistele obinlastele, et ka nemad võiksid kogeda, mis tunne on minuga lähemalt suhelda. Kummaline? Jah. Pealetükkiv? Mõnikord, aga mitte alati. Kuni ma ei hakka end üles keerama mõttega, et läbi nende kahe silmade elab kogu tulnukarass mu puberteeti läbi. Mis see sulle ikka teeb, kui jagad oma menstruatsiooni miljardi hermafrodiidiga? Ükskord on kõigele esimene kord, eks ole.

      „Me ei salvestanud tema juures,” ütles Hickory.

      „Olgu, hea.”

      „Ma salvestan nüüd.”

      „Oh, ma pole kindel, kas see on hea mõte.” Viipasin vanemate poole. „Ma ei taha neile pahandusi.”

      „See on lubatud meie lepingus teie valitsusega,” lausus Hickory. „Meil on lubatud salvestada kõike, mida sa lubad meil salvestada, ja saata edasi kõik, mida me kogeme. Meie valitsus teab kindral Rybicki külastusest hetkest, kui me oma andmepäringu saatsime. Kui kindral Rybicki oleks soovinud, et ta külastus jääb saladusse, oleks ta pidanud kohtuma su vanematega kusagil mujal.”

      Ma otsustasin mitte väga süveneda ka fakti, et suurt osa mu elust mõjutavad valitsustevahelised läbirääkimised. „Ma ei usu, et ta teadis teie siinolekust. Ta tundus üllatuvat, kui ma teid tema juurde kutsusin.”

      „Tema teadmatus meist või Obini lepingust Kolooniate Liiduga ei ole meie probleem,” sõnas Hickory.

      „Ilmselt küll,” ütlesin natuke segaduses.

      „Soovid, et ma lõpetan salvestamise?” küsis Hickory. Ma kuulsin, kuidas selle hääl pisut värises. Kui ma ei hooli, kuidas oma pahameelt väljendada, võib see põhjustada Hickoryl emotsionaalse ülekoormuse. See võib lõppeda siinsamas katusel sisuliselt ajutise närvivapustusega. See poleks hea. Ta võib kukkuda ja murda oma maokaela.

      „Las olla.” Nägin vaeva, et see kõlaks lepitavamalt, kui ma sisimas tundsin. „Nüüd on juba liiga hilja.” Hickory lõdvestus silmnähtavalt; surusin ohke maha ja langetasin pilgu.

      „Nad tulevad tagasi maja juurde,” märkis Hickory ja viipas mu vanemate poole. Vaatasin osutatud suunda; tõepoolest, mu vanemad СКАЧАТЬ