Zoe lugu. John Scalzi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jälgida, kuidas inimesed sellele reageerivad. Mõnede arvates on see armas. Teiste meelest mitte nii väga.

      Arvatavasti kuulus mu roheline sõber sinna „mitte nii väga” kategooriasse, sest vastuseks muutis ta teemat. „Vabandust, mulle tundub, et ma ei tunne sind.”

      „Ma olen Zoë. Major Perry tütar. Leitnant Sagani ka.”

      „Oh, õige. Vabandust. Ma kujutasin sind nooremana ette.”

      „Kunagi olingi.”

      „Ma oleks pidanud taipama, et oled ta tütar,” ütles ta. „Sul on su isa silmad.”

      Ära anna järele, üritas mu aju viisakas osa võidelda. Võitle. Jäta see.

      „Tänan,” ütlesin. „Ma olen adopteeritud.”

      Minu roheline sõbrake seisis seal minuti, täpselt nagu kõik teisedki, kes on sellise faux pas’ga hakkama saanud – tardunult, hale naeratus näole veetud, kuni aju hammasrattad ragisevad, et kuidas end välja keerutada. Kui ma oleksin lähemale kummardunud, oleksin arvatavasti kuulnud kilinat ja kolinat ta oimusagarates.

      No see oli küll õel, märkis viisakas osa mu ajust.

      Aga no kuulge! Kui tüüp nimetab isa major Perryks, võiks ta teada, et isa läks erru kaheksa aastat tagasi. Kolooniate Kaitseväe sõdurid ei saa lapsi teha; see on osa nende võitlusvõimet tõstvatest geenimanipulatsioonidest, saate aru – ei mingeid juhuslikke lapsi. Seega kõige varem oleks ta saanud kedagi eostada pärast seda, kui ta sai errumineku järel uue, tavalise keha. Ja siis oleks tulnud see „üheksa kuud rasedust”. Võib-olla ma olin viieteistkümneselt oma ea kohta suhteliselt väikest kasvu, aga kindla peale ei näinud ma välja nagu seitsmene.

      Ausalt öeldes mulle paistab, et mul pole suuremat põhjust end sellistes olukordades halvasti tunda. Täiskasvanud mehed võiksid natukese elementaarse matemaatikaga hakkama saada.

      Aga noh, kaua sa ikka lased tal seal konksu otsas rabeleda. „Sa kutsusid isa major Perryks. Tundsid sa teda teenistuses?”

      „Tundsin,” ütles ta, ilmselgelt rõõmsana, et vestlus edasi kandub. „Sellest on muidugi juba aega möödas. Tea, kas ma ta äragi tunnen.”

      „Minu arvates näeb ta samasugune välja. Vast vähe teist värvi.”

      Ta mühatas selle peale. „Ilmselt küll. Rohelisena oleks tal siin raske sulanduda.”

      „Ma ei usu, et ta siia kunagi lõpuni sulanduks.” Taipasin samal hetkel, kui paljudel eri viisidel võib sellest valesti aru saada.

      Ja muidugi ei raisanud külaline aega just sellega alustamiseks. „Ta ei ole sulandunud?” Ta kummardus Babarit patsutama.

      „Ma ei mõelnud seda päris nii. Enamik Maalt tulnutest Huckleberryl on pärit Indiast või on siin sündinud Indiast tulnute lapsed. See lihtsalt on pisut teine kultuur kui see, milles ta üles kasvas.”

      „Saan aru,” noogutas roheline mees. „Ja ma olen kindel, et ta saab siinse rahvaga väga hästi läbi. Major Perry on selline. Olen kindel, et sellepärast ta teebki siin seda tööd, mida ta teeb.” Minu isa töötas ombudsmanina – see on keegi, kes aitab inimestel valitsuse bürokraatiast läbi närida. „Julgeksin öelda, et mind üsna huvitab, kuidas talle siin meeldib.”

      „Mida sa silmas pead?” küsisin.

      „Ma lihtsalt mõtlen, et kuidas ta naudib universumist pensionileminekut, ei muud.” Ta vaatas mulle otsa.

      Kusagil mu aju tagaosas käis mingi plõks. Taipasin järsku, et meie armas ja vaba vestlus on kuidagi muutunud mitte nii vabaks. Meie roheline sõber ei astunud siit niisama läbi.

      „Ma usun, et talle üsna meeldib siin,” poetasin ega lisanud rohkem midagi. „Mis siis?”

      „Lihtsalt uudishimust.” Ta patsutas jälle Babarit. Võitlesin tahtmisega koer ära kutsuda. „Mitte igaühel ei lähe sõjaväeelust tsiviilellu hüppamine ideaalselt.” Ta vaatas ringi. „See elu näeb siin ütlemata rahulik välja. Ikka küllaltki suur muutus.”

      „Ma usun, et talle üsna meeldib siin,” kordasin, rõhutades sõnu viisil, et kui roheline külaline pole viimane molkus, saab ta aru vihjest, et targem on teema rahule jätta.

      „Tore,” ütles ta. „Aga sina? Kuidas sulle siin meeldib.”

      Avasin vastamiseks suu ja panin selle siis sama kähku kinni. Sest, nojah. See oli küsimus.

      Kusagil inimkonna koloonias elamine kõlab ideena palju põnevamalt kui reaalsus. Inimesed, kes sellest midagi ei tea, kujutavad teinekord ette, et kolonistid liiguvad kogu aeg planeedilt planeedile. Et nad näiteks elavad ühel, töötavad teisel ja lähevad puhkust veetma kolmandale; see viimane võiks siis olla naudinguplaneet Kurordia. Kahjuks on reaalsus palju igavam. Enamik kolonistidest elavad kogu oma elu oma koduplaneedil ega saa sealt kunagi välja ülejäänud universumit uudistama.

      Ei ole võimatu planeedilt planeedile liikuda, kuid selleks peab olema põhjus. Tavaliselt näiteks, et sa oled kaubalaeva meeskonna liige ja vead tähtede vahel puuvilju ja vitstest punutud korve. Või oled saanud tööle Kolooniate Liidu juures ja alustanud tähtedevahelise bürokraadi hiilgavat karjääri. Või kui oled sportlane, toimuvad iga nelja aasta tagant Kolooniate olümpiamängud. Ja teinekord teeb mõni kuulus muusik või näitleja mööda planeete tuuri.

      Kuid enamasti sa sünnid ühel planeedil, elad seal, sured sellelsamal planeedil ja su vaim jääb sinnasamasse su järeltulijaid nöökima. Ma ei usu, et selles oleks tegelikult midagi halba – sest on ju nii, et enamik inimesi ei lähe igapäevast elu elades enamasti kunagi oma kodust kaugemale kui paar tosinat kilomeetrit, eks ole? Ja need, kes reisida tahavad, ei näe enamasti ka suuremat osa oma planeedist. Ja kui sa ei ole näinud oma planeedi vaatamisväärsusi, siis palju sa tegelikult saad kaevata selle üle, et pole näinud mõnda teist planeeti?

      Aga see kehtib sellisena huvitava planeedi puhul.

      Kui see lugu kunagi Huckleberryle tagasi jõuab: ma armastan Huckleberryt, tõesti väga armastan. Ja ma armastan Uus-Goad, linnakest, kus me elasime. Lapsele on talupoeglik põllumajanduskoloonia kõige lahedam koht üles kasvada. Taludes on elu, seal on kitsed ja kanad ja nisu ja sorgo ja saagikoristuse tähistamine ja talvised peod. Ei ole veel leidunud kaheksa- või üheksa-aastast last, kellele see kõik poleks kirjeldamatult lõbus. Aga siis saad sa teismeliseks ja mõtled, mida võiks oma eluga peale hakata, ja siis vaatad ringi, et mis võimalused sul seal on. Ja siis kõik need talud ja kitsed ja kanad ja kõik need inimesed, keda sa oled tundnud kogu elu ja neidsamu sa näedki kogu oma elu… siis hakkab tunduma, et seda on sutsuke vähevõitu täiusliku elukogemuse jaoks. See maailm on seesama. Selles asi ongi – sina oled muutunud.

      Ma tean – see natuke teismelise ängi ei tee mind kuidagi erinevaks mistahes teisest kolkateismelisest läbi kogu teadaoleva universumi ajaloo. Kuid kui isegi Missouris, provintsikeskuses, on umbes sama palju maagiat ja romantikat kui kompostihunnikus, pole ehk liialdus soovida midagi rohkemat?

      Ma ei ütle, et Missouris oleks midagi valesti (ka kompostil pole häda midagi ja tegelikult on seda ju väga vaja). Võib-olla oleks parem öelda seda niipidi, et need on sellised paigad, kuhu on hea tagasi tulla, kui sa oled saanud küllalt suurest linnast või suurest kurjast universumist. Oma emmest teadsin ma kindlalt, et ta armastab Huckleberryt. Aga enne siiatulekut oli ta erivägede sõdur. Ta ei räägi eriti palju sellest, mida ta nägi ja tegi, aga isiklikust kogemusest tean sellest СКАЧАТЬ