Ei jäta hüvasti. Борис Акунин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Kas sööme õhtust, vennad ja õed?”

      Ning kõik asusid õhtust sööma, igaüks oma. Gümnasist keeras lahti kotletileiva, tüdruk soolaga ülepuistatud leivakannika, madrus vitsutas vänget heeringat, Jaša Must pugis seal üleval midagi krõmpsuvat. Kõige põhjalikumalt ja külluslikumalt toitus eit. Ta tõi lagedale keedumunad, kümmekond kartulit ning varsti oli pool lauda muna- ja kartulikoori täis aetud.

      „Kas suure paastu ajal lihakraami vohmida pole siis patt?” küsis ta vaimulikult täis suuga – too maiustas hoolikalt viiludeks lõigatud vorstiga.

      „Rännu ajal on lubatud süüa ka seda, kui paastutoitu pole,” kostis baatjuška vastu, „kuid kui sa, mu tütar, kostitad juurviljadega, hoidun ma sea ihuga patustamast.”

      Moor üksnes ümahtas, aga Masa ohkas. Ka temal oli põues tükk sea ihu, poolenaelane pekikäntsakas, kuid sööki tuli jagada nii, et jätkuks Moskvani. Hee, ütelnuks keegi Masahiro Shibatale kauges Yokohama nooruses, et ta hakkab toituma ammu kärvanud sea rasvast, oleks ta oksele hakanud. Ent rännuteel on pekk kõige mugavam kraam. Palju seda rasva ei pugi, sest vastik on, aga jõudu annab ta küll. Tuleb ju veel kord või isegi kaks isandat verega toita.

      „Tuiskasime vist Ivaštšenkost läbi,” teatas spekulandimutt, vahtides aknatagusesse pilkasusse, kust ei paistnud ühtegi tulukest. „Kihutaks sama soojaga Bezentšukki, pärast seda enam ei röövita.”

      „Kes siis röövivad?” küsis madrus samuti pimedusse põrnitsedes.

      „Tont neid teab. Panevad palgi relssidele – ja ongi stopp, masin! No ja käivad vaguneid mööda, röövivad.”

      „Aga kui ei jää seisma? Kah mul asi – palk! Ratastega krõksti ja eest ära!”

      „Avavad veduri pihta tule. Hea, kui püssidest, aga võivad ka kuulipildujast,” ütles gümnasist närviliselt kössi tõmbudes. „Eelmisel nädalal tapeti sel kombel Sõzrani all masinist ja rong lendas kurvis rööbastelt maha. Paljud said surma või viga. Tuleb seisma jääda.”

      Papp tegi ristimärgi:

      „Elajad on täitsa metsikuks läinud. Inimelu maksab neil kopika.”

      Niisamuti oli kohalikust probleemist teadlik vaatleja-rännumees:

      „Need on siinsed talupojad. Soldanid on rindelt tagasi. Ma saan neist aru. Milleks selga küürutada, kui saab teedel rauaga röövida. Ilged metslased.” Ta kallutas end alla ja irvitas naistele näkku: „Esimese asjana tuulavad nad eitede ja tüdrukute seelikualused läbi. Teavad, kus te kallimat vara peidate.”

      Tüdruk ei ehmunud, purtsas:

      „Ei mina peida sääl muud kui seda va naiste värki.”

      Jaša mutsutas isukalt, gümnasist kõõritas naabrinna poole, madrus pistis hirnuma, aga vaat eit muutus murelikuks.

      Võttis jälle välja oma kalli nõelakompsu, keerutas pead, otsides peidukohta – välja mõtles. Pani lauale, pühkis kartulikoored peale.

      „Ärge siis reetke, kui, jumal hoidku, miskit juhtub.”

      „Õndsad on vaimult vaesed, neil pole miskit peita,” lausus baatjuška manitsevalt. „Ja seepärast ei kohku, kui hambad krigisevad, maa väriseb ja teedel koledused…”

      Ja kraaksuski häda välja.

      Äkitselt hakkasid raudhambad krigisema, maailm vappuma, vagun hüppas, latern jõnksatas ja kustus. Rong vähendas järsult pidurdades käiku. Selg ees sõitnud reisijad litsuti vastu seina. Need, kes olid istunud ja lamanud näoga sõidu suunas, lendasid oma kohtadelt. Masa kukkus rinnaga vastu lauda, madrus paiskus pagasiriiulilt alla, papp potsatas tüdrukule otsa.

      Pimedus täitus läbilõikava kisaga, naiste kriisetega, laste nutuga. Ent siis tardus rong paigale. Väljas kõmatas üksteise järel kaks lajatavat pauku. Ja siis jäi vagunites väga vaikseks.

      „Hopp-stopp, olemegi kohal,” kihistas Jaša Must närviliselt, alla hüpates. „Läheb andmiseks. Olen elus kõike näinud, kuid röövida end pole veel lasknud.”

* * *

      Kõige hämmastavam oli vahest vaikus. Vaguni vaheseina taga tahtis üks titt justkui nutma hakata, kuid jäi kohe vakka. Ka kupees vaikiti. Mahakukkunud naasid oma kohtadele, lai leht Jaša ronis samuti tagasi.

      Pimedas ei olnud midagi näha, midagi polnud kuulda. Nagu poleks vagunis hingelistki.

      Kuid siis kraapsati tikku ning süttis tuluke, valgustades morni ja pahurat pilusilmset füsiognoomiat.

      See oli jaapanlane, kes oli oma jubeda kaaslase diivanile tagasi tõstnud ja tõusnud läitma kustunud laternat.

      Kui läks valgeks, selgus, et reisijad olid küll vait, kuid vagusi ei istunud. Kõik käitusid kentsakalt.

      Gümnasist võttis sineli ära, keeras pahupidi ja pani uuesti selga. Väljast oli see paistnud üsna viisakas, kuid osutus olevat ilma voodrita ja muutus nüüd mingiks halliks räbalaks.

      Tüdruk oli kägaras, vedas käega mööda räpast põrandat ja kukkus siis sama peoga nägu nühkima.

      Madrus vihtus kiiresti ja hooga ristimärke teha, hoidis mütsi käes, liigutas huuli.

      Seevastu vaimulik, kellele palvetamine oleks justkui rohkem passinud, toppis hõbedast risti põue. Asemele tõmbas välja teise, sama suure, kuid rauast ning sättis selle rinna keskele.

      Jaša Must istus oma ülemisel lavatsil rätsepaistes ja toppis miskit ripendava laevooderduse taha.

      „Peidan punga ära,” tegi ta kavalalt silma, märganud jaapanlase pilku. „Hakkavad puistama – mina olen tühi.”

      Kõige veidramalt käitus moor. Ta tõmbas seeliku üles ja toppis roosa ihupesu sisse piraka vobla.

      See manipulatsioon intrigeeris Masad üle kõige.

      „Kodanik, miks te topite kuivatatud kala aluspükstesse?”

      „Kuulsite? Nad ronivad seeliku alla. Kui ei leia miskit, sõimavad näo täis või löövad maha. Aga siin on mingigi noos. Ehk jätavad rahule,” seletas moor seelikut kohendades. „Aga mida teie istute? Kas tõesti pole midagi peita?”

      Väljast kostis räme hääl. Möiratas, saates iga lauset ropu sõimuga:

      „Jää paigale, …! Istu vakka, …! Kes, …, kukub karjuma – löön hambad kurku. Kes rapsib, …, saab kuuli pähe!”

      Gümnasist ütles sosinal:

      „Pistan pea välja. Piilun.”

      Tõmbas ukse paokile, vaatas ettevaatlikult välja.

      „Noh! Mis seal on?” sikutas tüdruk minuti pärast teda hõlmast. „Mitu neid on?”

      „Üks,” teatas poiss tagasi istudes. „Kärbikuga. Võtab pudinaid – kellasid, sõrmuseid. Paneb kotti.”

      „Ainult üks?” küsis Masa huvitatult. „Ja antakse?”

      „Eks katsu mitte anda,” põmises madrus ülevalt. „Küllap on tammil teised ka, vankritega.”

      „Vaevalt.” СКАЧАТЬ