Ei jäta hüvasti. Борис Акунин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning avausest tuli nähtavale valge nägu – valgete juuste ja akuraatse musta vuntsiribaga. Nägu oli liikumatu, silmalaud kurvalt suletud.

      „Koolnu!” piiksatas tüdruk, tõmbudes kohkumusest istmel kössi. Papp lõi risti ette. Jaša Must ütles ropu sõna, aga eit pistis niimoodi kisama, et madrus ärkas üles ja tõstis pea, kuid ei saanud mõhkugi aru – ei ulatunud riiulilt nägema.

      „Ei ole koolnu, see on minu isand. Ta magab,” lausus jaapanlane rangelt, pühkides rätikuga oma veidra kaaslase laupa.

      Gümnasist lasi vaimustunult vilet:

      „Vaata aga vaata. Lausa lord Ruthven!”

* * *

      Kes see lord Ruthven on, Masa teadis. Kyūketsuki ühes vanas Inglise romaanis. Kyūketsuki on olend, kes elutseb hauataguses maa-ilmas. Päeval magab, öösel imeb inimverd.

      Poiss ei teadnud, kui lähedal tõele oli tema oletus. Isand tõepoolest magas. Ja oli täna tõepoolest söönud lõunaks inimverd.

      Professor Kiritševski retsepti järgi valmistatud toitelahuse viimane ports oli eile otsa saanud ning terves Samaras ei leidunud piiskagi põhilist koostisosa, tursaõli. Seetõttu toitis Masa isandat oma verega, segades sellesse natuke jahu.

      Kõige esimene professor, veel neetud Bakuu linnas, oli öelnud: „Haavatul on säilinud neelamisrefleks, mis tähendab, et kohe ta ei sure. Elab veel kuu või kaks. Kui seda saab eluks nimetada.” Nõnda öeldi neljateistkümnenda aasta juulis, nüüd aga oli kaheksateistkümnenda aasta märts ning isand elas ikka veel. Kui seda saab eluks nimetada.

      Kolju ülemine parempoolne osa oli kuuliga läbistatud. Isandat oli surmast päästnud vaid see, et revolver oli juhtunud olema väikese kaliibriga. Mõrtsukale oli selle relva kinkinud naine, kes oli isandat armastanud. Masa ei suutnud kuidagi mõista, mis see õieti oli: kas karma halastus või tema õel pilge. Ehk olnuks parem, kui too akunin oleks kasutanud oma tavalist neljakümne viiendat ja isand oleks surnud kohe, aga mitte vajunud musta auku, kust katsu teda nüüd välja tõmmata.

      „Siin on kõik hämmastav,” oli neurokirurg Kiritševski öelnud juba Moskva kliinikus, mitmeid kuid hiljem. „Härra Fandorin ei sure, kuid ei ela ka. Õnneks ei tea tänapäeva teadus aju ehitusest suurt midagi.”

      „Miks õnneks?” oli Masa toona küsinud.

      Ning sensei, tark mees, oli vastanud:

      „Sest kui puudub kindel teadmine, jääb üle vaid loota imele. Aju kohta teatakse, et see elab mingite omaenese seaduste järgi ja oskab funktsionaalseid kanaleid iseeneslikult dubleerida. Hävinute asemele võivad tekkida uued, ringiviivad. Patsient oli vist evinud fenomenaalset intellektuaalset ja motoorset aktiivsust? Sellised inimesed tulevad sagedamini koomast välja.” Tõsi küll, lootustandvate sõnade järel oli sensei veel lisanud: „Kuid isegi sellisel juhul muutub koomast ärganu niivõrd ränga trauma tulemusel tavaliselt idioodiks.”

      Pärast oli veel palju professoreid. Kõik nad rääkisid erinevat juttu. Mullu sügisel, kui revolutsiooni tõttu polnud ravimeid enam üldse saada, küsis Masa endalt: ehk aitab juba vaese keha, kus hinge pole enam jäänud, piinamisest? Üksainus sõrmede kokkupigistus, ja kõik lõpeb. Isand ise oleks kindlasti seda nõudnud, kui oleks suutnud rääkida. Ent teisest küljest, kui ta suudaks rääkida, siis milleks sõrmi kokku pigistada?

      Masa hingepiinade kõige kibedamal hetkel oli Kiri-sensei (niiviisi nimetas jaapanlane endamisi lühiduse mõttes professor Kiritševskit) rääkinud, et Volga-äärses linnas Samaras on keegi Hiina tervendaja härra Chang, kes saavutavat kõrvetamiste ja mingite kavalate nõelte sissetorkamise abil erakordseid tulemusi. Kolleeg sealsest sõjaväehospidalist oli professorile kirjutanud, et hiinlane olla toonud teadvusele haavatu, kellel olevat šrapnellikuuliga kolju läbi lastud juba Przemyśli all, viieteistkümnendal aastal. Kõik intellektuaalsed funktsioonid olla küll häiritud, kuid mees kõnnib ise, sööb, reageerib lihtsamatele käsklustele.

      Masa katsus ette kujutada isandat reageerimas lihtsatele käsklustele – ei õnnestunud. Too ei ole eluilmas kellegi käskudele allunud. Sellegipoolest hakkas jaapanlane teele asutama. Sinna rongid veel käisid ning jaama sõiduks võis isegi tellida sanitaridega tõldauto.

      Samaras veedetud viie kuuga lagunes riik uskumatu kiiruse ja mingi hullumeelse uljusega laiali, nagu oleks tuhat aastat oodanud vaid ettekäänet põrmuks pudenemiseks. Masale revolutsioon ei meeldinud – väga lihtsal põhjusel: sellistel aegadel muutus invaliidi pidamine algul raskeks ning hiljem täiesti võimatuks. Raha kaotas pöörase kiirusega oma väärtust, müügilt kadusid kõik kaubad ja toiduained, ravimitest rääkimata, korda ei olnud enam mitte milleski. Kõige tuskategevam oli see, et Chang-sensei seansid olid tulemuslikud. Lord Ruthven? Oleks poiss näinud isandat enne Samarat. Kiitsakas oli, kaame, Egiptuse muumia. Aga Hiina manatarga nõelte ja põlevate ravimtaimede mõjul läks ümaramaks, roosamaks – suisa Momotarō, virsikupoiss tuntud muinasjutust. Hakkas mõnikord huuli liigutama, otsekui vestleks kellegagi. Veel natuke ja oleks ehk ka üles ärganud. Kuid Chang-sensei ütles, et tema enam Venemaale ei jää, sest siin on kõik hulluks läinud. Ütles, et Hiinas käib samuti revolutsioon, kuid parem elada omade hullumeelsete seas kui võõraste keskel. Ning suundus Nanjingi. Ei hakka ju teda ometi vägisi kinni hoidma?

      „Seda nimetatakse koomaks,” selgitas jaapanlane reisikaaslastele. „Kreeka sõna. Tähendab sügav-sügavat und. Isand magab sügav-sügavat und juba neljandat aastat. Magas sõja maha, magas revolutsiooni maha.”

      „Õnneseen,” ohkas moor. „Ma oleks kah neljateistkümnendal magama kobinud, palunud: „Head inimesed, ajage üles, kui elu jälle rööpas on.” Kas oleks halb olnud? Kõik peksavad üksteist, tapavad, röövivad, aga see muudkui põõnab.”

      „Loll!” käratas Masa rumalale naisele. „Kui isand poleks neljateistkümnendal aastal sügav-sügavalt uinunud, ei oleks midagi sellist juhtunud – ei sõda ega revolutsiooni. Ta poleks lasknud.”

      Eit hakkas röögatuse peale silmi pilgutama, ja teisedki jäid vaikseks.

      „Vahetavad pilke. Arvavad, et olen atama nikastanud,” ütles Masa endale ja ohkas. Ta polnud emakeelt juba nii kaua kasutanud, et oli hakanud mõtlema vene keeles, kuid mõnikord suskas mõttes vahele jaapani sõnu, et nihon-go päris ära ei ununeks.

      „Pole viga. Vaat ärkab isand üles, siis vaatame,” lausus jaapanlane ähvardavalt, pöördudes mitte naabrite poole, vaid tühjusse.

      „Peab lootma õigeusuliste Jumala peale, palvetama,” soovitas vaimulik. „Rohkete õuduste ajal esineb ka rohkesti imesid. Nagu öeldakse: „Kes usinalt palvetab, see tervist vastu saab”.”

      „Palvetasin. Nii õigeusklike kui ka mitteõigeusklike Jumala poole, palusin igasuguseid jumalaid.”

      „Ju siis mitte õigesti. Ma ütlen teile seda kui professionaal,” elavnes papp. „Leevendust vaimult nõtradele ei tule paluda mitte otse Issandalt, vaid Jumalaema, kõigi kurbade trööstija kaudu. Kohe ma demonstreerin teile.”

      Keeras silmad tahmanud lae poole ja leelotas südamessetungivalt, pisaravärinaga:

      „Kõigepuhtam emake, kaitseja, kosta sõnake oma kõigearmulise Poja ees, et terveneks nõrgameelne… mis ta nimi on?”

      „Erast.”

      „Nõrgameelne Erast. Vaata teda ülevalt, anna talle meelemõistus tagasi.”

      „Aamen,” sõnas Masa ohates. СКАЧАТЬ