Ei jäta hüvasti. Борис Акунин

Чтение книги онлайн.

      Masa mõtles filosoofiliselt: ka hunt ronib lambalauta ja valib, millist lammast ära viia, aga teised seisavad vaguralt, ootavad ja isegi ei määgi. Tõepoolest, see on iga inimese enda otsustada, kes ta selles elus on: lammas, hunt või inimene.

      „A-a-a…” karjatas spekulant äkitsi tasakesi, otsekui ebalevalt. Laksas käega vastu lauda ja pistis röökima juba valjusti, täiest kõrist: „A-a-a-a!!! Kadunud! Nõelad on kadunud! Karauul! Varastatud!”

      Nähtavasti oli kartulikoorte kuhi järsu pidurduse peale laiali pudenenud ja kotikest selle all polnud.

      Eit räntsatas neljakäpuli, kobas kätega laua all.

      „Pole! Issake, pole! Ma olen kadunud! Vahetasin kogu vara nõelte vastu! Peegliga kapi, kaks sulekotti, viis puuda tuhleid, kuldsõrmuse, õmblusmasina! Võtsin veel vaderilt tuhat rubla! Nüüd on minul lõpp! Uuuu!”

      Pistis ulguma.

      „Ai-jaa-ai,” tundis baatjuška kaasa. „Eriti pahasti kukkus teie vaderiga välja. Kui ta teenib ülemusena, siis on tal järelikult võimalusi. Poleks pidanud talle liiga tegema. Ainult üht soovitan, õde issandas. Peab palvetama.”

      Aga Must irvitas:

      „Osavalt tehtud. Aplodeerin. Kes teist nii kaval on? Mina olin ju üleval, pole riiulilt alla kukkunud.”

      „Valetad, kabajantsik!” hüüdis talle madrus. „Sina hüppasid ka alla. Küsiks nüüd, misjaoks?”

      „Oi, emake, oi, häda!” kiunus mutt all muudkui põrandal sahmides. „Kasvõi ära mine enam koju tagasi!”

      Uks paiskus mürtsuga lahti.

      „Kes siin lõugab?! Öeldi ju: ei lärma! Kõik jäävad paigale!”

      Ukseavas seisis, valgustatud petrooleumi punakast helgist, pimeduse raamistuses hirmus mees. Ta kandis sõdurisinelit jalinnamehe karusnahkset kookmütsi, näha, et just nüüdsama kelleltki äravõetut. Nägu oli tal habetunud, mügarlik, silmad sõgedad, käes kärbitud raua ja kabaga kolmeliinine. Röövli õlal rippus riidest kott.

      „Hei, sina, põrandal! Istu ja jää vait!”

      Eit räntsatas istmele. Ta jätkas nutmist, kuid hääletult. Pisarad voolasid ojadena.

      „Kupeerahvas,” sõnas röövel rahulolevalt. „Järelikult on, mida võtta. Kas annate ise või teen veenmiseks mõne tahedaks? Mis sul on?” alustas ta gümnasistist.

      „See,” näitas too albumikest. „Margid. Loodan toidu vastu vahetada. Isa tapeti sõjas ära. Me jäime emaga kahekesi. Nälgime. Kuid te võtke, seltsimees. Head margid. On isegi Madagaskarit.”

      Röövel ainult vandus. Kiskus albumi käest, lajatas sellega poisile pähe, viskas põrandale.

      „Sul?” kummardas ta tüdruku kohale.

      „Onuke, ma olen Kalinovkast,” tõstis too kriimus näo. „Kümme versta Bezentšukist. Sepp Saveli tütar. Teate ehk sellist?”

      „Olen kuulnud. Aga miks sa nii räämane oled?”

      Rahunenud hoobilt maha, välgutas tüdruk hambaid.

      „Mõtsin, et äkki keski võõrad, tegin pläsu mustaks. Võtavad veel vägisi. Aga mis neist omadest karta.”

      Kurjale mehele ei meeldinud, et teda ei pea kartma. Ta viskas kärbiku õlale, tulistas lakke. Ülevalt pudises puru. Tüdruk pistis kriiskama. Ka vagunis tõsteti kisa.

      „Pane kõik väärtuslik siia kotti! Noh! Pärast otsin igaühe läbi. Kui leian miskit, tapan ära!”

      Ja lõgistas lukku.

      Siit edasi läks rööv nagu õlitatult. Esimesena kallutas end alla madrus, loovutas kella. Pisukese kõhkluse järel tõmbas papp välja hõberisti. Isegi Jaša, kõõritades püssi poole, vandus kurja ja tõmbas sõrmest kaks sõrmust.

      „Ja sina, kana?” tõstis habemik käe, et lüüa ulguvat eite.

      Too kiskus seelikusaba üles, virutas vobla lauale.

      „Säh, võta viimane, mis on, et see sulle kurku kinni jääks! Ei ole mul enam midagi, rööviti ilma sinutagi paljaks…”

      Kukkus näoli lauale, lasi õlgadel vappuda.

      Jäi ainult jaapanlane. Algul silmitses ta bandiiti huviga, kuid varsti hakkas igavlema ja isegi haigutas.

      „Mida head sul on, pilusilm? Tean teiesuguseid. Otsiks väheke, leiaks kuldagi.”

      „Ikka,” noogutas Masa ja haigutas jälle. Talle kippus uni peale. „On kuldmündid.”

      Röövel imestas. Suunas temale kärbiku.

      „Anna siia! Kuhu peitsid?”

      „Vaat siia,” Masa patsutas oma rinnale. Seal olid siidkotikeses viimased kaheksa tšervoonetsit. „Võta ise, ümarsilm.”

      Ta polnud veel otsustanud, kas murda ebaviisakal narazumono´l, kui too käe sirutab, ranne või ainult välja väänata.

      Kuid narazumono üllatas teda – tulistas kohe, viivitamatult, sihtides otsaette. Nähtavasti on raudteeröövlitel inimelu tõesti vaid kopikat väärt.

      Kuuli eest põikas Masa mõistagi kõrvale. Viskas, end veel sirgu ajamata, käe ette, rapsas relva ära, pani jala taha ning paha inimene prantsatas põlvili. Kuna kuul oli vihisenud isandale väga lähedal, pöördus Masa vaatama – ja kangestus.

      Erast Petrovitš istus ikka sama liikumatult, kuid ülilähedalt möödunud kuul oli jätnud meelekohta pika põletushaava.

      Masal läks raevust silme ees mustaks.

      „Bukkorosu zoooo!!!1” röögatas ta, visates kärbiku eemale.

      Haaras isanda rahulikku und häirinud närukaelal kõrist kinni. Teise, rusikasse surutud käe tõstis löögiks üles, kavatsedes purustada alatul akutō´l tema näruse ninaselja.

      Vaikne, krigisev hääl lausus pahaselt:

      „Sonnani sakebu na.”2

      Uskumata oma kõrvu, pöördus Masa vaatama.

      Isanda silmad olid paokil.

      „Damare. Atama ga itai,”3 ütles Erast Petrovitš silmi kissitades.

      Esmane ja kõige tähtsam kohustus inimese elus on tänumeel. See on peamine.

      Seetõttu tõstis Masa kõigepealt röövli püsti, pistis tšervoonetsikotikese talle pihku ja kummardas.

      „Aitäh sulle, hea karma saadik… Kuhu nüüd? Aga su püss?”

      Viimased sõnad said öeldud juba plagama pistnud röövli seljale.

      Olgu СКАЧАТЬ