Ei jäta hüvasti. Борис Акунин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Eit hakkas kuulekalt vaiksemalt nutma.

      „Kurat, kui ere valgus,” kaebas isand, ehkki valgus oli päris tuhm. „Ma ei näe midagi, pimestab. Kuid ma kuulen, et naine nutab.”

      Ta kõneles kähedalt, nagu oleks kõri roostes. Masa puudutas sõrmedega ettevaatlikult kuulijälge. Tühiasi, isegi villi ei tule. Äkki pärast kõiki Chang-sensei seansse oligi puudu ainult see üks viimane kõrvetus?

      „Ma tahan teada, miks naine nutab,” sõnas isand vaikselt, kuid kindlalt.

      „Kas see on ainus, mida te teada tahate?” küsis jaapanlane ettevaatlikult, meenutades professor Kiri hoiatust intellektuaalsete funktsioonide häirumise kohta.

      Fandorin pilgutas silmi, raputas kergelt pead.

      „Ei. Mul on palju küsimusi. Kõik on kuidagi… imelik. Kuid esmalt tuleb daami aidata. Teda tabas vististi õnnetus.”

      „Mu elu on läbi,” ütles eit valjusti ja kõlatult, tõstes järsku pea. „Ma tõmban end oksa. Ausõna, tõmban oksa.”

      „Erast Petrovitš Fandorin,” tutvustas isand end talle. „Palun vabandust, et istun. Miskipärast ei suuda üles tõusta. Ja näen teid ähmaselt… Mis teiega juhtus, armuline proua?”

      „Või proua!” ümahtas madrus ülevalt. „Prouad on koos härradega nüüd kõik jalga lasknud. Kes jõudis…”

      Masa näitas vaikides rusikat ja mühakas jäi vait. Jumal tänatud, isand vist ei kuulnud neid sõnu, muidu oleksid tal tekkinud küsimused, millele oli praegu veel vara vastata.

      „Mind varastati paljaks,” kurtis moor uuele inimesele. „Keegi nendest juudastest siin.” Näitas käega enda ümber.

      Öös pistis miski puhkima, vagun õõtsatas, hakkas liikuma.

      „Me oleme rongis. Kupees,” nentis isand ja saputas end jälle. „Kuid kupees ei ole ju nii palju inimesi.”

      Ta hakkas lugema, rääkides iseendaga:

      „Meie kaks. Paljaks varastatud daam. Tõmmu preili. Kaks meesterahvast miskipärast pagasiriiulitel. Vaimulik. Ja…” Puuris pilgu vastasnurka, kus filatelist ajas parajasti selga taas teisipidi pööratud sinelit. „… Ja välja heidetud gümnasist.”

      „Kust te võtate, et välja heidetud?” imestas too.

      „Teil on nööpaugud nööpideta ja vormimüts vapita.”

      „Peast segi. Kes siis nüüd kotkastega käib?” sosistas nooruk. Masa näitas ka temale rusikat.

      „Isand, te ei kokuta enam,” ütles ta köhatades. Erutus nööris kõri ja pigistas südant.

      „Seda sellepärast, et ma magan. Unes ei kokuta ma kunagi,” seletas Fandorin. „Aga pole tähtis. Daame tuleb aidata ka unes. Armuline proua, mis teilt ära varastati?”

      „Nõelad! Peaaegu terve nael nõelu! Kotikeses! Uu-uu!”

      Riiulilt kummardus madrus:

      „Poleks pidanud uhkustama. Ulu nüüd.”

      „Nõelad. Pagasi asemel madrus,” sõnas Erast Petrovitš imestuseta. „Milline jamps.” Ning pöördus kannatlikult eide poole, pidades arvatavasti tedagi unenäoliseks nägemuseks. „Ma näen sageli unes mingeid jaburaid kuritegusid, mida pean tingimata lahendama. Ja ma lahendan need alati. Te ju lõpetate nii valjusti nutmise, kui nõelad välja ilmuvad? Millised need olid, kas rauast?”

      „Millised siis veel,” ütles moor ininal. „Kullast või?”

      „Ei tea. Unes juhtub mida iganes. Kas keegi on kupeest väljas käinud?”

      „Ä-ä…” Spekulant võpatas. „Teil on õigus, seltsimees! Nad kõik tuleb läbi otsida! Las teie asiaat kompab kõik läbi!”

      „Seltsimees?” Isand vaatas Masa poole, otsekui oodates temaltki mingisugust fantaasialikku vempu. Masa vaatas samuti isandat suurisilmi. Ning järsku näpistas ennast tugevasti paksust põsest: ehmus, et äkki hoopis tema magab ja Fandorini ülesärkamine üksnes viirastub talle.

      Erast Petrovitš noogutas iseendale, justkui nõustudes alluma veidra unenäo reeglitele.

      „Ei hakka me kedagi läbi otsima. Meil pole selleks volitusi kohtuinstantsilt. Pealegi on kohalviibijate seas preili. Kuid loodan, et distantsilt kontrollimise osas ei ole kellelgi vastuväiteid?”

      „Mille osas?” küsis madrus kahtlustavalt.

      Jaša ütles:

      „Mina ei luba end miskit moodi puistata. Mandaati pole – tutkit siis.”

      Masa tõusis püsti, vaatas ühele ja teisele tähelepanelikult otsa. Rohkem vastuväiteid polnud.

      „Kõik on nõus, isand.”

      „Suurepärane. Loodan, et mu ferroatraktor on sul kaasas?”

      „Loomulikult. See on mul alati kaasas,” vastas Masa kõhklematult, kuid muutus üpris murelikuks. Tal polnud aimugi, mis asi see ferro… traktor on, kuid vaimselt heitliku inimese lootust ei tohtinud ju õõnestada.

      „Mis see ferroatraktor on?” küsis gümnasist.

      „Väga tugev magnet. Seda läheb juurdluses tarvis, kui on vaja leida kuriteopaigalt mingeid väikseid metallesemeid, näiteks padrunikestasid. Mu assistent tõmbab nüüd ferroatraktoriga üle kõikide siinolijate riiete, keha puudutamata. Kui keegi on peitnud enda ligi 400 grammi raudnõelu, siis hakkavad need helisema. Masa, näita, kuidas see töötab. Alusta minust, et keegi ei tunneks end riivatuna.”

      Pilk, mille isand suunas jaapanlasele, oli mõnevõrra hägune, kuid kindel. Masa mõtles väheke ja tõi põuest pidulikult lagedale kahe tikutoosi suuruse kangi, mis oli hoolikalt riidetüki sisse keeratud. Tõstis üles, näitas kõigile. Hakkas käega Fandorini ümber vedama. Järsku käsi võpatas justkui iseenesest ja kleepus laialilükatud katte alt paistva jaki rinnatasku külge. Jaapanlane võttis sealt välja metallist kammi, millega taastas iga päeva Fandorini seitlit.

      „Nüüd sina.”

      Masal liibus kang kõigepealt rinnale – jaapanlane tõmbas välja ja näitas kõigile, kuid kõigepealt vaimulikule rinnaristi, selgitades:

      „Ma olen ristitud Massailiks.”

      Seejärel suundus tundlik seade alla, saapa poole. Selgus, et saapasääres on nuga. Masa ajas sellega hommikuti isandal habet, aga ükskord, hiljuti, andis seda öisel tänaval maitsta rumalale röövlile.

      „Teadus,” sõnas baatjuška lugupidavalt. „Noh, aga katsuge mind ka.”

      „Oi, mis see on?” hüüatas äkitsi gümnasist. „Siin, vaadake.”

      Ta kükitas maha, sukeldudes varju – lambi valgus ei ulatanud nii kaugele alla.

      „Mida te kinga taga peidate? Lükake jalg eest,” ütles gümnasist tüdrukule ja ajas end sirgu. Tal oli käes nõelakotike.

      „Minu! Minu oma!” СКАЧАТЬ