Ohete laht. Kaitsjate triloogia 2. raamat. Нора Робертс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mida mina kuulsin, oli tornaado.“ Kuigi ta jälgis Annikat, jätkas Riley söömist. „Olen mõnes tornaados olnud ja Sawyeri moodi reisimine tundub mulle just selliselt. Aga sina kuulsid laulmist ja ohkamist.“

      „Ainult hetkeks. See oli nii ilus. See…“ Annika surus käe südamele ja sirutas selle siis välja. „See tegi mu südame suureks. Seal oli tuul ja värvid ja valgus. See oli väga vaimustav. Siis need laulud, lihtsalt sõnadega muusika, mida ma ei saanud täiesti kuulda. Ja ohked, aga mitte kurvad ohked – või mitte kõik kurvad. Armsad, kuid mõningase kurbusega. Koos rõõmuga veidi kurbust. On see õige?“

      „Merineitsi kõrvad, võibolla?“ arutles Riley. „Veetäht, merineitsi. Huvitav.“ Ta võttis veel ühe suutäie pastat ja naeratas. „Meil läheb tarvis veel üht paati. Ma tegelen sellega.“

      Hiljem, kui maja oli vaikne ja kõik ta sõbrad magasid, astus Annika välja oma uue toa terrassile. Meri tõmbas teda – ta oli sealt, sellest. Ta soovis, et võiks lennata alla selle juurde, soovis, et saaks ujuda mere südames kasvõi veidi aega.

      Kuid meri peab ootama.

      Tal olid jalad ja ta hindas neid, kuigi nüüd, kui ta oli teistele rääkinud, kes ta on – tal polnud valikut –, oli tema aeg nendega tiksuv kell.

      Seega saatis ta oma soovi kuusirbi poole mere kohal, et ta võiks laulda ja ohata Sawyeri südames ajal, mis talle oli jäänud. Ta soovis, et Sawyer tunneks, mida tema tundis, kasvõi üheksainsaks päevaks.

      Kohustus tuli esimesena ja ta ei põikleks sellest kunagi kõrvale. Aga ta võis loota oma südames, et täidab oma kohustuse, täidab oma päranduseks saadud ülesande.

      Ja tunda armastust enne seda, kui pöördub igaveseks tagasi merre.

      TEINE PEATÜKK

      Hommikul ärkas Annika varakult. Ta valis ühe oma ilusatest kleitidest, mis keerles ümber säärte – armas meenutus, et tal on sääred –, ja ruttas otse alla kööki.

      Ta tahtis kohvi teha. Ta oli Korfu villas õppinud seda tegema ja talle meeldis teha asju, mida teisedki tavalised inimesed. Aga selles uues majas oli teistsugune aparaat ja tal kulus tükk aega, et välja nuputada, kuidas seda kasutada.

      Talle meeldis ka asjade väljanuputamine.

      Täna tahtis ta lauale tõelisi lilli, seega läks ta välja ja jalutas aia poole. Ja nägi basseini. Helesinine vesi esimeste mahedate päikesekiirte all.

      Meri oli hommikuseks ujumiseks liiga kaugel, mõtles ta, aga see. Noh, see oli siinsamas. Puud piirasid aeda, moodustades nagu rohelise müüri. Igatahes ei mõistnud ta inimeste sekeldamist kehade ümber. Need olid niisama loomulikud kui juuksed ja silmad, kui sõrmed ja varbad ja mitte keegi ei näinud vaeva nende peitmisega.

      Pealegi igatses ta vett ja ta ei näinud mingit põhjust tagasi oma tuppa minna, et leida ujumiskostüüm. Selle asemel tõmbas ta kleidi seljast, viskas selle toolile ja sukeldus vette.

      Vesi embas teda õrnalt kui ema, magusalt kui armsam. Ta riivas põhja, mererohelised silmad avatud ja naudingust säravad. Rõõmsalt ujus ta basseini pikkuse, seejärel jälle tagasi, lükkas end siis põhjast lahti ning laskis jalgadel odana õhku ja päikesesse tõusta.

      Ja lõigata sabana jälle alla vette.

      Sawyer, kohvitass käes, jäi basseini lähedale seisma nagu post.

      Ta oli välja tulnud, et vaadata, kes on üleval ja kohvi sooviks. Ta oli teadnud, et see on Annika, samal silmapilgul, kui tema sääred olid üles ja veest välja kerkinud – pikad, tuhmkuldsed ja täiuslikud.

      Siis oli ümber nende säärte hakanud keerlema värv, vilkudes, välgatades nagu väärtuslikud kallikivid, mis muutusid sädelevaks vedelikuks, enne kui neist oli saanud merineitsi saba.

      See võttis tal hinge kinni. Teadmine, et Annika on merineitsi, ja tema muundumise nägemine oli kaks erinevat asja. Ja see võttis tal lihtsalt hinge kinni. Veel enne, kui ta selle jälle tagasi sai, lendas Annika üles, pikad mustad juuksed voogamas, käsivarred välja sirutatud, saba sätendamas, nägu särav ja kaunis.

      Annika kaardus keset õhku – ja Jeesus, ta ei kandnud midagi peale saba – ning libises tagurpidi jälle vette.

      Sawyeri keha reageeris ja sellest polnud abi, kui ta endale meenutas, et ta on mees ja millisel mehel läheb kõvaks, vaadates võrratut alasti merineitsit. Ta püüdis Annikast mõtelda kui õest, aga see ei viinud kuhugi. Parem oli teda kindlalt tiimikaaslaseks nimetada.

      Eelkõige pidi ta Annika peatama seda hämmastavat saba ringi vihistamast. Neil olid siin naabrid.

      Annika tuli jälle naerdes üles ja viskus selili hõljuma. Sawyer andis endale käsu mitte tema rindu vaadata – liiga hilja –, kuid tal õnnestus pilk ta näole nihutada. Annika silmad olid suletud ja vaikne naeratus näol, kui ta vees hõljus, ainsaks liigutuseks sabauime kerge sähvak.

      „Annika.“

      Naise silmad avanesid ja ta naeratas tema poole. „Sawyer, tere hommikust. Tahad koos minuga ujuma tulla?“

      Oh, jah. Oh sa poiss, jah.

      Ei saaks, ei tohiks, ei tuleks.

      „Ah, mitte praegu. Ja sa ei tohi, ah, tead isegi, olla siin väljas sabaga. Ilma jalgadeta. Ja alasti. Keegi võib sind märgata.“

      „Siin on puud ja veel on nii vara.“

      „Puude kohal on aknad – kui keegi juhtub just õigele poole õigel ajal välja vaatama.“

      „Oh.“ Kerge ohkega langetas Annika oma saba vette. Ja nüüd nägi Sawyer jalgu kergelt liikumas. „Ma ei kavatsenud, kuid see tundus nii hea, et ma unustasin.“

      „Pole viga, ainult ära… Ei, ära tule välja.“

      Tegelikult tundis Sawyer paanikat, kui Annika madalama otsa poole liugles ja püsti tõusis. See keha – nõtke ja täiuslik ja… märg. Vesi sätendas tema nahal, teemandid kullatolmul.

      Annika oli lausa tappev.

      „Ma… ma toon sulle käterätiku. Ära tule välja ilma ühegi… Lihtsalt oota.“

      Ta ruttas sisse tagasi. Kohv ei teinud suurt midagi kurgule, mis oli muutunud purukuivaks selle peale, kuidas Annika juuksed kleepusid neile tõeliselt, tõeliselt ilusatele rindadele.

      Ta proovis tuhandest kolmekaupa tagasi loendada ja pidi ikkagi võtma minuti, et end kohendada – ikkagi ainult inimene –, haarates köögi kõrvalt varuderuumist basseinirätiku.

      Kui ta jälle välja läks, oli Annika jäänud kuulekalt ootama.

      „Sa pead…“ Sawyer tegi õhus sõrmega ringi. „Ringi keerama. Seejärel kleit.“

      Ta ei näinud midagi peale kleidi, mis tähendas, et Annika ei kandnud kleidi all midagi. Ja ka sellele polnud tark mõtelda.

      Ta põrnitses sidrunipuid, hoides käterätikut basseini kohal.

      „Miks naised katavad alati oma ülemise poole kinni ja mehed seda alati ei tee?“

      „Sest meil ei ole… ja teil on.“

СКАЧАТЬ