Ohete laht. Kaitsjate triloogia 2. raamat. Нора Робертс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eelkõige Sawyer, keda ta oli armastanud juba enne, kui mees teadis isegi tema olemasolust.

      „Kas sa unistad, Sawyer?“

      „Mis?“ Hajameelselt vaatas Sawyer tagasi tema poole, kui oli leidnud sõela. „Muidugi. Muidugi, peaaegu igaüks unistab.“

      „Kas sa unistad ajast, kui oleme oma kohustuse täitnud, kui meil on kõik kolm tähte käes? Kui saatusetähed on Nerezza eest kaitstud. Kui ei tule enam võitlemist.“

      „Raske on nii kaugele näha, kui oleme alles selle keskel. Kuid jah, ma mõtlen sellest.“

      „Mida sa soovid kõige rohkem, kui see on tehtud?“

      „Ma ei tea. See on nii kaua olnud osa mu elust – otsing, kui mitte lahing.“

      Ent Sawyer peatus oma töös, pidades aru. Annika mõtles, et see – tähelepanu pööramine – oli samuti tugevus.

      „Ma arvan, võibolla piisaks meile kuuele, teades, et oleme teinud kõik, mida pidime tegema, kui istume soojal rannal, vaatame üles ja näeme neid. Näeme kolme tähte seal, kus nad on määratud olema. Teades, et meie tegime seda. See on päris suur unistus.“

      „Mitte rikkus ega pikk elu?“ Annika pilk libises tema poole. „Või mõni naine?“

      „Kui ma saaksin hõõruda lampi, oleksin loll seda kõike mitte võttes.“ Sawyer vakatas hetkeks, lükkas sõrmed läbi oma sassis heledate juuste. „Kuid sõbrad, kes võitlesid koos minuga, see soe rand? See sobiks väga hästi. Lisa veel külm õlu ja see kõlab täiuslikult.“

      Annika tahtis jälle rääkima hakata, aga Doyle tuli tagasi.

      Kuigi pikk mees ja hästi lihaseline, liikus ta kergelt.

      „Meil ei ole õues treenimisruumi, nagu oli Kreekas, aga meil on sidrunisalu, mida saame kasutada, ja rohkem privaatsust, kui ma arvestasin. Kuigi Bran saaks niikuinii privaatsust lisada. Siin on aed – väiksem kui too seal villas. Ning terrassil potid ürtide ja tomatitega. Väljas on suur söögilaud ja see on pealt viinamarjalehtlaga kaetud. Varjuline, aga probleemiks võivad olla mesilased. Meil on bassein.“

      „Jah?“

      „Jälle väiksem kui Korful. See on otse siseõue kõrval, mis tõenäoliselt ongi põhjus, miks nad istutasid puud krundi mõlemasse külge. Nad tahtsid privaatsust. Hoolid sa, milline magamistuba?“

      „Ei. Vali ise.“

      „Ma valin. Tahan oma varustuse ära panna.“

      Kui ta väljus, tuli sisse Riley.

      „Te loete mu mõtteid.“ Ta tuli sinna ja võttis Annika piha ümbert kinni. „Mul on nälg. Mida me sööme?“

      „Sawyer teeb pastat ning mina tomateid ja juustu õli ja ürtidega. Kavatseme süüa, juua ja pinget maha võtta.“

      „Mina olen selle poolt.“

      „Su sõbra sõber on köögi hästi varustanud,“ ütles Sawyer Rileyle.

      „Jah, me oleme talle võlgu. Õlut või veini?“ Et aidata endal otsustada, võttis ta lonksu Sawyeri pudelist, rüüpas Annika klaasist. „Raske valik. Toiduks on pasta, seega ma võtan veini. Bran ja Sasha jõudsid minust peremehe magamistoa puhul ette, kuid nad on seal kahekesi, seega on see õiglane.“

      „Doyle ja mina magame siin all. Kaks tuba ja omaette vannituba. See sobib hästi.“

      „Tore. Annika, sa saad oma valiku teha selle hulgast, mis üleval alles on jäänud. Sasha ja Bran kasutavad ülejäänud tuba Sasha ateljeeks ja maagiatööks. Ka üleval on terrassid. Me ei saa siit randa kõndida, kuid võime sõita funikulööriga.“

      „Mis on funikulöör?“ küsis Annika.

      „See on nagu rong, kuid õhus. Maksad ja saad sõita alla linna või rannale lähemale või…“

      „Ma tahan sellega sõita! Kas me võime homme sõitma minna?“

      „Võibolla. Alla Anacapri poodidesse on ränk kõndimine ja tagasi matkamine tuleb järsk. Saada alla Capri linna tähendab bussi või taksot või tõsist matkamist. Autosid Anacapril ei ole. Kui vajame autot, leian meile selle ja me pargime Capril, kuid enamasti liigume jalgsi või ühistranspordiga. Teen väljas kiire turvakontrolli.“

      „Doyle just äsja tegi.“ Sawyer libistas spagetid keeva vette.

      Riley kõhkles ja vaatas ukse poole. Siis kehitas õlgu. „Mul ei ole mõtet tema jälgedes käia.“

      „Meil on bassein,“ teatas Annika.

      „Jah, ma sain aru. Ja võibolla ma proovin seda, enne kui magama lähen. Laud on väljas, eks ole? Miks me ei võiks väljas süüa?“

      „Ma olen poolt. Valmistab meid ette.“

      Riley valas endale veel veini ja kergitas Sawyeri poole klaasi. „Ma olen tervenisti selle poolt.“ Ta võttis veel ühe klaasi, kui Sasha koos Braniga sisse tuli. „Vein – see paneb su põskedesse veidi värvi.“

      „Võtan hea meelega veidi veini. Ja toit! Sawyer, Annika, te olete parimad.“

      „Itaalia õlu? Ma olen selle üle õnnelik.“ Bran avas külmkapi ja võttis endale õlle. „Doyle?“

      „Meie surematu paneb oma varustust paika.“ Sawyer segas pastat, kui sealt tõusis aurupilv. „Me võtame need kaks magamistuba siin all.“

      „See jätab sulle valiku üleval, Annika.“

      „Riley ütles, et te vajate tuba sinu maalimiseks ja Brani maagiaks. Teie peaksite valiku tegema. Ma olen ka selle üle õnnelik, mis üle jääb.“

      „Kui sa tõesti pahaks ei pane, võiksime võtta toa meie magamistoa vastas. See on kahest ülejäänust väiksem, aga piisavalt suur meie vajadusteks. Ja sinu tuba oleks vaatega merele. Sa eelistad kindlasti ärgata ja magada koos merega.“

      Liigutatud Annika läks Sasha juurde, et teda kallistada. „Aitäh sulle.“

      „Ma olen sinu vastas,“ ütles talle Riley. „Ma armastan merevaadet sama palju kui mu vastasnaaber – või merineitsi –, aga keegi peab vaatama ka üle sidrunisalu.“

      „Ja valvama tagatiiba,“ lisas Bran.

      „Seda ka. Me sööme väljas. Niipea kui ma taldrikud leian.“

      Ta leidis need, niisama värvilised kui sohvapadjad. Sasha abiks lauda katma, läksid nad välja, samal ajal kui Annika lisas oma roale püüdlikult ürte.

      „On see õige? Kas ma tegin nii, nagu pidin?“

      Sawyer vaatas tema kandikut. „Näeb välja täiuslik. Ma vajan ainult paari minutit, et ülejäänu kokku panna.“

      „Kuid me vajame küünlaid! Ja lilli.“ Annika sööstis välja jahtima seda, mida ta pidas vajalikuks korralikult kaetud laua jaoks.

      Sawyer proovis pastat ja keeras põleti kinni. „On Sashaga kõik korras?“

      „Ilmselt СКАЧАТЬ