Ohete laht. Kaitsjate triloogia 2. raamat. Нора Робертс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lahku.“ Mõõk tupes, tumedad juuksed ümber karmi ilusa näo sassis, noogutas Doyle nõustuvalt. „Käime selle koha läbi, veendume, et see on puhas ja turvatud.“

      „Siin all peaks olema kaks magamistuba, veel neli üleval ja veel üks ühine ruum. See ei ole suur ja uhke nagu too villa ning meil ei ole kogu seda õueala.“

      „Ega Apollot,“ pistis Annika vahele.

      „Jah.“ Riley naeratas. „Ma hakkan seda koera igatsema. Kuid siin on ruumi ja see on hea asukohaga. Ma võtan ülemise korruse.“

      „Sa tahad lihtsalt esimesena magamistuba valida.“

      Riley naeris Sasha poole ja kortsutas siis kulmu. „Sobib sulle, Sash? Sa oled kahvatu.“

      „Ainult peavalu. Tavaline peavalu,“ ütles Sasha, kui kõik silmad tema poole pöördusid. „Ma ei püüa nende nägemustega enam võidelda. See on lihtsalt olnud väga pikk päev.“

      „Tõepoolest on.“ Bran tõmbas ta vastu oma külge ja sosistas talle midagi kõrva, mis pani Sasha naeratama ja noogutama. „Ka meie võtame ülemise korruse,“ teatas ta ja kadus koos Sashaga.

      „Oh, sohitegemine! Ei ole aus kasutada maagiat!“ Riley sööstis trepi poole ja sealt üles.

      „Kolm üleval, seega on kolmel jäänud valida. Ma heidaksin parema meelega siin all koikusse,“ lausus Doyle ringi vaadates, „välisuksele lähemal.“

      „Sina ja mina jääme siis alla,“ otsustas Sawyer Annika pettumuseks. „Lähemal köögile ja lähemal toidule. Vaatame, mis meil siin on.“

      Kaks magamistuba seisid kõrvuti. Mitte nii suured kui need, mis nad Korfule maha olid jätnud, kuid mõnusate voodite ja ilusate vaadetega akendest.

      „Sobib,“ teatas Doyle.

      „Sobib,“ nõustus Sawyer, avades veel ühe ukse dušinurgaga vannituppa.

      See uks libises seinas sisse ja välja, rõõmustades Annikat nii, et ta pidi seda paar korda sisse tõukama ja välja tõmbama, enne kui Sawyer tal käest haaras ja ta eemale tõmbas.

      Nad leidsid veel ühe ruumi, mida Sawyer nimetas baariks, suur teler seinal (Annika armastas televisiooni) ja põrandal suur laud, kus värvilised pallid seisid kolmnurgana rohelisel kattel.

      Annika silitas käega üle katte. „See ei ole rohi.“

      „Vilt,“ ütles talle Sawyer. „See on piljardilaud – üks mäng. Kas sa mängid?“ küsis ta Doyle’ilt.

      „Milline mees, kes on elanud paar sajandit, ei ole piljardit mänginud?“

      „Ma olen elanud ainult paar aastakümmet, aga ka mina olen omajagu mänginud. Me peame millalgi ühe mängu tegema.“

      Seal oli puuderdamisruum – kuigi mitte keegi ei puuderdanud seal midagi, nagu Annika oli näinud – ning seejärel köök ja sööginurk. Annika teadis otsekohe, et Sawyer oli rahul.

      Sawyer kõndis selle läbi. Pikk sale keha, mis liikus, nagu ei ruttaks see kunagi, mõtles Annika. Tema sõrmed tahtsid tõmmata läbi kõigi nende tumekuldsete juuste, mida päike oli triibutanud, reisist sakris ja tuulest sassis. Ja silmad, hallid nagu meri esimeses hõbedases koiduvalguses, tekitasid temas soovi ohata.

      „Itaallased saavad aru toiduvalmistamisest ja söömisest. See on suurepärane.“

      Annika teadis nüüd midagi toiduvalmistamisest, ta oli isegi õppinud mõnd rooga tegema, seega tundis ta ära suure pliidi selle paljude põletite ja praeahjudega küpsetamiseks ja röstimiseks. Kesksel köögisaarekesel oli eraldi kraanikauss, mis teda võlus, ja veel üks kraanikauss, suurem, asus akna all.

      Sawyer avas kasti, mis hoidis asju külmas – külmkapp, meenus Annikale. „Juba täis varutud. Rileyl ei jää ükski trikk tegemata. Õlut?“

      „Oh, kindlasti,“ vastas Doyle.

      „Anni?“

      „Mulle ei meeldi õlu eriti. On seal midagi muud?“

      „Karastusjoogid, puuviljamahl. Ja oota.“ Ta osutas üles restile, mis hoidis pudeleid. „Vein.“

      „Mulle meeldib vein.“

      „Siis seda sa ka saad.“ Ta valis ühe pudeli, ulatas õlle Doyle’ile, võttis veel ühe endale ja läks siis ühe ukse juurde. „Sahver, samuti täis varutud. Me oleme asja kallal.“

      Ta avas sahtleid, kuni leidis tööriista, millega veinipudelit avada. Korgitser – nii naljakas sõna.

      „Teiste kohta ma ei tea, aga mina olen näljane. Nii paljude nii kaugele tõstmine teeb kere heledaks.“

      „Ma võiksin küll süüa,“ otsustas Doyle.

      „Eks ma viskan midagi kokku. Rileyl oli õigus, Sasha näeb välja kahvatu. Me sööme, joome, võtame pinget maha.“

      „Hakka siis pihta. Ma lähen välja kontrollima.“ Mõõk seljal ikka veel tupes, läks Doyle veel ühest laiast klaasuksest välja.

      „Ma võin aidata sul süüa teha.“

      „Kas sa ei taha üles magamistuppa minna?“

      „Mulle meeldib aidata süüa teha.“ Eelkõige sinuga, mõtles Annika.

      „Hea küll, teeme midagi lihtsat. Kiire pasta koos või ja ürtidega. Ja meil on… jah, meil on tomateid, mozzarella’t.“ Ta tõmbas juustu külmkapist välja, ulatas Annikale tomati köögiletil seisvast kausist. „Sa ikka mäletad, kuidas neid viilutada?“

      „Jah, ma oskan väga hästi viilutada.“

      „Viiluta need ära ning otsi siis taldrik või kandik või vaagen.“ Ta ajas käed laiali, et vaagna suurust näidata.

      Sawyeril olid tugevad käed, aga ta oli nendega õrn. Annika mõtles, et õrnus oli omalaadne tugevus.

      „Sa laotad viilud laiali ja puistad tomatile juustu peale,“ jätkas Sawyer, nii et Annika teaks, millele tähelepanu pöörata. „Nende peale piserdad seda oliiviõli.“ Ta asetas õlinõu köögiletile.

      „Piserdamine on nagu vihm, kuid ainult natukene.“

      „Said õigesti aru. Seejärel võtad selle.“ Ta läks aknalaua juurde, kus seisid mõned potid, ja murdis lehtedega varre. „See on basiilik.“

      „Ma mäletan. See lisab maitset.“

      „Jah. Haki seda veidi, puista üle kõige, jahvata peale ka veidi pipart ja ongi kogu moos.“

      „See on moos?“

      „See on valmis,“ seletas Sawyer.

      „Ma teen selle sinu eest moosiks.“

      Annika palmitses oma vööni ulatuvad mustad juuksed rõõmsalt seljale patsi. Ta asus tööle, samal ajal kui Sawyer pani veekastruli pliidile, valas talle veini, jõi oma õlut.

      Annikale meeldisid need vaiksed ajad koos Sawyeriga ja СКАЧАТЬ