Ohete laht. Kaitsjate triloogia 2. raamat. Нора Робертс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Tal on palju raskem tuletähte leida sealt, kuhu sa oled selle peitnud.“

      „Mis ütleb mulle, et ta tuleb järgmise järele karmimalt.“ Doyle tõstis oma õllepudeli ja jõi tühjaks. „Tema asemel? Ma otsustaksin, et olin oma vaenlast esimeses ringis alahinnanud. Tema uhkus juhib ta sellele järeldusele. Ta tuleb karmimalt, verisemalt.“

      „Ja võibolla kavalamalt,“ lisas Bran. „Suur osa sellest, mida ta tegi, oli raev ja vägivald. Mida tahes see meile maksma läks, talle läks see rohkem maksma. Kui ta on tark, võib ta kaaluda rohkem strateegiat kui jõudu. Me peame selleks valmistuma.“

      „Me peame sööma.“ Sawyer kallas pasta kaussi, segas või ja ürtidega, mille ta ette oli valmistanud. „Ja me peame magama.“

      „Sul on õigus. Ja me peame tähistama ükskõik kui põgusalt fakti, et oleme väljaspool ohtu, terved ja koos.“

      „Ja valmis otsima järgmist tähte.“

      Bran noogutas Doyle’ile. „Järgmist. Veest või jääst, me ei tea, veel mitte. Ent saatus saatis meid siia, kus hindamatu Riley on jälle kindlustanud meile katuse ja voodid, toidu. Homme on piisavalt varsti, et välja töötada meie enda strateegiad, eks ole?“

      „Peab olema, sest toit on valmis. Palun haara see kandik. Ja vein. Ja mulle kuluks ära veel üks õlu.“

      Sawyer astus välja sidrunilõhnalisse öösse, kus kuusirp heitis mahedat sinist valgust üle maa ja mere.

      Annika nagu Annika ikka oli salvrättidest kujundanud lillekimbu ja korjanud küünlad majast kokku.

      „Ma ei suutnud leida…“ Kui sõna talle meelde ei tulnud, matkis ta tiku tõmbamist.

      „Tikke,“ lõpetas Sawyer tema asemel.

      „Ma hoolitsen selle eest.“ Bran plõksutas lihtsalt sõrmi ning teeküünlad ja kõrged küünlad süttisid.

      Annika plaksutas naerdes käsi. Seejärel tormas Brani kallistama.

      „Ma kallistasin Sashat ja Rileyt. Me oleme kõik koos selles uues kohas.“ Ta pöördus, et põimida käsivarred ümber Doyle’i, meelitades temalt välja naeratuse. „Meil on hea söök ja head sõbrad.“

      Viimaks pöördus ta Sawyeri poole ja embas teda, hellitades end sellega, et hingas sisse lõhna, mis oli iseloomulik ainult Sawyerile. „Nerezzal ei ole sõpru ja ta ei saa seda, mis on meil.“

      „Ta ei tahagi seda, mis on meil.“

      Sasha vaarus korraks ja ajas end siis sirgu. Tema silmad olid sügavad ja tumedad ning nägid rohkemat kui meri ja kuusirp.

      „Tal ei ole mingit soovi sõprade või armastuse või kiindumuse järele. Ta on valed ja ahnus ja ambitsioonikus, kogu pimedus. Ta on pimedus. Nüüd ta raevutseb ja tunneb valu. Kuid varsti hakkab ta otsima ja sepitsema ja tuleb. Tal on janu ja ta januneb verd. Meie verd, sest miski muu ei saa seda janu kustutada. Ta tuleb, ükskõik kuidas me varjame oma maailma. Tema klaaskera leiab meid. Ja ta leiab veel ühe, kes liitub temaga selles jahis. Ahnus seob, ahnus seob. Jumalanna võtab mehe, mees võtab jumalanna verega pitseeritud lepingus. Sellel saarel, neis vetes, neis lauludes, neis ohetes tulevad uued lahingud. Veri voolab, valu lööb. Ja reetmine tuleb koos naeratustega.

      Sellel saarel, neis vetes, neis lauludes, neis ohetes ootab täht, sinine ja puhas, loodud süütute ja vaprate jaoks. Need ei ole pisarad, mis moodustavad veetähe, vaid pisarad, mis valatakse, enne kui see leitakse.“

      Ta vaarus jälle, valge kui kummitus. Bran püüdis ta kinni ja hoidis enda vastas. „Lihtsalt hinga, fáidh.“

      „Ma ei võidelnud sellega. Ma vannun, et ei püüdnud seda blokeerida. Ma lihtsalt… Kõik tundus veidi viltu olevat.“

      „See tõstmine. Ma ei ole kunagi varem koos selgeltnägijaga reisinud, mitte midagi taolist kui seekord,“ märkis Sawyer.

      „Raputas ajud segi?“

      Sawyer heitis Rileyle kõõrdpilgu. „Mitte just täpselt, kuid võibolla pidi nägemus, tead, järele jõudma. Vett tahad? Ma toon sulle vett.“

      „Ei, ei, minuga on kõik korras. Parem.“ Sasha hingas välja. „Tõepoolest parem. Tundus, et ma ei saanud oma tasakaalu päris tagasi. Nüüd saan. Seega, võibolla jah, võibolla oli see sellest tõstmisest. Ja jumal hoidku, see on olnud alles päev, on ju? Ma tahan lihtsalt istuda.“

      „Ja süüa.“ Liikudes kiiresti, täitis Annika taldriku pastaga, tõstis peale tomatit ja mozzarella’t. „Sa pead sööma.“

      „Ma söön. Meie kõik sööme. See tuli nii kiiresti. Jah, tundus, nagu see jõuaks järele ja lööks otse minusse. Ja suurem osa sellest on jõhker. Tunne selle kõige sees. Tema raev ja vajadus meid hävitada. Nüüd mitte ainult haavata või tappa. Hävitada.“

      „Sa ütlesid, et ta on leidnud kellegi,“ meenutas Riley talle. „Ühe mehe.“

      „Jah, kuid ma ei tea, kas see tähendab meest või lihtsalt inimolendit. Aga ta leiab kellegi ja see isik ühendab oma jõu tema omaga.“

      „Pärast jumalaga võitlemist?“ Doyle kuhjas oma taldrikule toitu. „Mul ei ole mingit probleemi surelikuga hakkama saada.“

      „Väidab mees, kes ei saa surra,“ märkis Riley. „Inimesed on kavalad, ettevaatlikud ja ohtlikud. Kui Nerezza sõlmib ühega neist tehingu, siis sellepärast, et too mees – või naine – on talle kasulik. Ära mine upsakaks.“

      Sawyer ulatas kausi Annikale. „Noh, nüüd me teame, millist tähte me Capril ja selle ümbruses otsime. Veetähte. Võime selle maha võtta nimekirjast, mida me pidime välja nuputama.“

      „See on sinine ja ilus. Ebamaiselt sinine. Ma ei tea, kas ma suudan värviga tabada selle toone. Tuletäht, see välkus ja põles. Ja see…“ Sasha sulges hetkeks silmad. „See kumas ja näis… värelevat. Vesi? Võibolla sellepärast.“

      Kui ta oli keeranud spagetid oma kahvli ümber ja maitsnud, sulges Sasha jälle silmad. „Oh, see on maitsev, Sawyer. See on täpselt õige. Ma võtan hommikuse vahetuse.“

      „Ei, mina võtan selle. Sul on hommik vaba.“

      „Ma võin jälle aidata.“

      „Ja näed.“ Ta viipas Annika poole. „Mul on mu tippabikokk, teovalmis ja võimekas.“

      „Ma tegin selle.“ Annika hammustas ettevaatlikult tüki salatist. „Ja see on hea.“

      „Pagana hea,“ lõi Riley kaasa ja võttis teise portsjoni. „Ma võtan homme arvutiotsingu ette. Võibolla on totrus oletada, et veetäht on vees, aga esimene oli – või selle all. Ma tean siin mõningaid koopaid, vees ja maal. Püüan rohkemat teada saada.“

      „Sa rääkisid nii maast kui merest,“ osutas Bran. „Lauludest ja ohetest.“

      „Nagu siis, kui me lendasime.“

      „Mis?“

      „Mitte lendamine,“ ütles Annika Sawyerile. „See, mis tundub nagu lendamine või nagu minu arvates tunduks lendamine. Reisimine. Laulud ja ohked, kui sa meid siia tõid.“

      „Millised СКАЧАТЬ