Abielusõrmus lubaduse katteks. Сьюзен Мэллери
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Abielusõrmus lubaduse katteks - Сьюзен Мэллери страница 6
Название: Abielusõrmus lubaduse katteks
Автор: Сьюзен Мэллери
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949846443
isbn:
Naine võttis sinepipudeli ja raputas sortsukese ülemise saia peale. „Ma olen oma eluga ummikusse jõudnud. Ma pean paljude asjade üle mõtisklema ja mõned tähtsad otsused vastu võtma. Kuna ma ei suuda ühelegi neist keskenduda, otsustasin ära sõita. Ma veedan jõulud igal aastal Janeti juures, kuid ei tahtnud juba kaks nädalat enne seda neil maanduda ja nende pereelu häirida. Ma ei teadnud, mida teha või kuhu minna.“
„Alati jääb ju põhjapoolus,“ vastas Dylan.
Naine naeratas mehele nukralt. Ta huuled olid Margarita joomisest veel veidi tuimad. „Seda küll, kuid ma kardan, et olen põhjapoolusele põgenemiseks natuke liiga vana juba. Pealegi pole mulle pingviinid kunagi meeldinud. Ma kardan neid.“
„Ma olen üsna kindel, et pingviinid elavad lõunapoolusel,“ lausus mees.
„Jääkarud siis.“ Molly tõstis hamburgeri üles, kuid asetas siis tagasi taldrikule. „Nagu ma juba ütlesin, ei teadnud ma, kuhu minna, kuid olin kindel, et midagi ikka välja mõtlen, ja hakkasin pakkima. Sahtlitest asju otsides leidsin selle sõrmuse. Sellest see mõte tuligi ja siin ma nüüd olen.“
Ausalt öeldes hakkas ta juba natuke kahetsema, et oli nii impulsiivselt käitunud. Mis tal küll arus oli? Ilmselt ei mõelnud ta üldse. „Ma tunnistasin juba, et see oli hullumeelne tegu. Tavaliselt ma nii impulsiivne pole, seega ei oska ma seda kuidagi selgitada. Tõenäoliselt poleks ma pidanud tulemagi. Anna andeks, Dylan. Unusta, et ma üldse midagi ütlesin. Sul on kindlasti palju tööd nagu kõigil pühadehooajal.“
Molly lükkas söögi endast eemale ja mõtles, kuidas ta saaks sellises olukorras väärikalt lahkuda. Seda enam, et söögikohta tulid nad Dylani klantsima löödud kallihinnalise autoga. Ja isegi kui tagasitee pikk poleks olnud, polnud tal aimugi, kus mehe kontor asus.
Dylan võttis ühe friikartuli ja hakkas seda sööma. „Ma pole veel ära öelnud.“
Naise silmad läksid üllatusest pärani. „Sa ei saa ju seda ometi tõsiselt kaaluda.“
„Saan ikka.“ Mees muigas kavalalt.
See naeratus oli väga erinev sellest, millega Dylan teda kontoris vastu võttis. Siis oli see meeldiv ja sõbralik, kuid pigem ebaisikuline. Praegune naeratus aga oli ainuüksi talle suunatud ja nõretas Dylani mehelikust sarmist, tõotades vaid pahandusi. Molly tundis, kuidas ta keha pealaest varvasteni kuumaks läks. Ta oli veendunud, et laua alla vaadates näeks ta jalatsitest pahvakutena tossu välja tulemas.
„Sa ikka mõistad, et kui sa seda tõsiselt teha mõtled, oled ka sina hull,“ lausus naine.
„See poleks esimene kord.“ Dylan võttis hamburgerist ampsu ja hakkas seda närima. Molly käskis endal mitte jõllitada, kuid ta ei suutnud mehelt kuidagi pilku pöörata. Osa kurbusest ja hirmust oli kadunud. Talle piisab sellestki, et mees teda kohe pikalt ei saatnud. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, talle jääb mälestus sellest lühikesest koosveedetud ajast ja kui elu läheb liiga karmiks, toob selle meenutamine ta näole naeratuse tagasi.
Päikesevalgus imbus läbi maalitud aknaklaasi einelasse. Üks päikesekiir valgustas Dylani nägu nagu valgus võtteplatsil. Mees on peaosalise mängimiseks piisavalt nägus, mõtles Molly, tundes rõõmu, et kuigi Dylan oli küpsemaks muutunud, nägi ta endiselt fantastiliselt hea välja. Tõeliselt meeldiv tunne oli veeta mõned tunnid nii kena mehe seltsis. Hetkel ei omanud tähtsust, et nad juba füüsiliselt ei sobinud kokku, ega see, et tema välimus polnud ligilähedanegi niisugusele, mis mehele meeldis. Asi polnud praegu selles, nagu ta ihkaks meest nii, nagu neljateistkümneselt oli sisse võetud kõigest, mis Dylanit puudutas.
Esteetiliselt oli mees Molly arvates ligitõmbav. Tumedad lühikesed juuksed, mis ei ulatunud isegi särgikraeni. Aastaid tagasi olid need õlgadeni. Mollyle meeldiski see konservatiivsem stiil rohkem. Silmad oli samasugused, nagu ta mäletas, kuigi silmanurgas võis juba märgata peenikesi kortse. Huuled olid peenikesed ja lõuajoon kenasti välja joonistunud. Kuldkõrvarõngas oli kadunud. Mees oli ka natuke kogukam. Triiksärgi all mänglevad lihased andsid tunnistust, et Dylan on väga heas vormis. Ta oli endiselt kõige imelisem mees, keda Molly oli eales kohanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.