Название: Abielusõrmus lubaduse katteks
Автор: Сьюзен Мэллери
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949846443
isbn:
Jättes sõrmuse sõrme, läks Molly tagasi pakkima. Ta voltis parasjagu üht mõistlikku pikkade varrukatega pluusi, kui telefon helises. Ta teadis juba enne kõnele vastamist, kes helistab.
„Minuga on kõik hästi,“ lausus ta telefonitoru võttes ja seda õla vastu surudes.
„Ma oleksin võinud olla mõni müügiinimene,“ lausus Janet. „Siis oleksid sa üsna totra mulje jätnud.“
„Ei, telefonihelinal oli kohe kindlasti Janeti kõla. Ma teadsin, et sina helistad.“ Ta viskas T-särgi kohvrisse ja vajus põrandale. „Tõsiselt, minuga on kõik korras.“
Janet ohkas. Seda heli kuulis kindlasti kogu osariik. Janet elas abikaasa Thomasega Põhja-Californias, San Francisco lähedal Mill Valleys. „Ma ei usu sind, Molly. Ja ma olen sinu pärast mures. Sa ütled küll, et sinuga on kõik korras, aga ma muretsen ikkagi. Ma olen su õde ja armastan sind.“
Molly tõmbas põlved vastu lõuga. „Ma hindan seda väga ja armastan sind samuti. Ma poleks seda ilma sinuta üle elanud. Aga sa pead mind uskuma, kui ütlen, et mul läheb hästi.“ See oli pisikene hädavale, seega mitte midagi tõeliselt paha.
„Mul oli plaanis nädalaks sinu juurde tulla, kuni… tead küll.“
Molly mõtles sellele, kuidas Janet tema väikeses korteris oleks ja teda muudkui poputaks. Tegelikult oli sellel mõttel jumet. Lastena ei saanud nad eriti hästi läbi – hiljem jõudsid nad arusaamisele, et sellist õhkkonda oli nende ema õhutanud. Aga kui Janet abiellus ja mujale kolis, avastasid nad, et neil on arvatust palju rohkem ühist, nii et viimase kümne aastaga olid nad väga lähedaseks saanud.
„See kõlab ahvatlevalt,“ vastas Molly. „Aga sul on kolm last ja nad ei andestaks mulle kunagi, kui neilt ema rööviksin, eriti veel pühade ajal. Ja tõele au andes hakkaksid sa Thomase järele kohutavalt igatsema. Kolmandaks päevaks oleksid sa juba üks suur vinguv õnnetusehunnik. Sa hakkaksid mulle närvidele käima.“
Molly ütles seda naljatleval toonil osalt seetõttu, et see oli tõsi, kuid osalt ka seetõttu, kuna ta kartis, et nad veedaksid kogu nädala koos nuttes. Kaastundest enam vajas ta praegu mõtete mujale juhtimist.
„Pealegi,“ lisas ta, „sõidan ma ära.“
„Selles suhtes on sul õigus, et tüdrukud mind igatsema hakkavad ja milliseks ma Thomasest eemal olles muutun. Ärasõitmine on hea mõte. Tule meie juurde. Meil oleks sind väga hea meel näha. Me igatsesime tänupühade ajal su järele.“
„Ma tahaksin küll,“ vastas Molly aeglaselt. Ja kuidas veel tahaks. Õde ja õemees poputaksid teda ja õelapsed aitaksid tal juhtunut unustada. Perekond mõjuks kosutavalt. Aga… „Ma vajan hetkel täiesti teistsugust keskkonda. Ma pole veel otsustanud, kuhu lähen, aga annan sulle kohe teada, kui sinna jõuan.“
„Ma ei teagi, kas peaksin sind veenma siia tulema või laskma sul teha, mida tahad.“
„Väiksena said sa mind piisavalt kamandada, nüüd lase mul omamoodi tegutseda. Pealegi olen ma su pulma-aastapäevaks ja jõuludeks niikuinii platsis nagu igal aastal. Enne seda tahaksin ma paariks nädalaks kuskil lihtsalt aja maha võtta.“
Janet ohkas uuesti. „Olgu siis nii. Ma olen kindel, et langetad enda jaoks õige otsuse. Ma olen lihtsalt natuke endast väljas, sest soovin, et saaksin midagi su heaks teha.“
„Ma tean, mida sa tunned.“ Molly lükkas lahtise juuksesalgu kõrva taha. Kätt alla lastes märkas ta sõrmes olevat sõrmust. „Janet, kas sa mäletad Dylan Blacki?“
Ta õde puhkes naerma. „See oli küll hea teema muutmine. Loomulikult mäletan. Ta on paha poiss minu minevikust. Tõmmu, ohtlik ja täiesti vale mees mulle. Jumal tänatud, et Thomas välja ilmus ja mind mu enda käest päästis. Ma pole Dylanile juba aastaid mõelnud. Miks sa küsid?“
„Ma leidsin kohvrit pakkides sõrmuse, mille ta mulle kunagi andis. Selle abielusõrmuse, mille ta sinule ostis. Mul on see ikka veel alles ja seda nähes mõtlesin tema peale.“
„Las ma mõtlen. Ta oli kooli kokkutulekul, mis toimus kümme aastat pärast lõpetamist, aga see oli peaaegu viis aastat tagasi. Ta omab Riverside’is eritellimusel tehtavate mootorrataste disainifirmat. Ma nime enam ei mäleta, aga selles oli sõna „Black“. Kõlakate järgi läheb ta ettevõttel väga hästi.“
„Huvitav,“ vastas Molly ja vahetas teemat. Nad jätkasid mõned minutid vestlust ja kõne lõpus lubas Molly veel kord tõsiselt kaaluda varianti, et sõidab ikkagi Janeti ja tema pere juurde põhja. Aga kui ta otsustab siiski teisiti, annab ta neile vähemalt teada, kuhu ta läheb.
Pool tundi pärast kõne lõppu olid Mollyl asjad pakitud. Ta viis kohvri elutuppa ja jäi seda diivanil istudes põrnitsema. Mis edasi? Kuhu ta läheb? Ta soovis nädalaks-paariks oma elust põgeneda, olla kohas, kus saaks juhtunu unustada ja üritada välja mõelda, mida ta oma eluga peale hakkab.
Laevakruiis? Rongiga New Yorki? Võib-olla peaks ta Acapulcosse minema ja järgmise nädala purjutades veetma? Samas muutis juba üks Margarita kokteil teda ogaraks ja kaks niitsid ta terveks õhtuks jalust maha, nii et pikemalt purjus olemine oli praktiliselt välistatud. Tal oli plaani vaja.
Molly pilk rändas sõrmusele. Ta liigutas kätt, et näha sõrmust valguse käes säramas. Kuigi sellest oli juba palju aastaid möödas, mäletas ta endiselt elevust, mida ta tundis sel hetkel, kui Dylan talle sõrmuse andis. Kuigi mehel polnud mingeid romantilisi kavatsusi. Sellega tahtis ta Mollyle lihtsalt näidata, et ei ole oma lubadust unustanud. Et ühel päeval, kui Molly on suureks kasvanud, lähevad nad koos seiklema. Tundus, nagu see kõik oleks eelmises elus juhtunud.
Sõrmust silmitsedes turgatas talle pähe üks mõte, mis tundus küll natuke tobe. Ta peaks ikka täitsa sõge olema, et seda ellu viia. Pealegi oli sellest juba aastaid möödas. Mees ei pruugi teda enam mäletadagi.
Ta tõusis diivanilt üles. „See oleks algus,“ lausus ta endale sosinal. „Koht, kuhu hommikul minna.“ Ja tal oli midagi sellist hetkel väga vaja. Mis edasi saab, polnudki hetkel tähtis.
Ta teeb selle sõgeda asja teoks ja läheb kõigepealt Dylan Blackile külla. Siis vaatab, kuhu sealt edasi liikuda. See annaks ta teekonnale mingigi alguspunkti. Võib-olla liigubki ta pärast seda põhjapoole õe juurde. Sel polnudki tähtsust. Tema ainuke soov oli põgeneda ja juhtunu lõplikult unustada.
DYLAN Black viskas telefonitoru hargile ja jäi seda põrnitsema.
Tema assistent Evie kergitas imestunult tumedaid kulme.
„Kontoritehnika lõhkumine ei ole minu arvates kuigi produktiivne tegevus, aga mida mina ka tean, olen vaid palgatud tööjõud.“
Dylan naaldus toolil tahapoole. „Ma tean, mida sa tunned.“ Ta vaatas naisele otsa. „Nad teevad sellest tehingust loobumise väga raskeks. Ma ei suuda otsustada, kas seda vastu võttes liiguksin oma eluga edasi või müüksin hoopis hinge kuradile.“
„Kui nemad esindavad kuradit, siis tema hinnad on küll kõvasti tõusnud. Enamik inimestest müüks oma hinge palju vähema eest kui pakutud miljonid.“
Dylan pidi sellega nõustuma. Samas kehtestasidki paljud inimesed oma hingele liiga madala hinna. Dylan polnud rumal. Ta teadis väga hästi, miks nad teda nii hirmsasti keelitasid – nad tahtsid saada endale seda, mida Dylan omas. Nende jaoks oleks see igal juhul kasumlik СКАЧАТЬ