Abielusõrmus lubaduse katteks. Сьюзен Мэллери

Чтение книги онлайн.

      Evie sulges enda järel ukse.

      Dylan keeras end tooliga, kuni sai aknast välja vaadata. Sealt avanes vaade California krobelisele ja metsikule kõrbele, kus asus tema firma ühekorruseline hoone. Kriitikud arvasid, et ta tegi sellega tohutu suure vea, et rajas oma eritellimusel tehtavate mootorrataste disainifirma Black Lightning1 mingile Riverside’i tühermaale. Kuid sealne maatükk oli odav, seal oli sobivat tööjõudu ja Dylan tahtis enda ümber palju avarust. Suvel läks seal küll põrgukuumaks ja Los Angelese lennujaam oli pea kahetunnise tee kaugusel, kuid see oli väike hind iseseisvuse eest. Ta pühendas end täielikult ettevõttele ja tõestas vähem kui viie aastaga kriitikutele, et nood olid tema suhtes eksinud. Nüüd peeti teda selle tööstusharu visionääriks – võluriks, kelle järgi seati trende. Miks kaalus ta siis oma firma müümist?

      Ta teadis sellele vastust väga hästi ja see polnud kuidagi seotud ei võlukunsti ega kuradiga. Ta oli nõus oma firma müümist kaaluma, kuna talle pakutud tehing oli loobumiseks lihtsalt liiga hea. Peale asjaolu, et talle pakuti selle eest meeletult suurt rahasummat, lubati talle ka töökohta uues firmas. Lõpuks ometi oleks tal piisavalt vahendeid talle huvi pakkuvate uurimistööde tegemiseks. Ja ta võiks luua hingelähedasi disainikavandeid. Ta võiks tegelda kõigi nende projektidega, mida on pidanud pidevalt tagaplaanile lükkama. Temast oleks ju rumal sellisest võimalusest loobuda.

      Kui vaid poleks ühte tõsiasja. Koos raha ja pakutud töökohaga saaks ta endale ka ülemuse, kellele peaks alluma. Dylan tundis end piisavalt, teadmaks, et sellest võiks probleem kujuneda. Küsimus seisnes selles, kui suur probleem ja kas ta suudaks tehingust tulenevate tagajärgedega elada? Ta saaks küll ressursse juurde, kuid kaotaks kontrolli Black Lightningi üle. Ta jurist oli juba nädalaid tal sellega turjal. Pealegi võis selline võimalus tekkida vaid kord elus.

      Kuid sisetunne ütles talle, et ta ei tohi kiirustada ja peab asja korralikult läbi mõtlema. Pealegi oli just tema see, kes oli kõik need aastad kahekümnetunniseid tööpäevi teinud. Need innovaatilised disainikavandid olid tema välja mõeldud. Tema tutvustas oma mootorrattaid võidusõiduringkondades ja andis neid mõnikord sõitjatele, et saaks uusi süsteeme kõige raskemates tingimustes katsetada. Ta andis endast kõik sellele firmale. Kuidas saaks ta seda nüüd maha müüa? See oleks sama, nagu müüks maha ühe oma käe või jala.

      Kas raha või põhimõtted. Igivana dilemma. Selle üle on filosoofid juba aegade algusest saati arutlenud. Kumb siis peale jääb?

      Ta pidi endale tunnistama, et tal oleks seda otsust palju kergem teha, kui ta nii küüniline poleks. Aastaid tagasi, kui ta oli alles unistaja, oleks teda solvanud ainuüksi vihje sellele, et teda on võimalik ära osta. Kui ta tollane jurist oleks kas või maininud firma ülesostmist, oleks ta mehele ust näidanud ja ta sellise jultumuse eest ka vallandanud. Millal elu nii keeruliseks oli muutunud?

      „Käigu see asi kuradile,“ pomises ta endamisi, sest ta ei pidanud otsust kohe langetama. Pakkumise teinud firma andis talle esialgse kohtumise kokkuleppimiseks aega 23. detsembrini. Kui Dylan pole jõuludeks pakkumist vastu võtnud, tühistavad nad selle. Seega ta ootab, kuni midagi muutub, kuni ta teab, kumma kasuks otsustada. Kuniks see juhtub, on tal hunnik aruandeid läbi vaadata.

      Ta pööras end tagasi arvuti poole ja hakkas klaviatuuril klahve toksima. Ta oli just kvartaliaruandesse süvenenud, kui kuulis sisetelefonis Evie häält.

      „Sulle on külaline,“ teatas naine. „Molly Anderson. Tal ei ole aega kokku lepitud, Dylan, aga ta ütleb, et tundsid teda aastaid tagasi.“

      Hetk läks aega, enne kui ta mälust selle nime üles leidis. Väike Molly, Janeti noorem õde. Muidugi ta mäletas seda heledate lokkis juuste ja suurte silmadega tüdrukut. Too oli armas plika. Ta mäletas, et Molly oli temasse armunud. Tavaliselt pidas ta sellist värki tüütuks, kuid Molly puhul oli ta meelitatud olnud. Võib-olla sellepärast, et tüdruku puhul oli selge, mida ta mehelt ootas. Teda oli kerge lugeda ja üldiselt oli tal hea süda. Neil päevil oli vähe inimesi, kelle kohta oleks ta sama saanud öelda.

      „Juhata ta sisse,“ vastas Dylan.

      Mees tõusis püsti ja kõndis üle toa. Selleks ajaks kui Evie tema kabinetiust avas, seisis ta juba selle juures, et Mollyt tervitada. Ta oli juba käe tervituseks välja sirutanud ja sõbraliku naeratuse näole mananud. Kuid see naine, kes sisse astus, ei meenutanud teismelist, keda Dylan mäletas.

      Naine oli endiselt lühikesekasvuline, ilmselt natuke üle meeter kuuekümne. Tema lokkis juuksed olid pikemad ja palmikusse punutud. Kerge meik rõhutas suuri pähkelpruune silmi. Ta mäletas, et Mollyl oli noorena vistrikuline näonahk, kuid ajapikku oli see kadunud ja nüüd kattis naise palgeid puhas särav jume. Naine naeratas säravalt ja tema kõnnakust õhkus enesekindlust. Pikkade käistega pluus ja teksased tõid esile naise kurvika keha.

      „Preili Anderson,“ teatas Evie ja jättis nad seejärel omavahele.

      „Väike Molly on suureks kasvanud,“ lausus Dylan, suutmata uskuda, et naine tõepoolest tema ees seisis.

      Naine noogutas.

      „Mind pole juba ammu keegi nii kutsunud. Ilmselt oled mind nähes veidi üllatunud.“

      „Olen tõesti. Meeldivalt.“ Mees otsustas, et antud olukorras pole käepigistus kohane. Tegemist oli ju siiski Mollyga. Ta sirutas käed embuseks välja. „Vanade aegade mälestuseks?“

      Naine astus pool saamu ettepoole ja Dylan kallistas teda. Molly oli soe ja pehme ja teda oli päris mõnus kaisus hoida. Aga kuna naine tundus hoidvat end veidi jäigalt, nagu tal oleks ebamugav, astus ta eemale ja pakkus Mollyle istet nahkdiivanil, mis asus kabineti nurgas. Seejärel liikus ta raamaturiiulite juures oleva baarileti juurde.

      „Limonaadi? Veini?“

      Molly raputas pead. „Tänan, ei.“

      Dylan võttis naise kõrval istet ja toetas saapas jala teisele põlvele. Ootamatuid külalisi tal eriti ei käinud, veel vähem sattus siia inimesi tema kaugest minevikust. See ei häirinudki teda, pigem tegi uudishimulikuks. „Mis sind siia toob?“

      Molly istus, ristatud sõrmedega käed süles. „Ma polegi kindel. See oli selline impulsiivselt tehtud otsus. Loodetavasti see ei pahanda sind.“

      „Üldse mitte. Viimasest kohtumisest on möödas palju aastaid.“

      Naine noogutas. „Neliteist. Mitte et ma järge oleksin pidanud.“

      „Sa oled suureks kasvanud. Sa olid alati armas plikatirts, kuid nüüd oled sa veetlev naine.“ See repliik kõlas loomulikult ja siiralt. Dylan oli alati osanud õigeid asju öelda.

      Molly puhkes naerma. „Ja sina oled endiselt sama võluv. Tõsi on, et silmapaistvat välimust mul vanasti polnud, kuid ajaga olen kenamaks muutunud. Kaanemodelli ei saa minust muidugi iial, kuid seda ma ei soovigi.“

      Mees uuris teda. Ta ei mäleta, millal ta viimati mõtles Molly või isegi Janeti peale, kes ühel hetkel oli tema elu armastus olnud või vähemalt oli ta seda kahekümneselt uskunud.

      Molly keeras end mehe poole. „Ma rääkisin õega ja jutu sees tuli ka sinu nimi ette. Siis hakkasin mõtlema, et kuidas sul läheb, ja kuna ma pidin niikuinii siit mööda sõitma, mõtlesin läbi hüpata. On see liiga veider?“

      „Üldsegi mitte. Mul on hea meel, et seda tegid. Räägi siis mulle Molly Andersonist. Sul on endiselt sama perekonnanimi, seega sa kas pole abielus või oled moodne ja iseseisev naine, СКАЧАТЬ