Abielusõrmus lubaduse katteks. Сьюзен Мэллери

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ harjumused, mõned head ja mõned halvad. Sul läheb kuuldavasti väga hästi.“

      Dylan osutas käega oma kabinetile. „Ma disainin mootorrattaid. Mul polnud aimugi, et võin elatist teenida asjaga, mida armastan, seega, üldiselt võttes olen ma õnnelik.“

      Kuigi ta pidi möönma, et hetkel just mitte, aga ta ei kavatsenud praegu mõelda otsusele, mille ta peagi langetama pidi. Molly osutus ootamatuks, kuid üllatavalt meeldivaks mõtete kõrvalejuhtijaks. Ühtäkki oli ta rahul, et naine ta üles otsis.

      Dylan kiikas käekellale. Peaaegu keskpäev. „Kui sul aega on,“ lausus ta, „viiksin sind meeleldi lõunale. Umbes poolteise kilomeetri kaugusel asub üks suurepärane söögikoht. Väljanägemine pole just suurem asi, aga nende hamburgerid on riigi parimad.“ Seejärel ta muigas. „Samal ajal saame teineteise eluga end kurssi viia ja ma luban, et sinna sõitmiseks ei sunni ma sind isegi mootorratta selga istuma.“

      „Kõlab hästi,“ vastas naine.

      Pool tundi hiljem istusid nad juba söögikohas aknaaluses lauas. Nende kõrval olevale aknale oli maalitud juustuburgerit sööv jõuluvana ja seda pealt vaatav huuli limpsiv Rudolf. Ettekandja oli jõudnud neile juba joogid tuua ja neilt tellimuse võtta. Taustaks mängis mahe jõulumuusika ja kuna pühadehooaeg oli alles algusjärgus, ei tundunud see veel tüütuna. Molly jõi väikeste lonksudega Margaritat ja Dylan õlut. Tavaliselt ta keset päeva ei joonud ja kontoris ootas teda veel hulk tööd, kuid ta otsustas seda teha, kui Molly kokteili tellis.

      Mollyt jälgides ütles talle sisetunne, et naisega oli midagi lahti. Viis, kuidas ta meest pidevalt vaatas, pani Dylanit mõtlema, miks naine ta ikkagi üles otsis. Molly kehahoiak oli jäik, nagu ta tunneks end ebamugavalt. Pealegi vastas ta põiklemata vaid kõige tavalisematele küsimustele, jättes nii mulje, nagu ei tahaks ta oma isiklikust elust üldse rääkida.

      Dylan tundis kohalike pilke. Linn oli piisavalt väike, et kõik üksteist tunneksid, kui mitte nimepidi, siis vähemalt näo järgi. Ta käis harva seal mõne naisega ja siis ka ei sarnanenud nood milleski Mollyga. Tal oli kindel tüüp – pikkade jalgade ja tumedate juustega. Sellised naised hakkasid talle meeldima, kui ta Molly õe Janetiga käis.

      „Ma tean, mida sa mõtled,“ lausus Molly.

      Dylan vangutas pead. „Ma kahtlen selles.“

      „Sa mõtled sellele, miks ma siia tulin. See tähendab, kindlasti on sul hea meel mind näha, aga tekib ikkagi küsimus, mida ma sinult tahan.“

      Molly pani üsna täppi. Võimalikud variandid käisid mehel peast läbi. Raha? Töökohta? Spermat? Viimase mõtte peale ta peaaegu naeratas. Ükskõik kui palju aastaid sellest möödas oli, ei suutnud ta kuidagi ette kujutada Mollyt kelleltki spermat küsimas.

      „Tegelikult ma tahangi midagi,“ jätkas naine käekoti järele haarates. Ta sobras veidi selles ringi ning tõmbas siis sealt mingi väikese eseme välja ja viskas lauale. „Mingis mõttes.“

      Dylanil polnud õrna aimugi, mida naine võis kotist otsida, kuid nähes kuldset abielusõrmust tumedal lauaplaadil lebamas, oli ta jahmunud. „See on väga ootamatu,“ lausus Dylan naljatledes, kuna ta ei osanud kuidagi vastata.

      „See pole see, mida arvad,“ lausus Molly.

      „Väga hea, sest mul pole õrna aimugi, mida arvata.“

      „Kas sa mäletad seda sõrmust?“

      Mees tõstis sõrmuse üles. „Muidugi.“ Ta oli oma elus vaid ühel korral abielusõrmuse ostnud. See oli mõeldud Janetile sel ajal, kui ta veel uskus, et ilma selle naiseta ei suudaks ta edasi elada. Ilmselgelt ta tol korral eksis. Aeg oli suurepärane haavade parandaja. Nagu ka elu õppetunnid.

      „Ma ostsin selle sinu õele,“ vastas Dylan.

      „Ja siis andsid sa selle mulle päeval, kui ta teisega abiellus.“

      Mees noogutas. Ta oli läinud kirikusse, sest uskus, et tseremoonia nägemine aitab tal naisest lõplikult üle saada. Molly oli välja tulnud, et temaga hüvasti jätta. Ta meenus, et oli sõrmuse tüdrukule andnud, kuid põhjust ta enam ei mäletanud.

      Molly hingas sügavalt sisse. „Ma ei tahtnud, et sa lahkud. Selleks oli mitmeid põhjuseid, kuid ainus, mida ma öelda tahtsin, oli see, et sa lubasid minuga, kui ma suureks kasvan, koos seiklema minna. Niisiis andsid sa mulle selle sõrmuse ja ütlesid, et kui ma kunagi seikluseks valmis olen, otsiksin sind üles.“ Ta köhatas kurgu puhtaks. Tundes, kuidas põsed lõkendama löövad, langetas ta pea ja jäi lauda põrnitsema. „Noh, mina olen selleks nüüd valmis, kui sina nõus oled.“

      TEINE PEATÜKK

      MOLLYL hakkas kõhus nii tugevasti keerama, nagu oleks keegi talle sinna kannmikseri pistnud. Ja nagu sellest metsikust lainetusest ja keerlemisest veel küllalt poleks, tekkis tal kohutav tunne, nagu hakkaks ta kohe oksendama. Vaat see oleks küll kena viis, kuidas Dylanile meelde jääda.

      Ta teadis, et ta oli lihtsalt närvis. Muud ei midagi. Lisaks veel tekiila, mida ta tühja kõhuga jõi. Mis tal küll arus oli? Aga selles probleem seisneski, et ta ei mõelnud seda korralikult läbi. Ta ei andnud endale mõtlemiseks aega, sest ükski normaalne, täie mõistuse juures inimene ei küsiks Dylanilt seda, mida ta just küsis. Ta poleks sugugi üllatunud, kui mees korraks lauast lahkuks ja siis ruttu hädaabinumbrile helistaks ja paluks talle valgete kitlitega inimesed järele saata.

      Molly sundis end mehe poole vaatama ja nägi, kuidas Dylani silmad olid üllatusest pärani. Mees ei paistnud põgeneda soovivat, mis oli asjaolusid arvestades väga tore. Molly kahtles, et tema mehe asemel nii viisakaks jäänud oleks.

      Molly köhatas kurgu puhtaks. „Kui see sind lohutab, siis ma ei suuda ise ka uskuda, et midagi sellist ütlesin.“

      „Meil on siis midagi ühist.“

      Vähemalt polnud mees oma huumorimeelt kaotanud. „Okei, ma tunnistan, et see kõlab tõesti hullumeelselt. Ilmselt arvad sa nüüd, et mina olen samuti hull. Võib-olla olengi, aga ära muretse, ohtlik ma pole.“

      Dylan põrnitses peopesal lebavat sõrmust. Molly pilk peatus mehe peopesas olevatel rakkudel. Ilmselgelt tegi mees palju füüsilist tööd. Ta oli kindel, et firma esimestel tegutsemisaastatel oli mees ise mootorrattaid kokku pannud. Tõenäoliselt hiliste öötundideni kuskil töökojas. Dylan oli alati olnud sihikindel ja motiveeritud. Vaevalt see muutunud oli. Ta oli mees, kes ei andnud kergelt alla ja kindlasti ei saavutanud ta edu kahtlastes äriskeemides osaledes. Molly oli kindel, et mees keeldub tema pakkumisest.

      Molly lähenes sellele mõttele enda seisukohast. Ta oli selles suhtes üllatavalt rahulik. Talle piisas sellest, et ta oli julgenud küsida. Kordki oma elus tegutses ta esimesena ega jäänud lihtsalt ootama. Ta läks järgi millelegi, mida oluliseks pidas. Äkki oli veel lootust. Ühtäkki tundis ta enda üle tohutut uhkust ja ajas selja sirgu. See oli väike samm sellise elu suunas, millist ta endale igatses.

      „Toit on saabunud,“ lausus ettekandja, asetades mõlema ette ülisuure hamburgeri ja krõbedalt kuldsete friikartulite kuhjaga vaagna. Seejärel tõmbas ta ühest põlletaskust ketšupi- ja sinepipudeli välja ja teisest hunniku pabersalvrätte. „Head nautimist.“ Ettekandja lahkus neile säravalt naeratades.

      Toit lõhnas isuäratavalt. Molly kõht korises ootusärevusest, kuid ta polnud kindel, et suudab ühte ampsugi alla neelata.

      Dylan määris ülemise saia siseküljele sinepit ja asetas saia kohale tagasi. Kuid ta СКАЧАТЬ