Viskivaras. Tiffany Reisz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õigupoolest mängivad, teadis ta vähemalt, et kuigi ta ei saa seda võita, võib ta – kui mängib piisavalt hästi – vähemalt kaotust vältida.

      „Sa oled vaimukas. Ja sa näed hea välja.” Naine viskas talle komplimendi nagu ühedollarilise striptiisitari jalge ette. „Kui see su enesetunnet parandab, siis ma ei pidanud sinuga üldse teesklema. Kui ma poleks tahtnud sinuga magada, ma poleks sinuga maganud. See, et sa oled atraktiivne, sobis mulle hästi. Vastasel korral oleksin ma vist lihtsalt palganud kellegi sisse murdma ajal, kui sa oled kuskil ära. Kas sellest on abi?”

      „Mu enesetunne paranes märgatavalt,” vastas mees. „Me räägime siin tõtt… kas see vastab tõele? Sa oled lesk?”

      „Olen küll. Jäin leseks kolmekümne nelja aastaselt.”

      „Hirmus noor iga mehe kaotamiseks.”

      „Mitte minu mehe jaoks, ehkki mu meelest suri ta liiga noorena. Ta oli minust kakskümmend kaheksa aastat vanem.”

      McQueen oleks äärepealt endale Pappyt kurku tõmmanud. Noorim naine, kellega ta oli maganud, oli temast kaheksateist aastat noorem ja see suhe kestis umbes sama kaua kui üks halb film.

      „Kakskümmend kaheksa. Võib arvata, miks selliseid asju mai ja detsembri armulugudeks kutsutakse.”

      Naine naeratas nagu maksukoguja ja mees adus, et ta maksab kohe kätte. „Kakskümmend kaheksa aastat? See on jaanuari ja detsembri armulugu liigaastal.”

      McQueen pugistas naeru ja tõstis klaasi tervituseks.

      „Mis on?” küsis naine.

      „Kui piisava koguse burbooni sisse valad, kõlab su jutt ehtsa Kentucky tüdruku moodi.”

      „Ma olengi ehtne Kentucky tüdruk. Sündinud Frankfordis kiviviske kaugusel Kentucky jõest. See ei ole kõnekujund. Hea viskekäega inimene võis meie trepilt kivi jõkke visata.”

      „See pole just hea kant.”

      „See oli ainus kant, mis meil võtta oli. Kui katus on pea kohal, toit külmkapis ja keegi ei murra su ust maha, siis on tegemist hea kandiga.”

      McQueen püüdis veel üht lonksu oma burbooni võtta ja avastas, et tema klaas on tühi. Ta pani klaasi oma põlvele.

      „Niisiis, sa magasid minuga ja varastasid miljonidollarilise pudeli burbooni. Sa ilmselt tahad seda pudelit väga.”

      „Ei, ma ei taha seda. Aga ma vajan seda.” Teist korda sel õhtul nägi McQueen vilksamisi tema tõelist olemust femme fatale’i maski tagant, naine punases. See oli otsusekindel naine.

      „Milleks?”

      „Et viia lõpule üks asi, millega olen algust teinud.” Ta langetas pilgu burboonile klaasis, mida hoidis oma põlvel tasakaalus. „Kas sa tead, härra McQueen, mis on viskivaras, viskiproovel?”

      „See on toru proovi võtmiseks,” vastas McQueen. „Pistad selle viskivaadi auku ja võtad sealt tilgakese maitsmiseks.”

      „Kas see pole üks pagana võimas kujutluspilt?” küsis Paris.

      McQueen naeris südamest, kaua ja valjult.

      „Mida sa sellega öelda tahad?”

      „Kas ma näen sinu arvates välja nagu viskivaras?”

      „Sa näed välja nagu naine, kes pole oma elus mitte midagi varastanud.”

      „Ma polegi. See pudel kuulub minu perekonnale. Sa tagastad selle nii või teisiti.”

      „Ilmselt annan ma selle sulle hommikul vahetuskaubana loo eest. See oleks tõeline vägitükk.”

      „See on vinge lugu.”

      „Hakka siis parem peale.”

      McQueen vaatas, kuidas naine oma pika jala teise peale tõstis, juuksed üle õla sättis ja talle vähimagi hirmukübemeta silma vaatas, ehkki ta oli vahele jäänud vargusega miljoni dollari väärtuses. Lugu, mida ta naiselt ootas, tegi ta närviliseks, aga ta tahtis seda siiski kuulda. Teadmised on võim ja võim on raha ning mitte keegi ei ole kunagi rumalalt kaubeldes rikkaks saanud.

      „Kümnendal detsembril 1978 leidis aset kaks väga tähtsat sündmust Red Threadi ajaloos – Kentucky jõgi tõusis üle kallaste, püstitas rekordi neljakümne kaheksa jala kõrgusel; ja George J. Maddoxi, Red Threadi omaniku lapselaps sai kuueteistaastaseks. See oli Red Threadi lõpu algus.”

      „Mis asi? Üleujutus?”

      Paris kinkis talle naeratuse. Naeratuse, mis sundis mehe hetkega muutma oma otsust mitte kutsuda politseid.

      „Tamara Maddox.”

      3

Veritas1978

      Oma kuueteistkümnenda sünnipäeva hommikul tahtis Tamara Maddox oma hobusega ratsutama minna.

      Ja mida Tamara Maddox iganes tahtis, seda ta ka tegi.

      Kui tüdruku suhtes aus olla, peab tunnistama, et ta oli ära hellitatud ja ta teadis seda isegi, aga iga teinegi oleks tahtnud ükskõik millist vabandust kasutades sellest majast välja pääseda. Vanaisa ja ema tülitsesid jälle. Kui nad oleksid lihtsalt teineteise peale karjunud, oleks see olnud midagi niisugust, mille peale Tamara oleks silmi pööritanud, mille üle ta oleks naernud, mille eiramiseks oleks ta raadio valjemaks keeranud. Aga ei, nad tülitsesid suletud uste taga sosistades, madude kombel teineteise peale sisisedes. Kummalgi neist ei jätkunud viisakust talle öelda, mille pärast nad kaklevad, seega oletas Tamara, et nad kaklevad tema pärast.

      Tore. Kui nad tahavad tema sünnipäeval tülitseda, siis laseb ta neil seda teha. Temal oli parematki teha. Soov ratsutama minna kasvas veelgi, kui ta nägi sinist valge kabiiniga Fordi kastikat tallide juurde põrisemas. Mida oli Levil pühapäeval siia asja? Tüdruk lootis, et too tuli, kuna teadis, et tal on sünnipäev, aga isegi Tamara Maddox ei olnud piisavalt ära hellitatud, et seda versiooni tõesti uskuda. Ometi andis see talle veel ühe põhjuse ratsutama minna, kuigi ühest põhjusest – ta tahtis minna – oli talle rohkem kui küll.

      Tamara vahetas pidžaama oma ratsutamisriiete vastu – pruunid ratsapüksid, mustad saapad, valge pluus ja raske mantel –, sidus oma juuksed patsi ja kiirustas küüni juurde. Oli külm päev – termomeeter küüni küljes näitas ainult seitset kraadi, aga ta oli ka hullema ilmaga ratsutamas käinud. Peale selle oli vihm lõpuks lakanud ja ta oli majas istumisest juba peast segi minemas. Kõik, mida ta vajas, oli tund Kermitiga, oma musta Hannoveri poniga, värske õhu käes ja kõik oleks jälle korras.

      Ja kui poleks olnudki, oleks ta vähemalt kohtunud Leviga, ja kui see ei oleks tüdruku enesetunnet parandanud, siis poleks olnudki maailmas midagi, mis seda teha oleks võinud.

      Levi ei teinud tema ilmumisest väljagi, selles polnud midagi uut. Tüdruk pidi tema tähelepanu nimel vaeva nägema ja ta nägi kõvasti vaeva. Suvel oli ta mehele tihti peale sattunud, kui see, ülakeha paljas, tallist sõnnikut välja viskas või heinapalle tõstis. Talvel pidi ta leppima meenutusega mehe saledast tugevast kehast, millise ta teadis olevat peidetud mehe pruuni nahast kraega jaki ja šokolaadipruuni kauboikaabu alla. Mehe saapad olid kaetud kuivanud poriga. Tema põsk oli must. Ja kui ta peaks veel ilusamaks muutuma, sureks tüdruk enne, kui saab seitseteist. Ta lihtsalt sureks selle kätte.

      Tamara СКАЧАТЬ