Viskivaras. Tiffany Reisz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma olen püüdnud sinuga ühendust võtta.”

      „Jah, see on minu firma.”

      „Red Threadi krunt kuulub sulle?”

      „Olen omanik, haldaja ja destilleerimismeister.”

      „Sina?”

      „Sa ei pea võimalikuks, et naine võib olla destilleerimismeister? Mul on keemias doktorikraad. Võid mind doktor Pariseks kutsuda, kui sedasorti asjad sind erutavad.”

      „Saan aru,” nentis McQueen noogutades. „Saan tõesti. See on esimene pudel Red Threadi, originaalpudel. See on osa firma ajaloost ja sa tahad seda endale, sest Red Thread kuulub nüüd sulle. See on loogiline. Ma saan su soovist täielikult aru. Ma oleksin ehk seda sulle isegi laenanud, et sa saaksid seda firma taaskäivitamisel demonstreerida. Aga nüüd olen ma pahane. Ja kui sa ei ütle mulle väga head põhjust, miks ma ei peaks võmme kutsuma, tõstan ma telefoni kolme sekundi pärast. Kolm… kaks…”

      „Ma võin sulle rääkida, mis juhtus Red Threadiga,” ütles naine. „Ma võin sulle kogu loo jutustada. Kogu tõe.”

      Nõus.

      See äratas mehe tähelepanu.

      „Kas sa tead, kes selle maha põletas?”

      „Ma tean kõike. Aga kui ma oleksin sinu asemel, ma ei päriks. Kui ma selle looga lõpetan, annad sa selle pudeli mulle üle vabandust paludes ja lugupidamisavaldustega.”

      „See peab siis küll üks pagana hea lugu olema.”

      „See lugu ongi see, mis mu siia tõi.”

      „Sinu lugu?”

      „Minu lugu. Ma pärisin selle loo.”

      „Ma eelistaksin pärida raha, mitte lugusid.”

      „Mul on seda ka, see polnud mitte just päriselt minu valik.”

      „Sa ei taha rikas olla?”

      „Jumal soosib vaeseid. Aga ära seda rikastele edasi ütle. See teeb nende pisikestele egodele haiget.”

      McQueen ohkas ja nõjatus seljatoele. Ta pani särginööbid kinni ja viskas jala üle põlve. Ta peaks ju võmmid kutsuma. Miks ta pole seda veel teinud? Piinlikkustundest, et langes nii labase triki ohvriks? Ilus naine punases kleidis tuleb tema koju, magab temaga ja röövib ta paljaks, sel ajal kui ta magab. Ta oli valmis iseenda üle naerma, aga ei talunud mõtet, et keegi teine võiks seda teha. Jah, ta peaks võmmid kutsuma.

      Või…

      „Burbooni kutsutakse ausaks rüüpeks, ausaks hingeks,” ütles mees. „Kas sa tead, miks?”

      „Sest seadus ei luba seda mitte kuidagi maitsestada. Vesi, mais, oder, rukis ja ei muud midagi. Sa tead alati, mida tellid. Saad, mida näed. Ei mingeid kunstlikke värvaineid. Ei mingeid kunstlikke magusaineid. Mitte midagi kunstlikku.”

      „Õige. Seega joome tilga aususe terviseks, kas sobib?”

      „Kui sina teed välja,” ütles naine.

      „Ma teen alati välja.”

      Ta võttis pudeli ja libistas selle oma püksitaskusse.

      Ta avas turvaruumi ukse ja Paris astus välja sooja ööõhu kätte. Peaaegu kell kaks öösel, ta peaks magama. Ta oli lootnudki magada koos Parisega. Ühel kenal päeval saab ta targemaks. Ilmselt ei olnud see päev veel täna.

      „Boss?” küsis James, pillates sigareti ja koni saapaga kustutades.

      „Vääritimõistmine.” McQueeni käsi oli Parise alaseljal. „Kõik on korras.”

      „Asi selge. Head und, härra McQueen.”

      Jalutades tagasi majja, üles tema joogituppa, kaalus McQueen võimalust, et see võib olla tema elu kõige suurem viga.

      „Istu.” McQueen osutas nefriitrohelisele sohvale ja Paris istus protestimata.

      McQueen võttis hõbedast vaasist võtme ja pani Red Threadi pudeli tagasi panipaika.

      „Ma poleks tohtinud sind usaldada.” McQueen lukustas laeka ja torkas võtme taskusse.

      „Sa oled rikas valge mees. Pole imestada, et usud kogu maailma enda poolt olevat. Enamikul päevadel peab see nii paistma. Tavaliselt oleks sul õigus, aga ajad, härra McQueen, on muutumas.”

      „See kõlab nagu ähvardus.”

      „Minule kõlab see nagu Bob Dylan.”

      Mees tundis, et vajab napsu, korralikku napsu, ja ta valas neile kummalegi. Kogu aja, kui ta korgi avas ja burbooni välja valas, hoidis ta pilku naisel. Too paistis olevat täiesti rahulik, aga see ei tundunud olevat allaandmise rahulikkus. See oli kassi arusaamine rahulikkusest. Rahulikkus, mis võis hetkega asenduda rünnaku või põgenemisega.

      Kui naisel oli oma jook käes ja mehel oma, tõstis mees klaasi tervituseks, aga naine ei vastanud samaga. Ta võttis lihtsalt lonksu viskit.

      „Pappy?” küsis ta.

      „On tõesti. Tunned maitseid hästi.”

      „Nahkset maitset on tunda.”

      Mees ei tundnud seda, aga talle avaldas muljet, et naine tunneb.

      „Sa ei liialdanud. Sa tunned tõesti burboone,” tunnustas ta.

      „Nii arvati Maddoxi perekonna kohta,” ütles naine. „Sestpeale, kui Jacob Maddox hakkas viskit ajama ja kühveldas viie aastaga varanduse kokku… inimesed tunnistasid seda meie kõigi kohta – on Maddoxitel viski veres.

      „Ma olen Maddoxi sugupuuga tuttav. Selles ei ole ühtki Parist.”

      „Võib-olla sa vaatasid valesid oksi,” kostis naine külmalt.

      Mehe sõnad olid tabanud hella kohta ja naise silmad lõid tuttavlikult leekima. Lõpuks polnud see ju mitte tema esimene kokkupuude naise õrnade kohtadega.

      „Nüüd, kui meil on mõlemal aus jook käes,” alustas McQueen, „seleta mulle üht asja.”

      „Mida tahes,” vastas naine, aga mees kahtles sügavalt selle lubaduse siiruses. Tema vastused paistsid olevat poolikud.

      „Kas sa magasid minuga ainult selleks, et mu viski ära varastada?”

      „Kas see teeb haiget? Vean kihla, et teeb.” Ta teeskles kaastunde pärast võpatamist, raputas pead ja laksutas keelt nagu ema, kes lohutab põlve ära löönud last. Sel hetkel sai mees ühest asjast aru – naine ei meeldinud talle, kohe mitte sugugi.

      „Usun, et võiksin sinuga tuhat ööd seksida sind kordagi päriselt puudutamata.”

      „Ära sellepärast ennast halvasti tunne,” ütles naine. „Sa pole ainus, kes on kivimüüridega ümbritsetud. Need müürid on pealegi samade inimeste ehitatud.”

      „Need Iirimaalt immigreerunud kiviraidurid, kelle palkas mu vanavanaisa?”

      Parise СКАЧАТЬ