Viskivaras. Tiffany Reisz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii et McQueen ei hoolinud enam millestki muust peale selle, kuidas naisele rahuldust pakkuda. Kui ta oli selle saladuse lahendanud, jäi ta kiiresti magama, üks käsi naise paljal kõhul, üks jalg üle naise jala. See oli tema meelest parim viis uinumiseks.

      Kui McQueen üles ärkas, oli ta üksi. Paris oli lahkunud, jätmata endast maha muud kui linadele oma lõhna ja tema padjale oma punase juuksepaela.

      Punase riideriba?

      Põrgu päralt, ta oli esmaklassiline lollpea.

      McQueen tõmbas püksid jalga ja särgi selga ning jooksis riiulitagusesse tuppa.

      Liiga hilja. Naine oli läinud.

      Samuti oli läinud miljoni dollari eest ostetud pudel Red Threadi.

      2

      McQueen virutas sisetelefoni nupu alla ja käskis öövahetuse turvamehel väravad lukustada.

      „Juba tehtud,” vastas James. „Keegi püüdis lahkuda väravakoodi kasutamata. Ta on minu kontoris. Ma olin teid just äratamas, boss.”

      McQueen oleks pidanud tundma kergendust, aga ta kees vihast, tema õlad olid raevust pinges ja turvamehe väikesesse ruumi astudes oleks ta äärepealt ukse hingedelt maha löönud. Paris istus pepsilt väikesel klapptoolil, jalg risti üle teise jala pahkluu, must Birkini kott süles.

      „Jäta meid hetkeks omavahele,” ütles McQueen turvamehele.

      „Kas ma peaksin võmmid kutsuma?”

      „Mitte veel. Ma tahan alustuseks kuulda, mis tal öelda on. Siis kutsume võmmid.”

      James jättis nad oma ruumi kahekesi. Naine vaatas McQueenile rahulikult otsa.

      „Kas kõik sinu teenrid on mustad?” küsis ta, osutades noogutusega uksele, mille James oli enda järel sulgenud.

      „Nad ei ole teenrid, nad on töötajad. Ja ei. Mu majapidajanna on valge. Päevase vahetuse turvamees on Mehhikost.”

      „Läbinisti positiivse mehe värviküllane maailm.”

      „Ja läbinisti positiivse naise,” kostis McQueen. Ta pani käed rinnale risti ja toetus uksele. Sa oled osav. Väsitasid mu ära ja kui ma magasin…”

      „Ma ei ole osav. Sina oled koba.”

      „Olen või?”

      „Intervjuu miljardärist investori Cooper McQueeniga Architectural Digesti 2014. aasta juuninumbris. „Mida teile lugeda meeldib, härra McQueen?” küsis pugejalik ajakirjanik sinult. „Mis hoiab teid kogu öö üleval?” Ja sina vastasid…”

      „Raymond Chandlerit.”

      „Sest, nagu sa intervjuus tunnistasid, „ma ei suuda vastu seista femme fatale’ile. Sokutage mu teele punases kleidis musta südametunnistusega naine ja ma olen tehtud.””

      „Sa arvasid, et suudad mu võrgutada, sest ma loen Chandlerit?”

      „Ja su viimane tüdruksõber oli Puerto Ricost pärit tõmmu Knicks City tantsutüdruk, seega ma teadsin, et mu šansid on väga head. Ma olen sinu tüüp, olen ju?”

      „Kui sa sellele vihjad, mul pole tumedanahaliste naiste fetišit.”

      „Ma ei vihjanud millelegi, aga sa paistsid kohe arvavat, et vihjasin. Mulle tundub, et miljardär kipub liiga palju protestima.”

      „Kõigist maailma baaridest valisid sa minu oma, et mu burboon pihta panna. Tead, kui varastada midagi, mis maksab miljon dollarit, siis see on tõsine kuritegu.”

      „Ma tean. Aga ma ei kutsu sulle politseid juhul, kui sina ei kutsu mulle.”

      „Mina ei varastanud seda.”

      „Sa ostsid varastatud kauba. Ka see on kuritegu.”

      „See pudel ei olnud varastatud.”

      „Mina tean, et oli.”

      „Ma ütlesin sulle, Virginia Maddox müüs selle…”

      „See ei kuulunud Virginia Maddoxile. Ei tohi müüa asju, mis ei kuulu sulle. Ma pakkusin sulle, et ostan selle ära, sina keeldusid ega jätnud mulle muud võimalust kui see enda omandusse võtta,” ütles naine, hääles kerge pahatahtlik sisin.

      „Kuidas sa seda kõike tead? Kuidas sa tead kõike, mida sa usud Red Threadist teadvat?”

      „Mina olengi Red Thread,” ütles Paris imeõrna ohkega, nagu tunnistaks üles halva harjumuse.

      „Red Thread on surnud.”

      „Kõlab hästi. Sa oleksid pidanud hakkama luuletajaks.” Naine osutas lõuaga arhiivikapi suunas. Pudel seisis selle peal.

      „Vaata seda. Loe silti. Ütle, mis sel sildil kirjas on.”

      McQueen teadis, mis sildil kirjas on, aga ta võttis pudeli ikkagi ja pööras etiketi valguse poole.

      Etikett oli pleekinud ja kollakaks tõmbunud, see kippus juba maha kooruma. Lõppude lõpuks oli see juba sada viiskümmend aastat vana. Elegantses kirjastiilis oli käsitsi kirjutatud Red Thread–Kentucky Straight Bourbon Whiskey”. Nende sõnade all oli kirjas „Destilleeritud ja villitud – Frankfort, Kentucky.” Selle all omakorda oli pisikeses kirjas võimalik lugeda: „Omanik ja haldaja: perekond Maddox, 1866.”

      „No näed sa siis,” ütles Paris.

      „Mida ma näen?”

      „Omanik on Maddoxi perekond.”

      „Sina ei kuulu sellesse perekonda.”

      „Kas sa ütled seda seepärast, et nemad olid valged ja mina ei ole?”

      „Ma ütlen seda, kuna ma olen Maddoxi perekonda aastaid otsinud ja ma pole ühtki leidnud, ei vereliini ega abielu kaudu, ei kedagi, kel oleks mingit pistmist Red Threadiga. Selle perekonna kogu Kentucky haru suri või kadus pärast tehase põlengut.”

      „Miks sa meid otsisid?”

      „Alustame sellest, et ma ei usu, et sa oled Maddox. Sa peaksid seda mulle tõestama.”

      „Sa hoiad mu tõestust enda käes. Viiekümnekraadist tõestust.”

      „Hea nali.”

      „Oh muidugi,” kostis naine lõuna venivat hääldust ülepakutult rõhutades. „Ma olen naljanina. Miks sa meid otsisid?” küsis ta jälle.

      „Ma tahtsin Red Threadi ära osta. Selle, mis firmast järel oli. Ma olen juba aastaid tahtnud oma viskivabrikut avada. Red Thread on osa Kentucky ajaloost. Ma tahaksin olla osa Kentucky olevikust.”

      „Mõned asjad on parem ajalukku jätta.”

      „Burboon ei ole sedasorti asi.”

      „Igal juhul on liiga hilja, härra McQueen. Keegi jõudis teist ette.”

      „Milles täpselt ta minust ette СКАЧАТЬ