Viskivaras. Tiffany Reisz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei oska sinust midagi arvata,” ütles ta silmi kissitades, kui naine oma juuksepaela sidus, tõmmates oma pikad lokid üle õla, Veenus riietumas.

      „Minust arvata? Kas sa tahad minust pirukat teha, et pead nii täpselt teadma?”

      McQueen naeris. „Ma eelistaksin sind pigem hoida oma magamistoas kui köögis. Ole nüüd, räägi mulle endast.”

      „Mu nimi on Paris. Ma sündisin ja kasvasin Kentuckys. Kolisin Lõuna-Carolinasse, käisin seal kolledžis. Abiellusin mõne aasta eest, mees suri, pärisin tema varanduse ja nüüd olen siin tagasi. Lapsi mul ei ole. Minus pole midagi erilist. Sa ainult usud, et ma olen saladuslik, sest sa märkasid, et ma pole nii väga huvitatud võimalusest sinuga kogu ülejäänud elu veeta, ja see on sedasorti saladus, mis käib sinusugusel mehel üle jõu.”

      „See tegi nüüd haiget.”

      „Ei teinud.”

      McQueen kergitas kulmu. „Rikas lesk. See selgitab mõndagi.”

      „Mida see selgitab?”

      „Miks ma ei suuda sulle muljet avaldada. Raha on sul endalgi.”

      „Räägi endale, et asi on selles,” ütles ta naeratades niisama magusalt, kui magus oleks pirukas, mille sisse McQueen ta panna tahaks, ja pagana päralt, mees tahtis teda juba jälle. Naine pani ta unustama, et ta on juba neljakümne viie aastane. „Ma ei vaidle sulle vastu.”

      „Ma kavatsen sulle muljet avaldada, enne kui sa lahkud,” kinnitas mees. „Jälgi mängu.”

      „Hea küll.”

      Mees pani selga ülikonna, lisamata siiski lipsu ja kuube, ning juhatas ta magamistoast välja hallis asuva raamaturiiuli juurde. Riiulil olid lugemata nahkköited kõikvõimalikku kirjandust.

      „Väga kena,” nentis Paris. „Kas raamatud hankis su sisekujundaja? Või muretsesid sa need mingist kenast hulgimüügilaost?”

      „Ma ei uhkelda raamatutega,” selgitas mees. „Ma näitan sulle oma kõige väärtuslikumat omandit.” Ta sikutas raamaturiiuli keskmist riiulit, näidates, et see pole mitte lihtsalt raamaturiiul, vaid ka uks. Ta astus sisse, süütas põrandalambi ja viipas Parisele, et see talle järgneks. Kui naine salakambris ringi vaatas, jälgis mees tema ilmet. Too ei lasknud midagi välja paista – ei šokki, üllatust ega pettumust.

      „Hubane,” sõnas Paris, aga tema hääletoonist võis kahtlustada, et ta pidas silmas „umbne”. Mees jälgis, kuidas naise pilk jäädvustas vana kivikamina, antiikse nefriitrohelise katte ja eebenipuust nikerdatud käetugedega sohva. Naine jalutas seinani ja tõmbas kardina eest ning avas vaate… eimillelegi.

      „Sa oled oma akna laudadega kinni löönud?” küsis Paris plangule koputades.

      „Laudade taga on peegel,” vastas mees. „Ma ei taha, et keegi siia sisse vaataks. Ja mis võiks olla hirmsam kui piiluda aknasse ja näha iseennast?”

      McQueen võttis võtme, mille ta oli peitnud väikesesse hõbedast vaasi kaminasimsil, ja avas satiinpruuni panipaiga, kaheteistkümne apostli reljeefidega.

      „Kas see on tabernaakel?”

      „On tõesti.”

      „Sa hoiad alkoholi panipaigas, mis on mõeldud armuleiva jaoks?”

      „Mu vanaisa huumorimeel oli veider, vähemalt asjus, millesse oli segatud katoliku kirik.”

      „Eeldan, et ta oli katoliiklane?”

      „Kuni ta armus tüdrukusse, kes jättis ta ühe karmeliidi pärast maha. Pärast seda pole ta enam oma jalga kirikusse tõstnud. Ütles, et ükski mees, kel on veidigi eneseuhkust, ei siseneks oma naise varastanud inimese majja.”

      „Uhkus, tõepoolest. Jääb mulje, et see tüdruk valis õige mehe. Kas sinu olemasolust võib järeldada, et su vanaisa sai sellest üle, et tema armastatu ta eemale tõrjus?”

      „Jah, ta abiellus, aga ei saanud sellest kunagi üle. Kõik McQueenid on nüüd paganad, aga ma pean seda tuba oma väikeseks pühapaigaks. Igaühel on sellist paika vaja.” Ta võttis panipaigast välja pudeli ja ulatas selle naisele.

      „See siis ongi?” uuris naine pudelit ettevaatlikult käes keerates.

      „See ongi. Sa tellisid täna õhtul baaris Red Threadi. See, kullake, on esimene Red Threadi pudel, mis eales on villitud, kõige esimene.”

      „Kuidas see sinu kätte sattus?”

      „Ostsin miljoni dollari eest. Päritolu on kindlalt tõestatud. Virginia Maddox ise müüs selle mulle veidi enne oma surma, et oma raviarvete eest maksta. See on unikaalne.”

      „Mõni ime, et sa seda edasi müüa ei raatsi,” kommenteeris naine.

      „Isegi mitte kogu maailma raha eest. See on burboonide püha graal. Püha graal ei ole müügiks.”

      „Ebapüha graal,” ütles naine vaikselt, aga nii tasa, et mees ei kuulnudki seda.

      Tema pilk muutus soojemaks, kui ta puudutas punast paela, mis oli pudeli kaela ümber seotud. See oli üks kulunud vana pael.

      „On ime, et see siin alles on,” ütles McQueen. „Riideriba aastast 1860.”

      „Orjarüü,” nentis Paris.

      „Mis?”

      „See riideriba on lõigatud orjarüü küljest. Paks puuvill. Orjarüüsid valmistati selle mõttega, et need kaua kestaks. Orjad ei saanud just tihti uusi riideid. Mis neil oli, pidi kestma, pidi pikkade aastate jooksul raskele tööle vastu pidama. Tüdruk, kes seda rüüd kord kandis? See oli tõenäoliselt ainus ilus asi, mis tal oli, ainus, mida ta omaks pidas.”

      „Mul on kahju. Ma ei teadnud, et see riba… Ma ei teadnud loo seda osa, et riba tuli Maddoxi orja rüült.”

      „Nüüd tead.”

      „Sa tellisid Rickhouse’is Red Threadi. Aga kui Red Thread maha põles, olid sina alles väike laps. Miks see sind huvitab?”

      „See pakub mulle huvi paljudel põhjustel. Aga kuule, sa ei tohiks seda pudelit minu kätte usaldada. Ma võin selle kogemata maha pillata. Kas sellest poleks kahju?”

      Ta ulatas pudeli McQueenile tagasi. Mees pani selle ettevaatlikult tagasi panipaika. Kui ta ümber pööras, oli Paris juba poolel teel uksest välja.

      „Sa ei lähe ometi ära?” küsis ta.

      „Lähen magamistuppa,” vastas naine.

      „Niisiis mul õnnestus sulle muljet avaldada?”

      „Sul on uhke kollektsioon,” vastas naine. „Ma tahaksin, et see kuuluks mulle.”

      McQueen järgnes talle salaukseni ja hakkas seda naise jaoks avama. Käsi ukse käepidemel, vaatas ta naist pealaest jalatallani ja lõpuks talle otse silma.

      „Kes sa tegelikult oled?” küsis ta.

      „Sa ei taha seda teada.”

      „Miks mitte?”

СКАЧАТЬ