Salalikud südamed. Kolmas raamat. Шарон Сала
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Salalikud südamed. Kolmas raamat - Шарон Сала страница 6
Название: Salalikud südamed. Kolmas raamat
Автор: Шарон Сала
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные любовные романы
isbn: 9789949845774
isbn:
„Siin!” hüüdis keegi.
Sam keeras ringi ja läks joostes sinna.
Juht lebas näoli auto esiklaasi jäänustel ja kui Sam teda nägi, tundus talle sekundi murdosa jooksul, et ta polegi seal õhtupimeduses koos nende inimestega, vaid kuuleb kopteri tiiviku mürinat ja näeb, kuidas kaaslase peast voolav veri imbub ta jalge ees liiva sisse. Ta tundis näol kuuma kõrbetuult ja siis pimestasid teda hetkeks liikluspolitsei patrullauto tuled. Need tuled tõid ta tagasi reaalsusse.
„Ta on surnud!” hüüdis teine mees, viibates nende suunas tulevale politseinikule.
Kui Sam laskus ühele põlvele, et kannatanu pulssi otsida, ütles mees uuesti: „Ta on surnud. Ma juba kontrollisin.”
Sam oli vapustatud. Juht oli veidi üle kahekümne ja sellel mehel oli õigus. Noormees oli surnud.
Rahvas kogunes laiba ümber ja kõik rääkisid ühekorraga, tahtes jutustada liikluspolitseile oma versiooni sellest, mida nad olid näinud.
Sam heitis viimase pilgu noormehele, keeras ringi ja kõndis tagasi oma auto juurde. Ta viskas taskulambi kõrvalistmele, haaras paki niiskeid salvrätte, hakkas sealt salvrätte välja tõmbama ja oma käsi puhastama ning siis muudkui tõmbas ja pühkis ja pühkis ja tõmbas, kuni taipas, et nutab. Ta hingas aeglaselt ja katkendlikult sisse, viskas taskurätipaki põrandale, kortsutas kasutatud rätikud nutsakuks kokku ja pani prügikotti.
„Jeesus nuttis,” ütles ta vaikselt ja sulges silmad, kuid vaatepilt oli talle mällu sööbinud ja niipea kui ta need sõnad ütles, meenus talle seik lapsepõlvest ja kuidas ta sai oma sõnade eest ema käest pragada.
„Ära võta jumala nime asjata suhu, Samuel Wade.”
„Ma ei võtnudki, ema. Need sõnad on piiblist. Isa ütles, et see on piibli kõige lühem salm.”
„Su isal on õigus, aga minul samuti. Ära ütle seda uuesti, kui sa just pole põlvili ega palveta.”
„Jah, ema. Palun vabandust, ema.”
Sam pühkis käeseljaga silmi. Ta polnud põlvili, aga oleks pidanud olema.
„Palun vabandust, ema,” ütles ta vaikselt. „Kõige pärast.”
Ta peaaegu tundis ema kätt kuklal.
„Pole midagi, Sammy. Küll sa õpid.”
Sam lükkas käigu sisse ja sõitis aeglaselt tagasi maanteele. Mingil veidral põhjusel tundus kodu nüüd veelgi kaugemal olevat.
TREY ja Lee olid ooteruumis omapead. Dallas oli läinud koju talutöid tegema. Trey oli varahommikul mõned heinapallid veiste jaoks välja pannud, et loomad saaksid paar päeva hakkama, kuid Dallase kanu oli vaja sööta-joota ja munad tuli kokku korjata, isegi kui nende elu oli pea peale pööratud.
Mehed olid ikka veel ooteruumis, kui Trey telefon helisema hakkas. Ta nägi, et helistajaks oli Dallas, ja võttis ruttu vastu.
„Tere, kallis. Kas kõik on kombes?” küsis ta.
„Jah. Hakkan just tagasi linna sõitma. Kas Trina on ikka veel opil?”
„Jah, aga ära tule linna. Vaatasin enne ilmateadet ja siinkandis ennustatakse suurt äikesetormi. Ma ei taha, et sa sellistes tingimustes sõidad.”
„Aga, Trey, ma ei taha, et sa seal üksi oled.”
„Ma pole üksi. Lee on siin. Ma annan sulle kohe teada, kui Trina opilt tuleb. Jää koju. Siis ma vähemalt tean, et üks teist pole ohus.”
Dallas kuulis väsimust mehe hääles ja teadis, et kui ta ei anna järele ja läheb kõigest hoolimata haiglasse, ei tee ta mehele sellega head, seega jäi ta lõpuks nõusse.
„Ma jään koju. Lihtsalt tea, kui väga ma sind armastan,” ütles Dallas.
„Mina armastan sind ka,” vastas Trey. „Hiljem räägime.”
Trey pani telefoni ära ja nõjatus vastu tooli seljatuge. Lee tukastas istudes. Neil polnud teineteisele kuigi palju öelda ja veelgi vähem oli neil öelda inimestele, kes ooteruumist möödudes neid silmitsesid.
Viis tundi pärast seda, kui Trina opile viidi, tuli kirurg ooteruumi lähedastega rääkima.
Trey tõusis kiiresti püsti, Lee aga ajas end üles diivanilt, kus ta oli istunud. Nad mõlemad kartsid halbu uudiseid.
„Kas te olete Trina Jakesi lähedased?” küsis arst.
„Jah,” vastasid mehed nagu ühest suust.
„Mina olen doktor Lowell. Mina opereerisin teda. Ta elas operatsiooni üle ja on intensiivravipalatis.”
Lee vajus tagasi diivanile ja hakkas nutma. Uudis, et Trina oli veel elus, oli vastus tema palvetele.
Trey tahtis üksikasju teada ja kuulas arsti juttu edasi.
„Tema seisund on eluohtlik. Kuul läks vaid paari sentimeetri kauguselt südamest mööda, purustas paar roiet ja vigastas kopsu. Luukildude eemaldamine võttis päris palju aega. Sain paar tükki kätte ühest tema neerust ja isegi maksast. Kuul vigastas väljumisel ka selga, aga lülisammas on terve. Ta kaotas palju verd ja praegu viisime ta kunstlikku koomasse.”
„Jumal küll,” pomises Trey, siis aga ärkas temas politseinik. „Kas ta tuli enne intensiivi viimist teadvusele?”
„Ei, ja kuna tema vigastused on nii tõsised, siis seda võiski oodata.”
„Millal ma teda näha võin?” küsis Lee.
„Vaadake intensiivraviosakonna külastusaegu ja las tulla ainult kõige lähemad pereliikmed,” ütles doktor Lowell.
Nüüd oli ka Treyl üht-teist öelda.
„Tahan lihtsalt, et te teaksite – tema juurde ei tohi lubada ühtegi külastajat ja tema palati ukse taha pannakse turvamees. Ta on kolmest mõrvast viimase ainus ellujäänud tunnistaja ja mõrvar ei taha kohe kindlasti, et ta üles ärkab.”
Doktor Lowelli kulm läks kipra. „Nii ma kuulsin jah. Ma hoolitsen selle eest.”
„Oma pere nimel tänan teid,” kostis Trey.
Lee võttis ennast kokku ja avaldas samuti tänu. „Jah, doktor Lowell. Aitäh, et ta päästsite.”
Lowell noogutas. „Ega ma üksi. Mul oli opisaalis hea tiim. Käin teda regulaarselt vaatamas, nii et kindlasti kohtume jälle,” ütles ta ja lahkus ooteruumist.
Nüüd, kui Trey teadis, mida on vaja teha, asus ta tegutsema.
„Pean mõned telefonikõned tegema ja siia mitmes vahetuses turvamehed organiseerima.”
„Ma lähen otsin intensiivraviosakonna üles,” ütles Lee. „Saadan sulle sõnumiga külastusajad.”
Trey СКАЧАТЬ