Salalikud südamed. Kolmas raamat. Шарон Сала

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pisarad silma, kuid ta häälest kostis pahameel.

      „Jah, elu teeb seda inimestega. Keegi meist pole enam seesama inimene, kes varem. Aitäh, et helistasid.”

      Ta pani telefoni ära ja puhkes nutma.

      Kaks

      SAM sõitis peaaegu kaks tundi mööda I-75 kiirteed põhja poole, ilma et talle oleks sellest teekonnast midagi meelde jäänud. Alles siis, kui kütusenäidik andis märku tühjenevast bensiinipaagist, pidi ta lõpuks peatuse tegema. Ta läks tuikava pea ja koriseva kõhuga bensiinijaama hoonesse. Ta teadis, et peaks sööma, kuid kahtles, kas miski tal sees püsib.

      Leti taga olev naine luges midagi oma telefonis ega vaevunud pilku tõstma, kui Sam sisse tuli.

      „Kuidas läheb?” pomises teenindaja.

      Sam aimas, et see oli naise standardtervitus, ega vaevunud vastama.

      Kiirest pilgust sooja toidu letti piisas ja ta suundus otsima midagi pikema säilivusajaga, otsustades magusa kasuks. Ta võttis karbi sõõrikuid ja meesaiakese ning sinna juurde suure topsi kohvi ja läks kassa juurde maksma.

      „On see kõik?” päris kassapidaja, pilk endiselt telefonil.

      Sam pani käe üle leti naise telefonile.

      „Kas pean sõnumi saatma?” küsis ta vaikselt.

      Naine vaatas üles, kulm kipras. Sami näoilme ehmatas teda ja ta lõi kiirelt mehe ostud kokku.

      Sam maksis sularahas, sai vahetusraha tagasi ja läks välja, juues käigu pealt kohvi. See oli liiga kange ja kuradima mõru, aga täitis oma eesmärki ja tasapisi Sami kõht rahunes.

      Ta pani toidu autosse ja hakkas bensiini võtma. Seda tehes heitis ta pilgu kellale. Kell oli peaaegu viis õhtul. Ehkki varsti pidi minema pimedaks, otsustas ta edasi sõita. Isegi heades tingimustes võttis see reis vähemalt kaheksa tundi, kuid pimedal ajal mägedes kulus sõiduks veelgi kauem. Sel polnud aga tähtsust. Ta ei saa niikuinii magada, ükskõik, kus ta on.

      Kui bensiinipaak oli täis, istus ta autosse ja helistas Treyle.

      Vend võttis pärast teist helinat vastu. „Tere, Sam, kus sa oled?”

      „Umbes kaks tundi teile lähemal kui enne. Kas Trina kohta on uudiseid?”

      „Ei. Ta on veidi üle pooleteise tunni opil olnud. Ma luban, et helistan, kui midagi kuulen.”

      „Kas saaksid mulle ühe teene teha?” küsis Sam.

      „Muidugi,” kostis Trey. „Mis vaja?”

      „Pane mulle Granti motellis tuba kinni.”

      „See põles kuus aastat tagasi maha,” ütles Trey.

      „Pagan. Kas on mõni teine motell?”

      „On, aga sa saaksid kodutalus ööbida.”

      Sami toon ei kannatanud vastuvaidlemist.

      „Ei, ma ei saa kodutalus ööbida. Ma ei läinud koju, kui ema veel elas, ja ma ei lähe sinna ka nüüd. Pane mulle, palun, motellituba kinni.”

      Trey sai vihjest aru ega hakanud vastu vaidlema.

      „Ma helistan neile. See asub Maini tänava põhjapoolses otsas.”

      „Aitäh. Kui kohale jõuan, viin asjad ära ja siis tulen haiglasse. Seal näeme.”

      „Hea küll,” kostis Trey ja lisas siis: „Kuule, vennas.”

      „Jah?”

      „Tore sind jälle näha.”

      Sam ohkas. Ta tundis, et nutt kipub peale.

      „Mul on ka hea meel, et sind jälle näen,” ütles ta.

      Ta lõpetas kõne, tegi sõõrikukarbi lahti ja käivitas auto. Sõitma hakates võttis ta ampsu sõõrikut. See oli esimene nendest kolmest, mille ta jõuab ära süüa enne, kui tal kohv nende allaloputamiseks otsa saab.

      RITA Porter valas endale parajasti napsu, kui ta abikaasa Will tuli tagauksest sisse. Mehe äkiline ilmumine ehmatas Ritat, ta võpatas ja pillas klaasi kraanikaussi. Kõik kohad olid alkoholi ja klaasikilde täis.

      „Vaata nüüd, mis ma sinu pärast tegin!” kriiskas ta ja vaarus majapidamisruumi poole.

      Will oleks tahtnud naise kägistada. Tal polnud osariigi haridusinspektori kohale kandideerimiseks enam palju aega jäänud ja kõik läks ta elus allamäge. Tema meelest oleks Rita võinud kuradile käia ja ta suundus oma kabinetti, võttes mööda minnes esikulaualt posti ja jättes Rita sodi koristama.

      Rita aga polnud temaga veel lõpetanud. Ta tuli tagasi ja järgnes mehele läbi maja, hari ja kühvel käes.

      „Sa oled ilmselt Jakeside kohta kuulnud,” ütles ta.

      Will keeras ringi, ühes käes endiselt hunnik kirju ja teises käes kirjutuslaualt võetud kirjapress.

      „Kõik siin linnas räägivad sellest, nii et jah, ma olen kuulnud.”

      Rita vahtis teda sõnagi lausumata.

      „Mis on?” kähvas Will.

      Naine kehitas õlgu. „Ma lihtsalt mõtlesin. Sa lõpetasid kooli samal ajal kui need kolm mõrvaohvrit.”

      Mehe kulm läks veelgi rohkem kortsu. „Jah. Ja mida sa sellega öelda tahad?”

      „Ma ei tea. Lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tead sellest kõigest midagi.”

      Meest haaras selline raev, et ta virutas kirjapressi naise suunas. See läks napilt mööda.

      Naine hakkas karjuma.

      „Sa oleksid mulle peaaegu pihta visanud! Mida sa teha tahad? Mind ära tappa või? Just seda sa tahadki, jah? Sa tahad, et ma oleksin surnud.”

      Will jõllitas teda vihast värisedes.

      „Ma tahan, et sa poleks selline kuradi joodik. Vaat seda ma tahan. Nüüd mine ja korista klaasikillud ja viski ära, enne kui sul pilt eest läheb. Ma ei taha enam koristada ühtegi laga, mille sa oma joomatuuride ajal tekitad.”

      Naine kriiskas, virutas harja ja kühvli mehe suunas ning jooksis magamistuppa, teel komistades ja lõuates.

      „Kuradile see kõik,” ütles Will ja ohkas.

      Ta võttis pintsaku seljast, kääris käised üles, haaras harja ja kühvli ning suundus kööki.

      „Neetud mõrd. Vaat tahangi, et ta oleks surnud. Ma lihtsalt ei taha, et selles mind süüdistataks.”

      GREG Standish sisenes tagaukse kaudu panka ja lipsas märkamatult oma kabinetti. Tal polnud praegu tuju kellegagi rääkida. Tegelikult oleks ta tahtnud kuidagi oma surma lavastada ja kaduda. Ta elu ja unistused olid praktiliselt vastu taevast lennanud ja nagu sellest oleks veel vähe, olid ta naine Gloria ja tütar Carly viinud ta pankroti äärele. Kui direktorid sellest haisu ninna СКАЧАТЬ