Salalikud südamed. Kolmas raamat. Шарон Сала
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Salalikud südamed. Kolmas raamat - Шарон Сала страница 5
Название: Salalikud südamed. Kolmas raamat
Автор: Шарон Сала
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные любовные романы
isbn: 9789949845774
isbn:
T.J. Silver oli mängutoas ja mängis Xboxiga sõjamängu „Call of Duty”, kui ta isa sisse astus.
„Tere, isa,” pomises T.J. silmi ekraanilt tõstmata.
Marcus seisis ukselävel, silmitses poega ja mõtles, mida ta valesti oli teinud. T.J. oli nägus ja intelligentne, ta oli kolledži lõpetanud, ent polnud veel midagi töösarnast teinud. Marcus oli sündinud rikkasse perre, kuid oli alati töötanud. Ta oli alati tahtnud, et isa ta üle uhkust tunneks. T.J.-d aga ei paistnud rikka inimese jõudeelu häirivat.
Kui Marcus talle ei vastanud, taipas T.J., et isa on millegipärast pahane, pani mängu kohe kinni ja tõusis püsti. „Ilmselt kuulsid Betsy Jakesi kohta,” ütles ta.
Marcuse kulm läks kipra. „Jah, kuulsin. Kuulsin veel, et ka tema tütart tulistati. Aga ta ei ole surnud.”
T.J. kehitas õlgu. „Räägitakse, et ilmselt ei jää ta elama. Vigastused olid liiga rasked.”
Marcus osutas Xboxile. „Oled sa täna midagi sellist teinud, mida võiks kaudseltki tööks pidada?”
T.J. silmad läksid pärani. See polnud isa moodi. Miski oli isa ärritanud.
„Tegelikult olen küll. Olin terve hommiku kabinetis ja töötasin su senatikohale kandideerimise peo üksikasjade kallal. Siis käisin Jacksoni mälestusteenistusel – nagu sinagi, sest ma nägin sind seal, ehkki sa ei teinud mind märkamagi. Nii et millega sa rahul pole, isa?”
„Sellega, et sinu vanuses peaks sul olema muudki teha kui videomänge mängida. Minu nooruspõlves eeldas isa, et ma täidan oma kohust.”
T.J. kulm läks kortsu ja ta vastas toonil, mis oli peaaegu jäme.
„Noh, minu nooruspõlves jällegi julgustas … ei, eeldas minu isa, et ma paistan kolledžis silma, ja kui ma kooli lõpetasin, pidin käima igasugustel heategevusüritustel ja nii edasi, et mind mainitaks pidevalt seltskonnauudistes. Ma arvasin, et minust tahetakse kasvatada kedagi erilist, näiteks kedagi, kes käiks isa jälgedes, kui isa poliitikasse läheb. Ma arvasin, et minu isa seda just eeldaski.”
Marcusel oli tunne, nagu oleks teda löödud, ja ta oigas valuliselt. Kahel korral hakkas ta midagi ütlema, aga jäi siis vait, sest taipas, et T.J.-l oli õigus. Ta polnud poja käitumist varem selles valguses näinud, kuid T.J. sõnades peitus tõde. Poeg oli Marcuse oma kasvatuse vili ja tal polnud süüdistada kedagi peale iseenda. Ta vangutas pead ja läks ära.
T.J. vaatas ikka veel veidi pahaselt, kuidas isa lahkus. Vanamees oli ilmselt järjekordse klassikaaslase mõrva pärast endast väljas. Oli alles jama.
T.J. vaatas kella. Kokk saab ilmselt õhtusöögi varsti valmis ning ta tahtis enne sööki duši all käia ja riided vahetada. Teel trepist üles oma tuppa arutas ta endamisi, mida selga panna. Ta otsustas millegi moodsa, aga mugava kasuks. Kunagi ei tasunud oma välimust hooletusse jätta. Iial ei või teada, millal on tähtis jätta hea mulje.
PÄIKESELOOJANGUNI oli vaid mõni minut, kui Lainey tuli kaeraämbriga heinamaalt, jättes Dandy välja sööma. Praegu polnud siin ühtegi teist looma peale Lainey hobuse. Dandy oli suur hiirjas tarmuka olekuga hobune ja Lainey elus oli aeg, mil just see talle sobiski. Tema keha oli vähiravist ikka veel nõrk ja ta oli nii kõhn, et tal polnud millekski jaksu. Kuid ta oli vähist lahti saanud ja igal hommikul tõustes ootas teda uus hea päev, andes talle võimaluse kosuda.
Kui ta oli juba peaaegu talli juurde jõudnud, hirnatas Dandy.
Lainey keeras ringi ja vaatas, aga hobune oli juba pead pidi kaeranõus. Lainey naeratas.
„Head ööd sulle ka, poiss!” hüüdis ta.
Dandy vaatas üles, hirnatas jälle ja jätkas söömist.
Nüüd, kui päeva viimane töö oli tehtud, polnud Laineyl enam midagi, mis oleks ta mõtted Samilt kõrvale viinud.
Kunagi oli aeg, mil Sam oli olnud tema elu mõte. Siis oli elu nende armuloole lõpu teinud ja tal oli tulnud leida viis, kuidas ilma Samita edasi elada. Ta oli arvanud, et saab üsna hästi toime, kuni helistas Dallas, ja nüüd ei suutnud ta enam mõelda muust kui sellest, et näeb jälle Sami, kas või ainult selleks, et ta kuradile saata.
Ta pani aidaukse riivi ja suundus majja. Päike oli nüüd looja läinud. Ta läks just tagatrepist üles, kui kuulis korraga pikka kiledat karjet, mis tõi talle judinad selga. Heitnud kiire pilgu selja taha, hüppas ta trepist üles ja kiirustas majja. Kusagil mägedes oli puuma ja Lainey lootis, et kiskja sinna ka jääb. Dandy oli liiga vana, et sellise suure kaslasega võidelda.
Lainey keeras majaukse lukku, pesi end ja hakkas siis õhtusööki valmistama, püüdes mitte mõelda Samile, kes oli murtud südamega koju tulemas. Ta ei tahtnud mehele kaasa tunda. Lainey pidi hoidma kinni oma vihast ja valust ja kõigest muust. Ta lihtsalt pidi, muidu murdub ka tema süda uuesti.
PÄIKESELOOJANG oli tulnud ja läinud. Kui Sam jõudis Tennesseesse Knoxville’i, pööras ta 81. maanteele ja sõitis põhja poole. Tume asfalt auto esitulede ees nägi endine välja, ehkki ta oli lahkunud ühest osariigist ja jõudnud teise.
Viimasest telefonikõnest Treyga oli möödas kaks tundi. Ta mõtles aina, kas Trina on juba opilt tulnud, kuid ta polnud midagi kuulnud ja Trey oli lubanud helistada.
Liiklus oli tihe. Viimaste tundide jooksul oli temast möödunud vähemalt kümme pikka veokit ja teed olid pidevalt sõidukitest tuubil. Nüüd aga hakkas liiklus aeglustuma ja ta ei mõistnud, miks, enne kui jõudis künkaharjale ja nägi all maanteel rida vilkureid. Ta pidurdas, et aeglasema tempoga kaasa minna, ja märkas korraga üht autot kaelamurdval kiirusel üle künka lähenemas.
Ta nägi autotulesid tahavaatepeeglist ja haaras tugevasti roolist kinni. Lähenev juht ei jõua kuidagi õigel ajal pidurdada, et mitte Samile sisse sõita. Sam valmistus kokkupõrkeks, kuid viimasel hetkel keeras auto kõrvale ja paiskus läbi õhu tee keskele.
Sam vaatas üle õla, kuidas see pimedas temast mööda lendas. See rullus õhus, paiskus maha ja jätkas rullumist, esituled pimedas kord üles, kord alla liikumas. Kui auto lõpuks seisma jäi, oli see kummuli.
Sam andis pidurit ja pidas teeserval kinni. Ta jättis oma linnamaasturi tuled põlema, haaras taskulambi ja hüppas välja. Ka teised pealtnägijad pidasid oma sõidukid kinni ja jooksid sündmuskohale.
Sam sööstis muruga kaetud ohutussaarele. Auto oli sealt ligi viiekümne meetri kaugusele rullunud. Sami taskulambi valgusvihk ei ulatunud nii kaugele ja ta nägi vaevu, kuhu läks, lisaks jõudis talle ninna bensiinilõhn. Ilmselt bensiinileke.
Keegi mees tuli ta selja tagant joostes ja nad jõudsid koos avariikohta.
„Ma helistasin 911,” ütles võõras. „Ma nägin seda pealt. Ta lendas üle selle künka.”
Sam jäi autorusude juures seisma, laskus põlvili ja uuris taskulambi valgel auto sisemust. Auto oli tühi ja esiklaasi polnud.
Sam tõusis kiiresti püsti. „Auto on tühi. Juht lendas välja. Hargneme laiali ja hakkame otsima.”
Selleks ajaks oli nendega liitunud veel mitu inimest ja enamikul neist olid samuti taskulambid. Nad hargnesid kiiresti СКАЧАТЬ