Kes tappis Urmas Oti?. Vahur Kersna
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kes tappis Urmas Oti? - Vahur Kersna страница 7
Название: Kes tappis Urmas Oti?
Автор: Vahur Kersna
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949888269
isbn:
Seal oli väga tore olla. Ütlen veelkord: minu ema ja Ellen said väga hästi omavahel läbi, olin nende juures üsna sagedane külaline. Ellen tegi väga häid pannkooke, ma sõin need kõik ära. Keegi ei pahandanud mu peale, ainult ema pahandas: „Kuidas sa nii teed?” Usutavasti pidi olema tore nendega koos olla. Muidu ma poleks seal nii palju aega veetnud.
Neil oli mingeid ajakirju, mida minul ei olnud, ma mäletan. Vaatasime neid, mõtlesime, et me teeme kunagi endale sellise laeva, millega me kuhugi sõidame. Kuhu? Ma ei tea. See oli unistuste laev. Vaat, selline tuba on laevas ja selline tuba. Seda pilti ma mäletan. Milline tuba peab olema laevas, millega me sõidame kuhugi ära. Kuhu? Ei tea.
Te ütlesite, et teie maailmapilti mõjutas ta kõvasti.
Ma arvan küll, jah. Ma võin seda kõike analüüsida tagantjärele. Tagantjärele analüüsimised on aga ohtlik mäng. Nii nägu mälestustega tegelemine on alati ohtlik mäng. Mälestustest kipuvad saama mälestuste mälestused ja me kipume mäletama, mida me tahame mäletada nii, nagu meile meeldib mäletada. Ja mis on seal siis see päris? Ma oleksin üsna ettevaatlik. Aga seda ma oskan küll öelda, jah, mismoodi minu maailmapilti ta mõjutas. Ta oli julgem, tahtis olla julge ja julges oma julgeolemist teismelisena ka väljendada.
Peeter Saarep, Peetri õde Alli, Toomas Suuman, Urmas Ott.
Mismoodi?
No ma ei mõtle nüüd mitte seda julgust, et lähen pimedas läbi surnuaia või hakkan pätile vastu, see on ju primitiivne. Ma võin arvata, et mingi mäss inimese sisemise kolkluse ja provintsiaalsuse vastu oli temas a priori olemas. Kust ta selle võttis, ma ei tea. Mulle täitsa meeldiks mõelda, et ma olen seda temalt õppinud ja hiljem suutnud endas ka ise kasvatada ja kanda tänase päevani. Provintsi ja kolkluse vastu, mis inimese sees, selle vastu mässas ta küll. Mismoodi see väljendus? Kõiges. Riietuses, juustes, žestides, kõneviisis. Julguses ja tahtmises paista silma.
Aa, üks asi tuli meelde. See on pilt, taaskord pilt. Me olime väikesed, ei käinud koolis veel kumbki. Ott oli kusagilt saanud – tol ajal oli see suur haruldus – krepp-paberit, kollast ja roosat. See oli tema mõte: me lõikasime krepp-paberist endale välja püksid niiviisi, kaks poolt ja särgid samuti, kaks poolt. Panime nad nööpnõeltega kokku, panime selga, läksime linna peale. Kodus saime pahandada. Sellest tuli üsna suur pahandus. Mul oli ema õppealajuhataja Otepää Keskkoolis, mul ei olnud pahandusest pääsu. Aga see võis siiski olla üks kaunis hetk. Ütleme, et see oli teatraalne hetk. Me tegime teatrit, ilma et me oleksime teadnud. Me tegime happening’i, me läksime poodi, kõik tundsid meid, teadsid, kes me oleme. Jutt läks kohe lahti linna peal. Mul on selle hetke üle hea meel ka praegu.
No see oli ilmselge protest kolkluse vastu…
Protest muidugi, aga ka hoiak. Mingit pidi oli see ilmselt meile mõlemale omane, aga tema oli eestvedaja. Mulle meeldis teda kuulata.
Jah, kommunistlikesse organisatsioonidesse olen ma astunud. Esimesena astusin mina meie klassis – võin rinna lahti rebida, tulistage, kes tahab – komsomoli. 14aastaselt. Esimesena tõstsin ma käe, ma mäletan hästi seda alternatiivi – oli kaks halba võimalust. Kas astuda komsomoli või järgmisel päeval teha tohutult suur matemaatika semestri kontrolltöö. Kuna nendel, kes astusid komsomoli, tuli õppida ordeneid, lükkus töö edasi. (…)
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.