Kes tappis Urmas Oti?. Vahur Kersna

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See edugeen oli tal raudselt sees. Ta teadis üpris täpselt, mis ta tahab või kuhu ta tahab elus välja jõuda. Mitte konkreetselt muidugi, aga põhimõtteliselt teadis, et ega ta kusagil tehases ei lõpeta.

      Kuidas see väljendus?

      See väljendus kogu tema olekus ja ka kõigis tema mõtteavaldustes. Ta oskas ennast hinnata. Sel ajal kui ta mängis seal rahvateatris, siis oli ta võib-olla kõige suurem rahvakunstnik. Ega ta tagasihoidlikkusega ei hiilanud hiljem ka, seda hirmu ei olnud. Üks väike hall hiirekene, ei, seda ta ei olnud. Ta teadis täpselt, mis ta on või mis ta tahab.

      Kas see lapsepõlv või noorusaeg teie majas siin, oli see õnnelik?

      Mis sa selle peale vastad? Noor inimene ei ole kunagi õnnelik, alati on tal millestki puudus, alati on tal mingid vajadused rahuldamata, muidu ei toimuks ju arengut, eks ole. Alati peab mingi vedru olema või mingi ork, mis sind tagant lükkab. Kui ta oleks eluga rahul olnud, siis võib-olla poleks kuhugile jõudnud. Ütlen enda järgi, et nüüd vanamehena, vaat nüüd ma naudin elu, nüüd ma olen vaba, mul ei ole erilisi kohustusi, tegelen sellega, mis mulle meeldib. Noor inimene pole kunagi rahul asjadega.

      Milline õhkkond teie majas valitses?

      Maja oli noori inimesi täis, kõigil olid lapsed. Osad inimesed käisid omavahel läbi, meie vanemad näiteks käisid siin poole maja elanikega läbi. Urmase vanemad käisid teise seltskonnaga läbi. Uusaastaid, sünnipäevasid, juubeleid – kõike peeti koos, noh, mitte terve maja, aga ütleme pool maja. Suumani Toomase ema oli õppealajuhataja Silvi Suuman, Urmase ema käis temaga läbi. Nemad olid nagu natukene peenem seltskond.

      Urmase aknad olid…?

      Kus Urmase aknad olid? Need all, siin paremal. (Osutab.) Need on nii, nagu tol ajal olid. Tal praegust õde oma perega käib ja suvitab siin, Urmas ostis emale kõrvalmajja kõigi mugavustega korteri ja ema on seal. Noh, ema on juba vana.

      Kas Urmas oli selline korralik, distsiplineeritud poiss, kes ei teinud suuremaid pätitempe?

      Ei-ei, üldiselt mitte, tal olid ikka piirid ees. Kui noorena siis viinakestki võtsime mõnikord – tol ajal õlut ei joodud, õlu polnud lihtsalt joodav – või veine või šampust, tema teadis alati oma piiri. Kunagi mingi Armeenia konjaki saime kätte. See meile ei maitsenud, aga ikka me pidime seda jooma. Ta ei olnud mingi karsklane, ta võttis. Aga tema teadis piiri alati üpris täpselt, et kuhuni maksab.

      Kust see tema suitsetamisharjumus talle külge jäi?

      Tol ajal ju kõik suitsetasid, ega siis tol ajal polnud niimoodi, et mul on lapsed kodus ja me ei suitseta. Isa oli selili voodi peal, pitsiga Priima oli ees ja tuba maani tossu täis. Kõik tegid. Peaaegu kogu seltskond, kellega me läbi käisime nooruses, kõik tegid.

      Urmase ema Ellen sündis sepa tütrena Otepäält mõned kilomeetrid eemal asunud Kivitulba talus ning pidas palju aastaid Otepää autoremonditehases raamatupidaja ametit.

      Mis laadi tempe te tegite?

      Oi issand, terve elu oli üks suur temp. Mul just siin ühel päeval tuli meelde, et autosid ei olnud ja bussiliiklus polnud ka kuigi tihe. Käisime mingil sõbrannal külas 20 kilomeetri kaugusel Rõngus. Ma mäletan, et hakkasime sealt jala tulema Otepääle. Plärasime juttu omavahel, tegime suitsu. Et tempe… Ta vist Eesti Raadios töötas juba, kui me õunavargil käisime. Ta veel ütles, et püha jumal, kui vahele jääme, siis raadioreporter nüüd järsku õunavargil.

      Neid esimesi tüdrukuid ka mäletate?

      Ikka-ikka! Ikka mäletan.

      Urmasel oli see vist…

      Issand, nimeliselt ma enam ei mäleta!

      Luule.

      Vist oli jah, aga ma ütlen, et sellest on ikka nii palju aega möödas.

      Mismoodi see lugu oli?

      No tead, ta oli kas klassiõde või… Juhtus niimoodi. Noortel inimestel ikka juhtub. Siin ei pea midagi erilist olema. Aga seda Luulet ennast ma absoluutselt ei mäleta, ma tean, et lihtsalt oli üks selline.

      Venelaste dokumentaalfilmis „Jahimehest jahitavaks“ väidab keegi Otepäält pärit Merike Kljukin, et tema oli Urmase elu suurim armastus. Tuleb tuttav ette?

      Ei.

      Armunud Urmast mäletate?

      Ilmselt mitte. Ilmselt mitte. Ega me mingisugusest armastusest tol ajal ei rääkinud, noh, et tal oleks silme eest must. Vaevalt küll seda. Pigem oli see lihtsalt see, et noh, füüsilised rõõmud pigem taga, ma arvan. Ma kahtlustan.

      Kes olid tol ajal temal sellised kangelased, iidolid või eeskujud, keda ta imetles?

      Ma nagu ei mäleta, et oleks olnud mingeid erilisi iidoleid. Kirjanikest pidas ta väga lugu, vene kirjandusest eriti. Üpris noorena hakkas juba klassikalist muusikat kuulama. Hoidis ennast kõikide asjadega enam-vähem kursis, mis maailmas on toimunud ja mis toimub.

      Aga popmuusika?

      No tema võõrasisa ostis talle Jauza lintmaki. Ma mäletan, et ta oli algkoolipoiss, biitlite plaadid sai kuskilt, mingid singlid, neid siis käiasime siin vahepeal.

      Kas Urmas kuidagi väljendas ka oma soovi saada kuulsaks?

      Noh, niimoodi ta otse ei öelnud, et ma saan kuulsaks, aga eks see kõigis tema tegemistes väljendus. Tal oli ikka siht silme ees, et ta jõuab elus kuhugi välja. Mäletan, et kunagi algkooli ajal oli Valgas kõnevõistlus, mille ta muidugi võitis. Ja siis ta küsis enne võistluse algust, mis see esimene auhind on. Nii et jah, enesekindlusest tal puudu ei olnud.

      Ma mäletan, kui ta „AK-sse“ sai, siis oli mingi konkursi moodi asi seal ja need teised konkursist osavõitjad kuidagi seal fuajees vist ootasid oma järjekorda ja siis Urmas soovitas neil astuma hakata, et see koht on niikuinii minu. Jajah.

      Tema emast räägitakse, et oli Otepää linnapildist eristuv proua.

      Jaa, proua Ellen oli väga uhke proua. Blond, tugev büst ja – kena naine oli! Neil kodus oli kord majas, Ellen pidas kodu väga korras, kõik oli puhas, kõik säras, kõik läikis. Tütar oli tal samasugune. Nii et ema nagu tegi, poega ta küll ei sundinud. Ma ei tea, kas Urmasel üldse mingit tööd kodus tegi, ma kahtlustan, et mitte eriti.

      Teil oli siin ju ka aiamaa?

      Meil kõigil olid siin aiamaad.

      Urmast seal rohimas ei nähtud?

      Ei-ei-ei, seda hirmugi ei olnud. Ta ei sallinud selliseid asju üldse. Noh, see oli muidugi hilisem jutt, siis polnud see veel teemaks, aga ta ütles, et kui tema kunagi ära sureb, siis temal hauda ei tule. Ta ei sallinud silmaotsaski, et keegi käiks, nagu see Eesti surnuaiakultuur on – kõigil, kel on kapsad või naerid, kõik käivad kõblastega ja harivad maad ju samamoodi seal surnuaias. Seda ta absoluutselt ei sallinud, ei kujutanud üldse ette, et selline СКАЧАТЬ