Kes tappis Urmas Oti?. Vahur Kersna

Чтение книги онлайн.

      Peeter, teie olite Urmase naabripoiss ja lapsepõlvesõber.

      Jaa, muidugi, me olime ikka suured sõbrad. Paarkümmend aastat, ütleme.

      Mis ajast?

      Mina olin siis kusagil 6.-7. klassis, tema kolm aastat taga. Selle ajani, kui tema läks televisiooni. Mina kolisin maale, pidasin talu. Me füüsiliselt jäime lihtsalt nii kaugeks, et ega meil lõpus nagu mingit erilist läbikäimist ei olnud. Elu lõpupoole, ma mõtlen. Niipalju, kui ta siin emale külla tuli, siis saime kokku ja mõnikord käisime Käärikul tennist mängimas.

      Mis elu te lapsepõlves siin elasite, milliseid mänge mängisite?

      Oh jumal, aeg oli hoopis teine, me ikkagi mängisime füüsiliselt, käisime väljas. Koolist pääsesid, siis oli õue minek. See oli karistus, kui pidid majja jääma. Mitte nagu nüüd, et väljas harva mõnda last näed, kõik istuvad arvutite taga ja mängivad oma mänge.

      Igasuguseid asju tegime. Omal ajal, noh, Tartu maratonil käisime. Kui olime juba suuremad poisid, saime jalgrattad. Istusime ratta selga ja sõitsime Otepäält välja. Tund aega, kaks tundi, suvalisi külavaheteid mööda, meil polnud õrna aimugi, kus me oleme. Umbes suunda teadsime, kuhu peab tagasi saama. Käisime Kirikukülas, seal oli tal vanaema kodu. Seal käisime seenel, saunas mõnikord.

      Kuidas te Tartu suusamaratonile sattusite?

      Me käisime seal kaks korda, üks kord Tartu-Elva maratonil, teinekord Tartu-Kääriku. Kusagilt Urmas selle välja otsis, see oli tema initsiatiiv. Ma mäletan, et sõitsime bussiga Tartusse, kui tahtsime Tartu-Elva rajale minna, et see pidi raudtee äärt mööda kulgema. Ronisime bussist ühel hetkel maha, vaatasime, et mingisugused jäljed lähevad, et hakkame siis uhama. Igaks juhuks ülekäigu valvuri käest küsime, see ütles, et kulla poisid, see pole see raudtee, sedamööda saate Petserisse, mitte Elvasse! Siis pidime viis kilomeetrit sumpama mööda külavaheteid, enne kui õige raudtee äärde saime. Aga jah, ega ta eriline spordipoiss muidugi ei olnud, mingisugustes trennides ta ei käinud.

      Aga suusamaratoni sõitis ikka lõpuni?

      Ei sõitnud. No seda oli ka palju nõuda tema käest. Minu arvates oli sulailm, vastik ilm. Start hakkas Tartust Tamme staadionilt ja siis kulges sõit kusagilt teeääri mööda. Noh, enamjagu inimesi lõpetas Otepääl, tema tuli Pangodis maha, et mitte ühte sammu enam. Sellega tema sportlasekarjäär lõppes.

      Kui palju lapsi siin ümbruskonnas oli?

      Noh, meie majas ikka mõned olid. Suumani Toomas elas näiteks minu kõrvalkorteris. Alguses Urmas käis Toomasega läbi, neil oli aasta vanusevahet. Aga pärast nad jäid natuke kaugemaks, siis hakkasime meie Urmasega rohkem läbi käima. Aga lavakasse läksid nad muidugi Toomasega.

      Mis teid Urmasega sidus?

      Meil oli väga hea klapp. Tema oli selline teravmeelne, kiire mõtlemisega ja temaga oli põnev, huvitav olla. Kuigi ta oli minust noorem, oli väga hea mälu, talle jäid kõik asjad meelde, nagu lennult haaras kõike. Tema oli ikka märksa targem poiss kui mina.

      Kas te lugesite samu raamatuid, vaatasite samu filme?

      Ja-ja-jaa, noh, vene aeg, palju tol ajal siis seda kirjandust oli, sisuliselt kõik mis ilmus, kõik me ära ostsime. Mul on praegust mitu tuhat raamatut toas, mis sa nendega peale hakkad nüüd.

      Mis Urmase lemmikteemad olid?

      Noh, Urmas oli suur teatrifanatt, algusest peale: kino, teater, kultuuritegelased. Temal jäi kõik meelde, kui ta korra oli lugenud. Kuna minu mälu on selline olematu ollus, siis mul ei olnud midagi teha, tema käest küsisin, tema käest kuulsin.

      Palju te telekat vaatasite tol ajal?

      Vaatasime, aga mitte eriti palju. Meelelahutus tol ajal televisioonis ju peaaegu puudus. Tuli see „Horoskoop“, mida kõik vaatasid, või mingisugused uusaastasaated Moskvast. Seda kõike oli nii vähe, et kõik, mis telest tuli, oli megahitt hoobilt.

      Mõnede saadete üle ka arutlesite?

      Ma ei mäleta. Sellest on terve elu möödas ju. Aga mis oli tema jaoks üks väga murranguline periood, oli see, kui ta hakkas Otepää Rahvateatris mängima. Vaat siis ta sai populaarsusest hamba verele, siis ta oli kultuuritegelane ja see oli tohutu põnev. Tema ja sõprade ja kõigi jaoks. Ruuven Kalju oli tol ajal Otepää teatri pealavastaja, need olid ilusad ajad.

      Oli ta selline omaette hoidja või teistega koos mängija või isegi karjajuht?

      Ei-ei, tema kippus ikka liider olema, tema selline nohik ei olnud, et oleks omaette. Ega ta seltskonda ei vältinud, mingi erak ta ei olnud.

      Kas te kinos ka käisite?

      Ikka käisime. Ma mäletan, kui India filme tuli sinna aeg-ajalt. Noh, siis nad kippusid Suumaniga seal Otepää kinos nalja tegema, et käisid seal naermas sel ajal, kui teised lahinal nutsid. Noh, lahutasid meelt niimoodi, noored inimesed.

      Kas СКАЧАТЬ