Название: Kes tappis Urmas Oti?
Автор: Vahur Kersna
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949888269
isbn:
Urmas ja võõrasisa Aksel.
FOTO Paul Ott
Oli ta laisk või põhimõtteliselt oma käsi mullaga ei määrinud?
Nii ja naa. Kui midagi füüsiliselt oli vaja teha, ega ta muidugi ei kippunud rabelema, aga näiteks elamine oli tal kogu aeg korras, ka siis, kui ta poissmehena üksi elas. Tema ei olnud selline, et käega lööks ja laseks minna asjadel. Ei-ei. Asjad pidid korras olema.
Kuidas Urmas poolõega läbi sai?
Väga hästi, minu arvates said nad väga toredasti läbi. Ega neil mingit sellist kiusamist või sellist asja polnud, võib-olla päris väikese lapsena, aga ei, nemad said väga hästi läbi. Karin oli selline rahulik ja ütleme nii, et Urmas oli emasse, sellisesse uhkesse blondiini, ning tütar oli isasse. Väga töökas ja hästi ilus tüdruk. Ja nüüd käib see tütar siis ema ees hoolitsemas, ema on siin vana ja vilets.
Urmase bioloogiline isa ei ole siin kunagi vist liikunud.
Minu teada ta kohe üldse pole liikunud. Peale selle, et ta selle lapse tegi, vist rohkem ei ole üldse mingit kontakti olnud. Urmas küll sai teada, kui tema isa ära suri, isa suri umbes samades eluaastates nagu temagi, kusagil enne 60ndat, tema läks südamega vist… Nii et ta teadis jah, põhimõttelisel, et selline inimene on, aga ta teda üles ei otsinud ja selles suhtes huvi ei tundnud.
Temast ei räägitud kunagi?
Ei, üldsegi mitte. Teda nagu polnud ja teda polnudki füüsiliselt olemas Urmase elus.
Aga Urmase suhted võõrasisaga?
No üpris normaalsed. Ega nad mingid erilised sõbrad ei olnud, aga hakkama nad said. Seal majas oli jäme ots ema käes, ega seal võõrasisa terrorit kui sellist ei olnud. Ema ikka oli see, kes otsustas maja ja pere asju.
Näitlemisest sai Urmasele ühel hetkel suur kirg?
Ja-jaa, see oli tema elus hüpe, kui ta sinna Otepää Rahvateatrisse sattus. Sa oled järsku publiku ees, sa oled sellises seltskonnas, pealavastaja isiklikult sind kutsub ja kiidab ja see oli jah tema arengus selline paras hüpe.
Käisite vaatamas ka teda laval?
Ja-jaa, ikka.
Kuidas ta tundus?
No eks see meile tundus tore. Oma poiss mängib seal. Noh, tol ajal ei osanud ju hinnata, mis on see rahvateatri tase või mis on see profitase. Eks ta muidugi natukene selline ülepaisutatud värk oli.
Säilitas ta sellest hoolimata mingi jalad-maas-hoiaku või on ju ka öeldud, et ta oli uhke ja ülbe?
Ta oligi uhke ja ülbe. So what? Mis siis? See oli lihtsalt osa tema isiksusest. Ma ütlen, et ega ta tagasihoidlikkusega ei hiilanud, aga tal oli ka midagi ette näidata.
Ja ta ei olnud ju halb ega kuri?
Ei, Urmas oli väga lahke. Koonerdamine tema puhul küll teema ei olnud. Ta ei olnud ka väiklane inimene, ta võis olla küll selline ennast täis ja mõnikord niimoodi öelda, et noh, mis mina sellest saan, aga see oli rohkem selline poos. Tegelikult ta ei olnud üldse halb inimene. Need inimesed, kellega ta läbi sai, Marju Länik näiteks, me töötasime kunagi kultuurimajas koos, kui Marju Länik läks Tallinnasse, siis seal Urmas teda aitas. Mitte karjääri suhtes, aga tol ajal oli ju see riiete teema, tema sai kätte, mida teised ei saanud. Siis ta tõi sealt õele ja Marjule ka.
Kui Urmas oli juba tuntud, kuidas ta suhtus oma Otepää päritolusse?
Ta ei häbenenud seda, aga ega see teda ülemäära õnnelikuks ei teinud. Ma mäletan, et kunagi oli mingi selline jutt tal, et noh, mis teil viga, teil on siin Nõmmel oma maja ja kuulsad vanemad. Natukene teda see häiris, et ta oli lihtrahva hulgast pärit. Ta oleks tahtnud ka võib-olla olla jah paruni võsukene.
Aadliverd temas ei olnud. See tuli välja teenida.
Täpselt nii, jah.
Toomas Suuman
Te elasite Otepääl Urmasega ühes majas.
Seda küll, jah. Tollal kandis see nimetust Klementi tänav, see oli punane maja, kahekorruseline. Mis ta nimi praegu on?
Munamäe.
Ongi nii? Võib-olla tõesti. Ma olen tast mööda sõitnud, tsikliga vahel olen vaatamas käinud.
Mis teile tollest kaugest ajast esimesena meenub?
Ma mäletan üht pilti: trepikojas trepi peal seisis üks poiss ja öeldi, et see on Urmas. Mina pidin olema kolmene ja Ott neljane, ta oli must aasta vanem. Meie emad said vist omavahel päris hästi läbi. Meie elasime ülemisel korrusel, nemad elasid all. Neil oli televiisor, minu meelest üks esimesi Otepääl. Käisin vaatamas seda seal nende juures. Neil oli telekal veel selline paber ees, üks osa oli roheline, üks oli roosa, üks oli sinine. Mingi filterpaber oli, et siis oleks nagu värviline. See kõik oli hästi huvitav minu jaoks. No see oli rituaal, jah, telekat vaatama minna. Kindlasti. Antenn oli üleval katuse peal, see tuli pika toruna alumisele korrusele. Aksel oli kuldsete kätega meistrimees, seda sai siis kuidagimoodi toast vist liigutada, et pilti paremini püüda.
Milliseid mänge te mängisite?
Mängisime sõtsi, mis tähendas, et me mängisime sõda. Keegi ei tahtnud olla – võib-olla keegi tahtis, mina ei tahtnud – Saksa sõdur, ma tahtsin kindlasti olla Vene sõdur. Üleüldse mu suur unistus oli tol ajal saada Vene madruseks, et mul oleks müts, mille peal on viisnurk. Aga see selleks. Siis me mängisime trifaad, mida Põhja-Eesti tunneb uka-uka nime all. Ruumi oli palju, suur puuriit, jänesepuurid… Jah, need kaks mängu olid kindlalt. Neid ma mäletan. Ma tean ühte hetke, kui ta tuli pesuköögi juurest rõõmsalt… See hetk praegu tuli meelde! Hetk, kui ta ütles, et on olemas selline maa nagu Prantsusmaa. Ma vist ei uskunud, jooksin mööda õue ringi ja karjusin täiest kõrist: „Prantsusmaa!“ See kõlas nii kihvtilt – Prantsusmaa! Aga siis me olime ikka väiksed. Ma käisin lasteaias veel. Minu meelest tema lasteaias ei käinud. Aga ta käis mul vahel läbi linna vastas lasteaias.
FOTO Paul Ott
Kas või kuidas sõprus temaga teid mõjutas?
Ma ei tea, kas ta muutis mu maailmapilti või ma arvan arvavat, et minu tolleaegse maailmapildi kujunemises oli Urmas Otil kahtlemata väga suur osa. Raamatutel kindlasti, mida ma juba kolmeaastaselt õppisin lugema. Aga Ott, jah, kindlalt. See oli läbi raamatute, mida me mõlemad olime lugenud. See oli ilmselt läbi televisiooni. Ta tundus vanem, kui tegelikult oli, enesekindlam, kui ta võib-olla oli.
Milliseid raamatuid te lugesite?
Ei СКАЧАТЬ