Kuidas Matthew'st lahti saada. Jane Fallon

Чтение книги онлайн.

      „Rahune maha? Sa ei mõtle üldse, et mina pean siin õhtust õhtusse üksi istuma.”

      „Mine käi siis väljas. Mina sind ei takista.”

      „Ma ei saa. Mul ei ole enam kellagagi väljas käia. Mitte keegi ei taha endale sõbraks inimest, kes abielumehega kepib.”

      „Ah soo, nii et see on siis minu süü? Mina pean sinuga koos olemiseks pidevalt valetama. Kas sa üldse kujutad endale ette, kui raske see on?”

      „Mina pole palunud sul valetada.”

      „Jah, oled küll. Pidevalt. Sa tahad, et ma siia tuleksin, tahad minuga lõunal käia. Jestas, ma ei tea, kui palju kordi sa oled üritanud mind veenda Sophiele ütlema, et ma lähen konverentsile, ja selle asemel läheks kuskile sinuga nädalavahetuseks.”

      „Aga sa ei ole seda ju mitte kunagi teinud.”

      „Sest ma ei taha vahele jääda. Me leppisime omavahel kokku …”

      „Perset me leppisime. Mul on teisel kohal olemisest kõrini! Alati olen mina see, kelle lootusi petetakse …”

      „Mul on homse pärast kahju. Päriselt. Aga sa oled alati teadnud, kuidas asjad käivad.”

      „Noh, igatahes nüüd mulle aitab,” kuulutas Helen trotslikult. „Päriselt.”

      „Ja mida ma siis sinu arvates tegema pean, oma naisele ja lastele ütlema, et ma ei jõua peaaegu kunagi normaalsel ajal koju, kuna veedan aega oma tüdruksõbra seltsis?”

      „Miks mitte?”

      „Oled sa kuradima segi keeranud või?”

      „Ei, ma ei ole kuradima segi keeranud. Ma ei saa aru, mida oleks nii kuradima kohutavat selles, kui sa oma kuradima täiuslikule naisele pärast kõiki neid aastaid tõtt räägiks.”

      Vaikus.

      Seda teemat olid Helen ja Matthew alati vältinud, kui nad just omavahel raevukalt ei tülitsenud. „Miks sa oma naist minu pärast maha ei jäta?” teemat. Nüüd olid need sõnad välja öeldud ja tagasi polnud neid enam võimalik võtta.

      „Jäta Sophie mängust välja. Sellel pole temaga mingit kuradima pistmist.”

      „Miks sa teda alati kaitsed?”

      „Sest ta on mu naine ja see kõik pole tema süü. Ja sa teadsid selle suhte alates, et ma olen abielus.” Matthew pani palitu selga. „Ma hakkan hiljaks jääma. Ma pean minema, muidu ta hakkab mõtlema, kus ma olen olnud.”

      Seekord ei suutnud Helen taganeda. „Tule taevas appi, aga ütle siis talle. Ausalt, mul on sellest kõrini. Räägi Sophiele minust, või kõik on läbi. Ja seekord ma mõtlen seda tõsiselt. Kõik on läbi.”

      „Tore on.”

      Matthew tõmbas välisukse enda selja taga kinni.

      4

      Sophie poleks seda küll mingi hinna eest kellelegi tunnistanud, aga ta tundis jõulude ees hirmu.

      Ta isegi ei mäletanud enam, kuidas oli alguse saanud traditsioon, et kõik nende juurde kogunesid ja temast mõneks päevaks kõigi teiste ori sai. Ta mäletas ähmaselt, et nad olid kunagi ammu kõik koos arutanud asjakorraldust, mille kohaselt nemad Matthew’ga pidid ühel aastal jõuluürituse enda juures korraldama ja järgmistel kordadel pidanuksid seda tegema mehe kaks õde, et koormat ühtlaselt jagada.

      Sophie ja Matthew olid hea meelega pakkunud end esimesel korral võõrustajateks ning olid toidu ja kaunistustega tõsiselt pingutanud, välja mõelnud seltskonnamänge ja viktoriine. Suzanne ja Claudia, pilgeni jõulurõõmu täis, olid tollal kaheksa ja kuus aastat vanad. Matthew’ õed Amanda ja Louisa ohhetasid ja ahhetasid silmakirjalikult nende koduse õndsuse ja Sophie korraldusoskuste üle. Matthew’ õdede abikaasad Edwin ja Jason kiitsid Sophie tehtud kastet ja kodus küpsetatud, Grand Marnier’d sisaldavast apelsinimuretaignast valmistatud jõulutäidisega pirukaid, mainides samas oma naiste vajakajäämisi köögis. Amanda lapsed Jocasta ja Benji jooksid amokki ja lammutasid elamist, nagu jaksasid, tundes end turvaliselt teadmisega, et keegi ei hakka neid keelama, kuna nende vanemad olid paariks järgmiseks päevaks ilmselgelt igasugusest täiskasvanulikust vastutusest lahti öelnud. Sophie ja Matthew pakkusid jooke ja suupisteid ja koristasid maha läinud toitu ja pesid käterätte ja oleksid selle protsessi käigus ise peaaegu otsad andnud, kuid vähemasti arvasid nad täie kindlusega, et sellist asja tuleb ette vaid üle kolme aasta.

      Nad eksisid.

      Amanda, kelle kord pidu korraldada pidi olema järgmisel aastal, teatas oktoobris, et on rase ja ei tule kõigi ettevalmistustega lihtsalt toime. Louisa andis teada, et tema majas valitseb poolelioleva juurdeehituse tõttu kaos, ja siis ei teinud keegi enam piuksugi, kuni Sophie ette astus ja pakkus lahkelt, et nemad Matthew’ga on varmalt valmis eelmise aasta üritust kordama, kutsudes seekord seltskonda ka Matthew’ nüüdseks lesestunud ema Sheila. Seekord saabusid ka Sophie vanemad Bill ja Alice. Naise vanemal ja ühtlasi ainsal vennal jätkus õnnekombel mõistust veeta jõulud igal aastal koos laste ja viimasel ajal ka lapselastega Hispaanias. Talle ei tulnud iialgi pähe mõte Sophiet ja Matthew’d kaasa kutsuda ja ega nad poleks seda kutset ka vastu võtnud, kuna ehkki Sophie suhted vennaga olid igati sõbralikud, jäid nad sellegipoolest aina kaugemaks. Nende jõulude ajal oli ainsaks tõrvatilgaks meepotis Amanda pidev oksendamine, mis tundus ägenevat iga kord, kui silmapiirile ilmusid koorimist vajavad kartulid.

      Järgneval aastal läksid vabandustena käiku Amanda beebi ja Louisa rasedus. Ootused olid kõrged ja süütenöörid lühikesed.

      Veel aasta hiljem ei viitsinud keegi enam isegi teeselda: kõik lihtsalt küsisid, millal nad peaksid saabuma, ja esitasid oma soovid magamistoa juurde kuuluva vannitoa (väikelapse vanema jaoks väga oluline) ja alumisel korrusel asuvate tubade (väga oluline raseduse – seekord jällegi Amanda – korral) osas, nõudes kohalejõudmise järel teed ja võileibu. Telekapuldi pärast puhkes kaklus ja Suzanne teatas, et hullemaid jõule pole neil olnudki.

      Niisiis lisandus jõulupühade ajal kahele majas elavale täiskasvanule ja lapsele veel viis täiskasvanut ja neli last pluss veel kaks külalist. Üks vegan, kaks taimetoitlast, allergia piimatoodetele, gluteenitalumatus, joodik ja võõrutusravil olev alkohoolik. Kokku viisteist inimest.

      Ah jaa, ja lisaks veel Amanda kuuekuune beebi, niisiis kokku kuusteist. Samas oli võimalik, et Louisa ja Jasoni abielu ei pruugi jõuludeni vastu pidada, niisiis vast ikkagi viisteist.

      „Ehk peaksime neile lihtsalt ütlema, et me läheme kodunt ära,” pakkus Matthew paar päeva varem, tundes end ees ootavatest möödapääsmatutest riidudest, joomisest ja pisaratest seekord eriti ahistatuna. „Teeks õige seekord midagi spontaanset, läheks hotelli ja jätaks nad ise ennast majandama.”

      Sophie oli naerma hakanud, soovides, et nad saaksid seda tõepoolest teha. „Sa ju tead, et me ei saa nii teha,” oli ta öelnud.

      Helenil ja Matthew’l oli õnnestunud teineteist pärast riidu vältida, kui välja arvata üksikud korrad, mil nende teed tööl ristusid. Järgmisel päeval, teisipäeval, oli Matthew läinud Amanda ja Edwini juurde napsi võtma ning osalenud võrdlemisi punnitatud jutuajamises, mis puudutas jahikeeldu (Matthew ja Sophie olid keelu poolt, Edwin ja Amanda vastu) ning golfipuhkust Portugalis (Edwin poolt, Matthew, Sophie ja Amanda vastu). Edwin jõi liiga palju nagu tavaliselt СКАЧАТЬ