Kuidas Matthew'st lahti saada. Jane Fallon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õhtute ja kahele inimestele mõeldud õhtusöökide vastu, kangete napside asemele oli astunud Pinot Grigio. Helen korraldas keskmiselt kord aastas õhtusöögi ning kutsus külla neli kuni kuus oma parimat sõbrannat (hea küll, kaks või kolm sõbrannat koos kaaslasega, sest meeldis see talle või mitte, käisid nad tal nüüd külas paarikaupa). Ta kuulas nende jutte lastest ja köögitarvikute soetamisest, üritades seejuures teeselda, et see kõik pakub talle huvi („Ta oskab nüüd juba ise kempsus käia. Imepärane! Kas ta kannab tõesti juba püksmähkmeid? Oh sa!”), kuid sisimas lämbus ta igavuse kätte. Ta üritas tõrjuda küsimusi Matthew’ ja Sophie ning selle kohta, kas tal poleks aeg mees juba sinnapaika jätta. Viimasel ajal oli naisele hakanud tunduma, et sõbrannad on hakanud teda hukka mõistma ja oma (enamasti täiesti kohutavalt ebaatraktiivseid) abikaasasid teraselt silmas pidama, muretsedes, ega nood pea ometi plaani Helenit hoovi tõmmata.

      Vastuküllakutseid sai ta harva – erinevalt vallalisest mehest tekitab vallaline naine teatavat piinlikkust, isegi sõprade seas. Kui kutsuda külla paarike, kellega puhkusel tutvutud, võib naispool pahaks panna, kui mees kogu õhtu saadaoleva naisega jutustab. Ja kui siis naine peaks teada saama, et tema mehe vestluskaaslane on kellegi teise abikaasa armuke, läheb terve õhtu ära metsa. Niisiis, neil vähestel õhtutel, mil Helen väljas käis, oli tema kaaslaseks Rachel ning nad jõid ja tantsisid ja kirusid mehi täpselt nagu siis, kui nad olid kahekümnendates. Ainult mõlemal seisis neljakümnes sünnipäev ukse ees ja asi hakkas juba üsna meeleheitlik välja nägema.

      Nüüd seadis Helen end istuma, klaas veini käes, ja valmistus Racheliga häid uudiseid jagama. Ta valis oma juhtmeta telefonil kolmanda lühivalikunumbri (esimene number: Matthew mobiil; teine number: ema ja isa; kolmas number: Rachel; neljas number: Racheli mobiil; viies number: ema mobiil; kuues number: töökoht. Jestas, kui masendav see ikka oli.) Racheli telefon kutsus. Ja kutsus. Viimaks, kui Helen oli just kõnet lõpetamas, Rachel viimaks vastas. Ta tundus kuidagi hajevil olevat.

      „Tere.”

      „Rach, mina olen. Arva ära, mis just …”

      „Helen. Tere. Seda et … ehh … kuule, kas ma saan sulle homme tagasi helistada? Praegu ei ole kõige parem hetk. Neil on siin.”

      Heakene küll. Neil oli mees, kellega Rachel oli paari nädala eest klubis kohtunud. Igati normaalne, töötas IT alal. Hea välimusega. Helen teadis, et nad olid pärast seda mõned korrad kokku saanud, talle oli asjast üsna põhjalik ülevaade antud. Üks õhtusöök. Mõned joogid kõrtsis. Seks kolmandal kohtamisel. Neljandal kohtamisel oli mees ööseks jäänud. Racheli tavapärane muster. Nädala pärast on ta mehest tüdinud. Kahe nädala pärast on temast saanud ajalugu.

      Heleni ja Racheli tutvuse ajal oli Neile olnud üksjagu, või vähemalt nii Helen arvas. Sellal kui Helen lootusetult Simoni ja seejärel Matthew’ külge klammerdus, ei kestnud Racheli suhted reeglina kauem kui paar nädalat. Viimase mõne kuu jooksul olid tema elust läbi käinud tuletõrjuja Martin (liiga allumatu), raamatupoe omanik Ian (nüri) ja Nick, kahekümne kolme aastane juuksur, kes oli naisele eelistanud üheksateistkümneaastast poissi. Polnud midagi, mis lubanuks arvata, et Neiliga asjad teistmoodi kulgeks.

      Helen ei lasknud Rachelit nii lihtsalt käest. „Ta ei pane pahaks, kui sa pisut lobised.”

      „Ma ei saa. Ma helistan sulle homme, eks?”

      „Aga Matthew just helistas mulle. Kell pool kümme õhtul. Ta tahab teisipäeval kokku saada. Mine ütle Neilile, et ta teeks teed või segaks mõne kokteili või midagi, ja siis sa saad mul aidata välja mõelda, mis tal kodus juhtuda võis, et ta midagi sellist teha tahab.”

      „Ma ütlesin sulle, ma ei saa. Kuule, meil on siin tõeliselt mõnus olla ja ma ei taha seda ära rikkuda. Ma ei jäta teda sinuga lobisemiseks lihtsalt pöidlaid keerutama. Vast ainult siis, kui see oleks elu ja surma küsimus, aga ei ole ju. See võib vabalt hommikuni oodata. Kallis oled. Tšau.”

      Rachel lõpetas kõne. Segadusse sattunud Helen istus, telefon ühes ja veiniklaas teises käes. Nende kümme aastat kestnud sõpruse jooksul oli Rachelil tema jaoks alati aega olnud. Ükski mees polnud iialgi olnud tähtsam kui isiklike traumade käes kannatava Heleni ärakuulamine. See sai tähendada vaid ühte asja. Neil oli eriline. Neil oli mees, kes päästab Racheli vallalisusega kaasnevast häbimärgistamisest. Helen ei saagi enam oma sõbrannat tolle edutute suhete pärast haletseda. Üks valdkond, milles üleolekut tunda, on läinud. Rachel oli kenam, edukam, teenis rohkem kui Helen ja nüüd oli tal oma mees – päris enda oma, kuna Heleni teada polnud tal kuskile naist ja lapsi peidetud. Rachel oli võitnud.

      See oli ühe ajajärgu lõpp ja Helen teadis seda.

      Naine vaatas kella ja otsustas magama minna. Lõpuks oli kell juba kolmveerand üksteist, telekast ei tulnud mitte muhvigi ja tema pidi hommikul tööle minema.

      Kui Helen ja Matthew järgmisel päeval töö juures põgusalt kohtusid, olid naise tunded mehe vastu soojad ja leplikud, kuna mees oli temaga kokku saamise nimel oma plaane muutnud, sellal kui mees tundis tema vastu kiindumust, kuna oli järgmise nädala kokkusaamistega seotud ebakõlad täielikult unustanud ja talle tundus, et naine on tema vastu ilma erilise põhjuseta kena, ning see oli alati teretulnud. Mõlemad alustasid nädalalõppu õnnelikena.

      Helenil õnnestus Rachel laupäeval pärastlõunaseks osturetkeks Neili küljest mõneks ajaks lahti kangutada ja vaatamata sellele, et ta oli sunnitud seejuures kuulama ülipõhjalikku ülevaadet nende õilmitsevast ehedast armastusest, oli neil ikkagi lõbus ning tal õnnestus ka endast ja oma suhtest täpselt nii palju rääkida, et asi end ära tasus. Laupäeva õhtu ja pühapäeva pidi ta küll enda seltskonnas veetma, kuid ta täitis aega poodides ja internetis kolades, et leida täiuslik jõulukingitus mehele, kel oli kõik olemas, kaasa arvatud naine, kes võis pead murdma hakata, kust mees oma uue kašmiirkampsuni sai. Selleks, et leida midagi sellist, mille iseendale soetamine mehe poolt usutav tunduks, kuid mille osas võis võrdlemisi kindel olla, et tegelikult ta seda ise endale enne jõulu ostma ei läheks, kui taipate, kuhu ma sihin, läks tarvis tõelist oskust. Viimaks valis Helen välja Paul Smithi portfelli.

      Esmaspäeva hommikul oli Matthew kogu päeva koosolekutel, aga sama tegi ka Laura, niisiis oli Helenil meeldiv päev, mis möödus üksikute dokumentide koostamisega ja vahelduseks ajakirjade lugemise ja raadio kuulamisega. Ta kaalus keele peksmiseks Rachelile helistamist, kuid jättis selle siiski tegemata.

      Punkt kell pool seitse helises naise uksekell ja Matthew oli kohal nagu tavaliselt, kaasas pudel veini ja karp jäätist. Nad keskendusid tavapärasele rutiinile: kiire ülevaade tööl toimunust, väike naps, seejärel loid rähklemine voodis, misjärel mõlemad rahuldust pakkuvasse unne vajusid.

      Viis minutit enne kaheksat vaatas Matthew voodi kõrval laual lebavat käekella ja asus end üles ajama.

      „Hommikul näeme,” ütles naine ja lülitas äratuskella välja enne, kui see jõudis helisema hakata.

      Mees kummardus Helenit suudlema ja too põimis mõlemad käed ümber mehe kaela ega lasknud tal end sirgu ajada.

      „Äkki sa pääsed homme õhtul natuke varem tulema? Ma võiksin sulle õhtusööki teha. Või pead sa kodus sööma?”

      Matthew’ näol virvendas hetkeks kerge hämming ja ta küsis: „Homme?” Ning siis valgus hämmingu asemele aegamööda taipamine.

      „Kas meil oli kokkulepe homseks?” küsis mees õlekõrre poole küünitades. „Homme ma ei saa, midagi muud tuli ette.”

      Ja siis läks põrgu lahti.

      „Mis mõttes midagi muud tuli ette?”

      „Lihtsalt СКАЧАТЬ