Kuidas Matthew'st lahti saada. Jane Fallon

Чтение книги онлайн.

      „Ei,” vastas Rachel.

      „Aga kui …”

      „Kas sa üldse ei kuula, mida ma räägin?” nähvas Rachel viimaks. „Ta on abielus. Ära tee seda. Ära muutu üheks nendest naistest, keda me vihkame.”

      „Naised, keda me vihkame” olid Racheli ja Heleni suhte oluline osa. Nad olid seda mõttelist nimekirja alustanud üsna varsti pärast tutvumist, seljakotimatkajatena Indias. Tagasi Londonisse jõudes, ajal, mil Helen oma elamist otsides Racheli West Bromptoni korteris peatus, olid nad seda ka kirja panema hakanud. Kummalgi oli oma eksemplar ja teineteise korteris kokku saades ning jokkis olles võtsid nad nimekirjad läbi ja täiendasid neid vastastikku uute kannetega. „Naised, kes varastavad teiste naiste abikaasasid” olid algusest peale nimekirjas figureerinud, kuid Helen leidis, et tema olukord nõuab teistsugust lähenemist. Esiteks ei olnud tema Matthew’d kuidagi julgustanud, mees oli ise initsiatiivi üles näidanud.

      „Sul on õigus. Aga … mul on tunne, et ma meeldin talle päriselt.”

      „Oh tule taevas appi. Selge see, et meeldid, sa oled temast kakskümmend aastat noorem ja valmis tema voodisse pudenema üksnes seepärast, et ta selleks soovi avaldas. Lisaks kirjutad sa tema eest kirju ja keedad talle teed. Sa oled keskealise mehe fantaasia kehastus. Loomulikult meeldid.”

      „Ma teadsin, et poleks pidanud sellest sulle rääkima,” tähendas Helen torsakalt. „Ma teadsin, et sa ei saa minust aru.”

      Järgmisel hommikul oli ta oodanud, kuni Matthew oma kabinetis üksi oli, ja sisse astudes ukse enda järel sulgenud.

      „Olgu,” oli naine öelnud.

      „Mis olgu?” küsis mees pilku paberitelt tõstes ja talle naeratades. Helen punastas.

      „Kui sa tahad … tead küll … siis minu poolest olgu peale, me võime … tead küll … kui sa tahad. Mulle see meeldiks.”

      Matthew oli naerma hakanud. „Kas sa räägid mingis salakeeles?”

      Mees oli teeselnud, et vaatab kabinetis ringi. „Kas meile on siia pealtkuulamisaparaadid sokutatud?”

      Helen oli näost lõõskavpunane. „Sa tead küll, mida ma silmas pean.”

      „Ikka tean. Ja ma olen selle üle väga rõõmus. Oled sa kolmapäeva õhtul vaba?”

      Helen oli valjusti neelatanud.

      „Jah.”

      *

      Järgmise asjana oli mees tema voodis ja naise kaine mõistus ja ambitsioonid ja üldse kõik see, mida ta enda kohta teadnud oli, lendas aknast välja. Helen oli ise endale korrutanud ja Heleni sõbrad olid talle korrutanud: „Lõpeta see asi silmapilk ära. Sellel ei saa õnnelikku lõppu olla,” ja tema oli neid kõiki eiranud, sest mõistagi oli ta paari nädala pärast otsustanud, et armastab meest, ja toogi oli tunnistanud, et armastab teda. Ja enesestki mõista oli Matthew mõne kuu pärast talle öelnud, et kavatseb oma naise Sophie sobiva hetke saabumisel maha jätta. Ja otse loomulikult oli sellest nüüdseks möödas neli aastat ja mees polnud naist Heleni mäletamist mööda isegi nädalavahetuseks hüljanud.

      Kuid esimesed kuud Matthew’ seltsis olid olnud fantastilised. Ta oli naise varasematest kaaslastest nii palju vanem, et esindas täiesti teistsugust maailma. Ta teadis, kuidas panna naist end erilisena tundma. Vaatamata tõsiasjale, et kellelegi silma jäämist peljates ei käinud nad peaaegu kunagi väljas, oli mees Helenile kõikvõimalikke uusi kogemusi pakkunud: toitu ja muusikat ja veine, mis polnud lihtsalt varem naise silmapiirile sattunud. Ning värskelt armunud olles ja soovides mehele meele järele olla oli ta teeselnud, et talle meeldivad kõiksugu asjad, mille osas ta oli suhte rahulikumasse faasi jõudes sunnitud endale tunnistama, et tegelikult olid need talle vastukarva. Näiteks Miles Davis ja foie gras ja oksele ajavalt magus Château d’Yquem.

      Nende neljandale „kohtamisele” saabus mees Baudelaire’i „Kurja lilledega” ja kinkis selle naisele sõnadega, et sellest kujuneb tema jaoks varasemaga võrreldes täiesti teistsugune lugemiskogemus. Helen, kellel oli prantsuse kirjanduses täiesti korralik põhi all, polnud seda sobival hetkel mehele maininud, ja oli ülevoolavalt tänanud, tahtmata öelda, et kingitus on tema jaoks täiesti mõttetu. Mitte keegi polnud talle kunagi varem luuleraamatut kinkinud. Hiljem, kui nad seksijärgsest rahulolust õhetades voodis lamasid, oli mees Helenilt tema elukäigu kohta pärinud.

      „Alusta algusest,” oli mees öelnud, näides naise mineviku pisimategi üksikasjade vastu siiralt huvi tundvat. Kui Helen jõudis kodust lahkumise ja Londonisse kolimise juurde, oli ta üritanud ülikooli puudutavaga kiirkorras ühele poole saada, kuid mees katkestas teda poole jutu pealt.

      „Mida sa õppisid?”

      Helen tundis, kuidas ta õhetama hakkas. „Ee … prantsuse keelt,” pobises ta.

      Matthew nõjatas end küünarnukile ja vaatas alla tema poole. „Prantsuse keelt?”

      „Mmm.”

      Mehe näole hakkas kerkima naeratus. „Kirjandust ka?”

      „Väikest viisi.”

      „Väikest viisi?”

      „No tegelikult jah. Kirjandust.” Nüüdseks oli naine juba näost tulipunane. Miks ta polnud seda siis öelnud, kui mees talle raamatu kinkis?

      „Niisiis … Baudelaire …?”

      „Minu lõputöö teema.”

      Matthew puhkes valjusti naerma. „Miks sa seda siis ei öelnud?”

      „Ei tahtnud su kingitust ära rikkuda.”

      Mees oli teda laubale suudelnud. „No sel juhul võid sa nende luuletuste mõtet mulle selgitada, kuna mul ei ole sellest aimugi. Mulle meeldis lihtsalt kaanekujundus.”

      Naine teadis, et mees käitub temaga üleolevalt, kuid ei teadnud, miks ta seda pahaks ei pane. Küllap oli asi selles, et keegi polnud tema vastu varem sellist huvi üles näidanud. See võttis pinget vähemaks, kuna meelt mööda olla üritati talle, sellal kui varasemates suhetes oli tema alati pidanud ise meele järele olemiseks pingutama. Oli väga vabastav teada, et tema ei pea alati otsustaja olema.

      Matthew oli samuti elus üksjagu kogenud. Ta oli nii mõndagi näinud, mitte piirdunud üksnes „abiellusin ja sain lapsed” elustiiliga, ja oli ühtlasi Helenist kakskümmend aastat kauem ilmas elanud. Ta oli elanud kuuekümnendatel ja tollase maailmaga vahetult kokku puutunud. Naine ei teadnud isegi, miks see talle nii väga muljet avaldas – eelmise põlvkonna lõputu jauramine kuuekümnendatest ei pakkunud talle vähimatki huvi –, kuid mingil moel tõstis see ometi mehe teiste seast esile, muutis ta automaatselt huvitavaks üksnes tänu sellele, et ta oli tol ajal elanud.

      Nende suhte alguspäevadel oli Helen Matthew’ga kohtumise päevil alati kandnud parimat aluspesu, kiirustades kontorist, kus nad mõlemad töötasid, koju, et võita enne uuesti lahti riietumist kümme minutit duši all käimiseks ja pesu vahetamiseks. Nende õhtud keerlesid täielikult seksi ümber. Piiratud juurdepääs teineteisele ja üksnes tööalast suhet teeseldes veedetud, eelmänguks kujunenud päev – kõik see vaid võimendas nende erutust. Vähehaaval tuli mängu uni, andes Helenile märku, et jõutud on suhte küpsemasse faasi – talle tundus, et nende vahel hakkas välja kujunema СКАЧАТЬ