Kuidas Matthew'st lahti saada. Jane Fallon

Чтение книги онлайн.

      Kolmapäeval oli Matthew terve päeva ära ühe Globali kõige olulisema kliendi juures ja ta telefon oli välja lülitatud. Helen läks töölt koju nagu tavaliselt, vaatas, kuidas kellaosuti seitsmest ja seejärel kaheksast mööda hiilis, võttis meigi maha, pani pidžaama selga ja nuttis end magama.

      Neljapäeva õhtut sisustas mõistagi Claudia jõuluetendus. Helen kaalus võimalust Matthew’le e-kiri saata ja uurida, kas mees on ehk meelt muutnud ja tuleb läbi nagu tavaliselt, aga ta teadis, et Matthew’ kahekümne kuue aastane vastik assistent Jenny vaatab kõik mehe e-kirjad nagu möödaminnes läbi. Jenny vastas ühtlasi kõigile mehe telefonikõnedele ja Helen ja Matthew olid niikuinii kokku leppinud, et töö juures helistatakse teineteisele vaid eriolukorras. Naine üritas umbes ajal, mil ta teadis iganädalast strateegiakoosolekut lõppevat, konverentsisaali juures passida, kuid seal oli inimesi liiga palju ja ta oli sunnitud piirduma katsega mehele möödaminnes naeratada. Õhtul ta jälle aina ootas ja ootas, küünlad põlemas, valge vein külmas, kuid mees ei andnud näole. Helen otsustas, et Matthew lihtsalt mossitab ja tahab, et naine end halvasti tunneks.

      Claudia mängis ühte kolmest Hommikumaa targast, tal oli habe ees ja seljas pikk triibuline kostüüm, mida täiendasid lahtise ninaga sandaalid. Neitsi Maarjale mürri üle andma minnes lõi ta varba vastu lapse kätkit ära ja ütles väga valju häälega: „Persse.”

      Reede oli kontoris enne kahe nädala pikkust jõulupuhkust viimane tööpäev. Helen oli suutnud end veenda, et Matthew tunneb rõõmu talle õppetunni andmise üle ning leiutab kohe-kohe mingi vabanduse, et leppimiseks tema juurest läbi hüpata. Ta oli kavatsenud portfelli mehele eelmisel õhtul üle anda, aga nüüd seisis see hõbedase paberi ja lehviga ehitult tema laua all. Ta küll teadis, et ei tohiks seda Matthew’le kontoris kätte anda, aga too polnud talle muid valikud jätnud.

      Helen läks sekretäride iga-aastasele jõululõunale ning võttis end pisut vinti ja kippus pisardama. Ta kaalus sekundi murdosa jooksul külge löömist Jamiele, ettevõtte ainsale meessoost assistendile, kuid too oli vaevu kahekümne seitsme aastane ning mitte kuigi kena välimusega, niisiis otsustas ta seda siiski mitte teha. Helen üritas ennast reetmata võimalikult sageli juttu Matthew’ peale viia, kuid tal õnnestus välja uurida vaid nii palju, et mees oli Sophiele jõuludeks Tiffany juurest paari kõrvarõngaid ostnud, et ta oli kunagi enne konverentsile minekut palunud Jennyl endale uue aluspesu osta, kuna oli unustanud selle kaasa võtta (Calvin Klein, musta värvi, suurus L) ning et Laura helistas Matthew’le päris sageli ning kutsus meest lõunale ja mõnikord too läkski. Miski sellest kõigest ei rõõmustanud Helenit eriti.

      Umbes kella nelja paiku otsustas ta erandlikult helistada ning automaatvastaja vastas talle, et „Matthew Shallcross on jõulupuhkusel ja naaseb tööle 4. jaanuaril”. Ta proovis õnne mobiiliga, see oli välja lülitatud.

      Helen, Rachel ja Neil läksid tol õhtul koos kõrtsi ja Helen oli sunnitud tunnistama, et Neil oligi päriselt täitsa tore ja vaimukas ning ilmselgelt jumaldas Rachelit. Enamgi veel, kui Rachel jutu sees mõnd bändi või lahedat klubi mainis, ei pidanud mees jube naljakaks ja nunnuks vastust stiilis „Kas see on mingi uus hommikuhelveste sort või?”. Kui Rachel rääkis lugu, milles figureerisid breiktants ja lühike satsiseelik, ei vastanud mees selle peale lausega „Mul oli selleks ajaks juba maja hüpoteek maksta ja laps üleval pidada, niisiis jäi kogu kaheksakümnendate värk mul vahele”. (Sophie oli muide Matthew’ teine naine ja nende kohtumise hetkel oli Matthew’l juba esimese naise Hannah’ga poeg Leo, kes oli praeguseks kolmkümmend kaheksa aastat vana. Täitsa jabur, aga Leo sobinuks vanuselt Suzanne’i ja Claudia isaks, täpselt samamoodi nagu Matthew ise võinuks olla Heleni lapsevanem, kuigi naisele ei meeldinud niimoodi mõelda, kuna see tekitas võrdlusmomendi tema enda usaldusväärse ja täiesti sootu ning üksnes viis aastat vanema isaga.)

      Enamgi veel, Racheli õhtu ei saanud kell kaheksa järsku lõppu, sest tema peika ei pidanud koju naise juurde minema.

      Helen jäi liiga kauaks pidutsema ja jõi liiga palju, läks koju ja nuttis ohtralt ning ei käinud tervelt kaks päeva väljas.

      Helen oli mitu viimast aastat esimese jõulupüha üksi oma korteris veetnud. Ta oleks võinud koju vanematele külla minna, kuid pidas ligemale neljakümne aasta vanusena taas üksi saabumist liiga häbistavaks. Niisiis väitis ta vanematele, et veedab päeva oma kavaleri seltsis – mitte Matthew’, naise vanemad oleksid teada saades, et ta sebib teise naise meest, temast arvatavasti lahti öelnud. Oi ei, tegemist oli Carlo-nimelise väljamõeldud peikaga, kellest Helen oli neile juba kes teab kui kaua rääkinud. Telefonikõne osutus küll üsna keeruliseks, kuid kokkuvõttes oli mõistlikum leppida ema solvumisega selle pärast, et Carlo polnud kunagi tütrega kaasa tulnud, kui seista silmitsi tema haletsusega ja pettumusega teadmisest, et ta ainus tütar on keskealine vanatüdruk. Ühel aastal, peljates järjekordset armetut päeva viletsate telesaadete ja kalkuninagitsatega, oli ta otsustanud siiski koju minna, väites emale ja isale, et Carlo oli otsustanud vahelduse mõttes külastada oma vanemaid Hispaanias. Ta ei mäletanud enam, miks ja kuidas oli mehest hispaanlane saanud, kuid aastad olid kaasa toonud avastuse, et ta kipub vaikuse täitmiseks oma valesid edasi arendama, ja nüüd polnud mees mitte üksnes välismaalane, vaid ka jõukas. Helen justkui mäletas, et korra oli ta maininud ka mehe tuntust ta kodumaal, kuigi talle ei tulnud enam meelde, mille poolest. Lõunaks tegi ema kurba nägu, et Carlo polnud ta tütrele veel helistanud ja häid jõule soovinud. Pärastlõunaks jõuti küsimuseni „Kas te olete tülis?” ja varaseks õhtupoolikuks oli Helen viidud niikaugele, et pidas elutoa kuuldekauguses mobiilis maha ühepoolse vestluse, naeris olematute naljade üle ja kinnitas tühjusele oma armastust. Ta oli otsustanud seda kogemust enam mitte korrata.

      Jõulud olid Heleni jaoks alati pisut traumeerivad olnud. Asjade väline külg – väljapanekud vaateakendel ja tuledeketid ja lääged filmid telekas – oli talle alati meeldinud, kuid konkreetne päev ise oli traditsiooniliselt olnud paras pettumus. Kuna tal ei olnud õdesid ja vendi, kujunes kogu üritus vaoshoituks, puudusid mängud ja naer ja hüsteeria, millest ta sõbrad rääkisid. Päev tundus lõputuna, siis tuli pikk, nüri ja ametlik lõunasöök, telekat ei lubatud vaadata enne, kui ema ja isa oma pärastlõunasest uinakust ärkasid, ja siis sõid nad teleka ees pereviktoriine vaadates kalkunivõileibu. Vanemaks saades hakkas pika, pimeda ja sünge päeva saabumise väljavaade varjutama ka meeldivamat hoovõtu osa. Helen hakkas pühasid tervikuna kartma.

      Harilikult tuli ta neist päevadest läbi koos Racheliga lärmakat jõuluõhtut veetes ja suuremat osa järgmisest päevast lihtsalt maha magades. Sel aastal ei suutnud ta taluda mõtet Racheli ja Neili õnneliku koosolemise nägemisest ning väitis sõbrannale, et läheb järjekordsete väljamõeldud sõpradega klubitama. Seejärel kobis ta viinapudeliga voodisse.

      Sophie tohutuks meelehärmiks kulges jõuluõhtu Shallcrosside majapidamises harjumuspärase mustri järgi. Amanda ja Edwin saabusid koos oma pere ja Matthew’ ema Sheilaga ning sisustasid aega absoluutselt kõike kritiseerides, alustades neile pakutud veini aastakäigust ja lõpetades klaasidega, millest seda neile pakuti. Louisa ja Jason hilinesid, ilmselt nad tülitsesid. Louisa pani kindlasti klaasi viina hinge alla ja hakkas seda fakti värskelt täiskarsklaseks hakanud Jasonile nina alla hõõruma. Kui ta tahtis viimasel ajal mehele eriti valusasti varba peale astuda, väitis ta Jasonile, et too on kainest peast igav. Seda oli mehel raske kuulata, sest ta oli kord alkoholiuimas tüli käigus naisele vastu vahtimist andnud ja seejärel politsei arestikambris ärganud.

      „Kas sa mäletad, kuidas Louisa oma esimese kavaleri, selle Wilsoni meile koju õhtusöögile tõi ja poisil oli pudel cava’t kaasas?” küsis Sheila parasjagu Amanda käest, kes südamest naerma puhkes, kuigi Sophiel polnud aimugi, mille üle täpselt.